ILMRE NR 5





Intuitiivteaduste Kooli luuletajad !

Intuitiivteaduste Kooli eesmärgiks on arendada inimestes sensitiivseid võimeid. See kõik on ka luuleinimesele väga omane ja valik, täisti võiks öelda: üks nõidumine ta kõik, luuletamine või selgeltnägemine, love, tranns või inspiratsiooniseisund. Seepärast otsustasime avaldada ka Intuitiivteduste Kooli kuulutuse vastuvõtust kevadsemestriks.

INTUITIIVTEADUSTE  KOOL  võtab

kevadsemestriks vastu uusi õpilasi Tallinnas

Pääsküla püramiidis Laulu tn 6  13. veebr. kell 13.oo

 ja Tartus M. Reiniku gümnaasiumis Vanemuise

tn 48  19.veebr kell 17.oo (Tartus soovitav osaleda

ka samas kell 12.oo algaval Intuitiivteaduste Päeval.)

Õpilaskandidaatidel kaasa võtta üks dokumendi-

foto ja sisseastumismaks 6.40. Mõõdame pendliga

õppidasoovijate energia omadusi, vastu ei võeta

tugeva negatiivse energia ja vaimsete häiretega

inimesi. Lisainfot kodulehel:   intuitiiv.edicypages.com

Helle Paldra luulekogu

Tükil ajal pole nüüd keegi meie seltskonnast trükis oma luulekogu välja andnud, nüüd sai sellega hakkama  tantsuõpetaja Viljandist Helle Paldra.

Helle luulevihikut on võimalik tellida ka meie raamatupoe kaudu.

Olen kui vikerkaar

  

KREEDO

Uhke roos ma ei tahagi olla

ja pole ma uimastav nelgiõis.

Olen kasvanud kaskede alla,

samblamätastelt kastet ma jõin.

Jääd läbida jõudu ja visadust

ehk ei jätku, et olla kui lumelill.

Taeva suudlusest sündinud armastus

tahan olla ma - sinilill.

Suvel heinamaal kiiguksin tuules,

peites saladust "jaa või ei",

süda muretu, mõtted täis luulet -

karikakra õrnlihtne õis.

Hilissügisel astrina peenral

õpin taluma hallaöö hingust.

Talvel jäälilleks saan sinu aknal

ja sulan su soojast pilgust.



Vene armastusluulet: Jevgeni Jevtushenko

Eelmisel korral oli meil armastusluule tõlkevalikus teemaks armastus ja sõda. See teema jätkub nüüd veel esimeses luuletuses.

           

Jevgeni Jevtushenko oli nõukaajal tehtud mees, kirjutas pikki poeeme, näiteks Bratski hüdroelektrijaama ehitusest. Ometi ilmutas ta ka vastalist meelt ja tagantjärele on teineud seda veelgi enam. Igatahes kuulub talle kindel koht vene XX sajandi luules.

PULMAD  SÕJAAJAL

Oh sõjaaja pulmi neid!

Toas tehtult-hubases

„Sa tuled tervelt tagasi!“-

soov siiras, kuid petlik lubadus..

Taas naaberkülla saaniga

mind viiakse, et siis

kükktantsu pulmas vihuksin

nii nagu on see viis...

Peig pinges istub teiste seas,

heas riides ja raseeritud,

ka lõbus näida püüab ta –

mobiliseeritud...

üks päev veel olla kodumail

ja edasi – ei miskit head:

muldonnid, veri, kaevikud...

hea, kui veel välja vead...

nii oma pruudi kõrval ta

nüüd lauas istub seal

ja nende ees on puskarit

kaks klaasi laua peal.

Võib jääda neile viimaseks

see esimene öö.

Peig hüüab meeleheitlikult:

„Noh, poiss, nüüd tantsu löö!“

Ju ringi lendan põrandal,

et Hitler on kaputt,

näen korraks seinal loosungit

ja kostab joobnud jutt.

End tantsin juba hingetuks,

kuid meeleheitlikult:

„Veel! Tantsi, tantsi poiss!“ –

ta muudkui nõuab mult.

Kui jõuan koju, jalad on

siis justkui tina täis.

Kuid ema: „Pulma kutsuma

sind jälle üks siin käis...“

Pruut lauas valab pisaraid –

mispärast – ma ju tean.

Ei ole tahtmist tantsida,

kuid tean, et pean, et pean...

KÜPS  ARMASTUS

Mis asi on küps armastus?

Armastus on see, kui pilkude kohtumisest

värisema lööd.

Me pilgud nüüd  kohtusid, kuid hinges on tuim rahu

ja see mõjus mulle kui löök allapoole vööd.

Võtsin sul käest,

see oleks pidanud tunduma kui elektrilöök,

aga hinges on tuim rahu – milline nöök!

Tähendab – meie jaoks  kõik.

Armastus tuli ja oli..

Kas tuhk on küps tuli?..

Küps armastus – kes  küll leiutas  sellise mõiste?

Mida pole, seda pole.

Armastus tunneb vaid sündi ja surma,

keskiga tal ei ole.

ILMRE NR 4

Luulevõistluse laureaate

Seekord anname sõna "Kuldse Kaselehe 2010" kolmandale laureaadile.

Hey! Mina olen blond šokolaadipruunide silmadega  (mis vahel läbi paberitindi nutavad veripunaseid pisaraid) mittesuitsetajast noor tütarlaps, kes kannab nime Anne.

Väljaspool luulemaailma olen õpilane (loodetavasti tulevane arstitädi), küünetehnik ja olen ka tegev müügialal. 

Luule kirjutamine ei ole minu jaoks hobi või nn lemmiktegevus - kaugeltki mitte! Juba väga varajasest noorusest alates on see minu jaoks olnud lihtsalt vajadus ja kui nn õigel ajal midagi kirja ei saa või end paberi peal välja elatud siis see sõna otseses mõttes häirib mind ja ei anna enne rahu kui olen lõpuks vajaliku kirja saanud. Võin isegi öelda, et mingil hetkel ei pakkunud luule iseenesest mulle absoluutselt huvi ja ma isegi vihkasin kõike mida ma kirja panin (sai isegi põletatud paar nn luulevihikut), selline tunne oli, et kui keegi peaks lugema minu kirjutatut siis paljastan talle meeletult palju endast... see kõik mis sai kirja pandud oligi kui mina paberi ja tindi kujul (kohati liiga labane, aus, vastuoluline ja VALE?!???). Just sellepärast räägib vast minu looming enda eest - minu kummalisest vajadusest olla vahel lumivalge ja vahel tumedam kui süsimust ning loomulikult seda enamasti veidi magushapudes toonides.

Ilma pikema jututa - tänan kõiki kes hindavad ja armastavad luulet ning soovin jõudu kõigile keda on selle andega õnnistatud!

Teie,

Anne

LUULETUSED:

122.

Ta tõusis püsti selleks, et lahkuda,

ta vaatas ette, et aega (säästa või) varuda.

Tal varuks taskus oli alati kelmikas pilk,

et temast alati olemas oleks kindel mulje ja pilt.

Meeldis talle vahel valetada endale  peegli ees näkku,

et välja näeb ka hea kui teeb väga kiirelt ja kähku.

Et vale sees sipelda oleks võimalikult hea,

ta lükkab rinna ette ja kuklasse pea.

Loodab ta, et kindlust jätkub kuni päike on taevas,

et enne koju jõuaks tõtata käekott kaenlas.

Lugedes liiga kiirelt sekundeid teda sula juba vaevab,

otsides valget poolesentimeetrist leevendust koti sügavustes kaevab.

Jookseb käest ka need sekundid mida liiga kiirelt sai loetud,

leevendusele rohust oma lootuse toetub

*lubatud aeg on antud vaid minuteis!

Kokku kukuvad seinad ja sureb ta kindlus -

valu koos nõrkusega  kokku sulades sirgub.

Pead pööritama panev jälestus kõrvu juba hingab -

lõputu painav heli nii pinev ja vinguv.

Tahab sulgeda kõrvu, tahab peita oma silmi,

et kogema ei peaks viieteist minutilist allakäigu filmi.

Ta teab, et alati on olemas lootus ju mingi,

et rohi on ime või pea käib teadvust kaotavalt ringi.

Üritab keskenduda ja peegeldusest näha muud kui võõraid pilki,

teine "tema" surub huuled vastu peegelduspilti.

Olematu kokkupuude rabab jalust seekord koheselt maha -

kahjuks talumatuse tunne ei tule iial liiga vara

vaid sekundi murdumise jooksul heal juhul teda lahkelt tabab.

41.

Aga mis siis kui ma naeran sulle näkku?

Mida sa siis teeksid?

Kas sa lamaksid minu auks paar kibedat sekundit alandlikult põrandal maas?

Kas sa teeksid seda minu auks, Kullake?

Tänasest alates tahan ma võidelda su egoga,

tahan näidata, et sa ei suuda mind murda -

ka siis kui laman mina üksinda oma pisaratega maas.

Ürita olla keegi teine ja muuta ennast,

ehk näed miks ma karjun haledalt siin jääkülmas öös.

Ma ei väsi sind ründamast,

teen kõik, et sööbida su sisse -

kas see ongi armastus?

Ära põgene minu eest kui ma rebin su lemmik särki tuhandeks tükiks,

sest minu süda on sinu pärast palju rohkem katki rebitud.

Täna ei ole mitte mingi tavaline päev paradiisis,

täna on päev kui me viskame sinu mõistuse tükke taevast alla ja laulame nende saatel lastelaule.

Ma ei vihka sind - usu mind!

Ma luban, et mängin viiulit alandlikult sinu matustel ja viskan su kirstule heleroosa roosi.

Jah, ma armastan sind, oma kõige haigemal ja ausamal moel..nii-nii salaja!

63.

Liiga pime on, et näha su mõtteid,

on liiga tuhm, et eristada musta valgest.

Ma näen su südames - sa siiani kõhkled,

miks loobuda ei saa sa oma mitmekülgsest palgest?

Veel on liialt pime, et tunda su armastust,

et teada su sõnu juba ette ära.

Ma juba aiman, et tood minu hinge vaid kannatust,

et oled just see kes röövib minu silmadelt sära.

Ma näha vaid tahaks sind kui päikene tõuseb,

siis kui lõpuks öö pimedus vaikselt raugeb.

On veel liialt pime, et mu süda mõistuse häält kuuleks,

et oleksime koos, Sa oled veel liialt kaugel.

6.

Teisel pool vett on alati parem,

karjamaa kaugelt on oiii kui ilus!

Mõnda tõde võiks ju teada ka varem,

muidu ketšup on randmel ja silmas on sibul.

Meeletu sarkasm ja populaarne iroonia,

põlastatud poliitika ja valge voodipesu.

Mustamäe Mati ja Lasnamäe Kolja-

auto, laen ja väikekodanlik elu.

Siiski..

Eluks vajalik edevus elab!

Hingitseb igavesti-aegade lõpuni!

Vaata, et keel ei oleks vaid liiga terav,

muidu huulde sisselõigates valu on põrgulik!

19.

Varjuta vaikust oma vaikival palgel,

kingi mõni hetk põlgust oma kalgistund silmil.

Põlastad mõtteis teiste põrgulikku valu -

las väänavad puruks kondid kui enam rohkem ei talu.

Kingi hüvastijätuks taskust võõras murdund sigarett,

las meelde jääb ka Sinu tundeelu värvutu palett.

Las jäädagi kõik ütlemata sõnad Sinu peanaha alla -

vaid nii saad ju kindel olla,et keegi teine neid ei riiva ega talla!

Lased nii vabaks kui saad...ja lased end kanda

tuhandeil lainel mida sügistuul lahkelt toob randa

loodad nii viivu,

..nii vaikselt,

et ehk silmi sulgedes Sa enam ei karda.

Selleks, et teadvuse kaotusega päev lõpetatuna loetuks ei piirduks,

et tõusta oma jalgeid hommikul üles selle asemel, et lehvitada tiibu -

viia esimest korda päeva jooksul lõpuni viidu.

Ei..sügistuul ka sel aastal vaid nohu ja lihtsa poeesiaga piirdub.

45.

Ma tänan pisarsilmil,et oled olemas,

mu süda laulab armastusest iga kord kui Sind näen!

Mis siis, et on vahepeal ka möödunud aastad -

Sinu jaoks olen uus ma iga hetk ja päev.

Minu hing sosistab teistele armu mis on peidus Sinu sees -

paljastab vaid veidi kuidas ta kõige kuumematel kraadidel keeb.

Tahaks vaid niiiiii väga, et elulõng ka teistele sellist armu ellu juurde teeks!

Vene armastusluulet: Julia Drunina

Julia Drunina oli  ühtaegu õnneliku ja traagilise saatusega luuletaja. Ta kuulus sellesse põlvkonda, kelle keskkooli lõpuballile järgnes järgmisel hommikul – sõda.

Juliast sai peagi rindeõde. Kirjandustundide „puhta ilu geenius“ ja „kaunis daam“.. ja nüüd korraga – kaevikud, lõhkevad mürsud, vihisevad kuulid, „matid“. Jäme ja jõhker rinde-elu – ja armastus. Sunnitöölagrites olnud mehed on jutustanud, et alatoitlus ja üldine kurnatus  mõjus meeste seksuaalfunktsioonile pärssivalt ja vähesetel oli veel „selliseid mõtteid“. Kuna väejuhatus oli huvitatud armee võitlusvõimest, siis sõjaväes sellise kurnatuseni meestel minna ei lastud. 

Rindeõdede iseäralikku seisundit on hästi kirjeldanud üks teine vene poeet, ...Eduard Asadov, luuletuses Saadeti meile polku medõde:

See mehelik tüdruk, kes tuli medõeks,

kandis sõduri-gimnastjorkat,

nägi välja silmapaistvalt inetu,

oli räme ja pruukis mahorkat.

Valikut pole, kuid tüdruk on –

ja armusid kõik meie polgus,

kihk end paremana näidata

haaras iga viimastki tolgust.

Ja sinna, kuhu vaja, jõudis ka see

jah muidugi, kanti ette,

et staabiülem salaja

kirjutab talle sonette.

Medõele endale meeldis see,

et ta tõusis muldonnide täheks.

Sõda lõppes ja medõel veetlusi

olid korraga.. jäänud väheks..

Kaunid naised ja neiud jaamades

lilledega tervitasid

sõjast tagasi pöörduvaid

noori kangelasi –

eks põue uhkusest paisuma

pani nüüd meestel seegi

ja medõe poole ei vaadanud

enam mitte keegi.

Küllap oli see medõde ka kesmisest meestemaiam naine ja nii oli sõda – vaatamata raskustele ja koledustele – ta elu kõige õnnelikum aeg, sest kohe sõja järel sattus ta ju täiesti uude olukorda, kus mitte tema polnud ainus naine meeste seas, vaid et mehi on väga vähe suures naisteookeanis. Julia Drunina on ühe oma luuletuse motoks pannud kuivad statistilised märked selle kohta, et 1924,-25, ja  -26-ndal aastal sündinud meestest tuli sõjast tagasi vaid kaks-kolm protsenti. Selle luuletuse on Julia kirjutanud hilisemas eas ja kujutab see nende aastate noormeeste pruute ja naisi, kes vahepeal saanud juba viiekümneaastasteks ja vaatavad kadedusega teiste lapselapsi.

Julia erines kindlasti Asadovi kujutatud rindeõest  sellega, et oli ilus ja poeetilise hingega.

Keset sõjaaega – 1943. a. kirjutatud luuletuses on tal read:

Las kesta õhurünnak, olgu surm nii ligi –

veel lähemal on õrnus sinu silmades

See luuletus väärib lugemist terveni:

xxx

Sind ootasin,

                        Ja uskusin.

                                    Ja teadsin:

p e a n  uskuma, sest ainult selle kaudu

võin üle elada neid lahinguid  ja rindeteid,

muldonne, mis nii väga meenutavad haudu.

Ja kohtusime siis Poltaava all.

Maikuu kaevikutes. Toomelõhna kandub

ja minu õigus  suudluseks

- viieks minutiks -,

mis määrustikus pole kirja pandud.

Need minutid nüüd pooleks jagame.

Las kesta õhurünnak, olgu surm nii ligi –

veel lähemal on õrnus sinu silmades

ja ellu jäime ometigi.

1943

Seda raskemini elas Julia üle, et ka nii ränkades oludes sündinud armastus hiljem siiski haihtus.

xxx

Solvad mind

ja jääd siis rahulikult unne.

Tähendab, ei ole endine

me tunne..

Tähendab, sa oled unustanud,

selle, mida mina

unustada eal ei saa:

kuul läbistas me peade kohal

härmas oksi,

lumepuru

langes meile ka.

Langeb nüüdki veel

kui purunend kristall,

suureks armastuseks tõusnud sõprus

sureb nüüd mu oma silme all.

Palju haavatuid me kahekesi

ära tõime lausa tule alt,

kas oma armastust me päästa nüüd ei suuda,

kas kõik on juba läinud jäädavalt?

KAKS  ÕHTUT

Pargis Moskva jõe kaldal

sa mind ainiti vaatama jäid:

"Ei kujutle, kuidas see oli,

et sina – ja sõjateil käid..

kas tõesti magasid lumel,

püssi pea all hoides –

ei suuda sind kujutleda

sõdurisaabastes, kirsavoides.."

Mulle meenus üks teine õhtu:

Miinipildujad peksid kusagil ees

ja ütles mulle vaikselt

kallis, sinu-sarnane mees:

"Vaat, külmetame siin lumes,

justkui polekski elanud linnades..

Ma ei suuda sind kujutleda

kõrge kontsaga kingades."

1952