ILMRE NR 9





Luuletusi Luulekevade vihikust

J.K. Bode

PORI ÕHTUPALVUS

Täistaldne jumal,
kuula mu palvet-
astu mu sisse
ja minema vii.

Öösel on igav,
eikeegi on liikvel;
koergi ei kuse
mu peale ju siin.

Vii mind külla
ja muuseumiööle,
ära siit külma
ja päikese käest.

Jäta mind sinna,
seltskonna hoolde;
kohta, kus julma
huumorit näeks.

Võta mind kuulda,
täistaldne jumal,
sinu ustav teener- pori.



Pirje Petter

KÄPIKUROMANTIKA

Käpikus käsi
tahaks toetada end
sekundimurdosaks
teisele käpikus käele
soe-villane pai
spontaanselt
Kadrioru trammis

Aivar Kranich

* * *

lõpusteta kromanjoonlane

suurt laanetagust suve narrimas

ikka nirr narr ikka nirr narr

näitab isegi keelt (sedagi hüpiknöörina)

lõpuks suvi muidugi tüdineb

hästisihitud päikesepaiste purustab kromanjoonlase kuulmekiled

väljapudenenud tsemendist & liivast moodustub mustamäe

* * *

rohekate ripsmetega kontorikoristajal homme sünnipäev

mõni jõukam kingib väärtgravüüri

mõni vaesem vaskussi

järgmiseks sünnipäevaks

on iluussid kontorikoristaja keha pikkusesse ja laiusesse

salakäigud uuristanud

talv saabub alati ju nii ootamatult

Andres Jõerand

lahja lausus õpetaja

läbi lugenud mu töö

selles töös ma veensin teda

kahekesi veetma öö

olen kardin omal puul

ripun ripun mis seal muud

ei saa seista omal jalal

äkki saangi kuid ei taha

klaas on tühi vorst on söödud

kohal viskab grammofon

minu vanemad on töötud

õnneks sms-laen on

klaveri võis müüa maha

naaber rahul tühja sest

kindlustusest sain veel raha

maharaiut pöidla eest

Vene armastusluulet: Konstantin Balmont

Konstantin Balmont (1867-1942) oli vene dekadentlikest luuletajaist üks koloriitsemaid. Võrdlemisi õblukese kehaga, kergelt lonkav, nii et teda kõndimas nähes tundus nagu heidaks ta oma sammu iseteadvalt kusagile tulevikku. Iseteadev ta oligi, iga neiu ja naise juurde astus, kindlana oma luule võluväes. Lonkas ta aga seepärast, et oli tudengina armuvalus kolmanda korruse aknast alla hüpanud. Hiljem ta ühtki suhet enam nii tõsiselt ei võtnud, vaid pühendus nautlemisele ja sellest luuletamisele. Kuigi ta püüdis endas kustutada oma esimest armastust, ei saanud ta sellega siiski päriselt hakkama. Jälle kord on mul põhjust ohata: „Kahjuks polnud tal aimugi tantrast!“

Erilist mõtterikkust Balmonti luules  ei kohta, küll aga kõlailu ja vahel ka kujutluste ning tundmuste ilu; üksvahe oli ta luuletajana koguni nii hinnatud, et pealinna saabumisel võeti  vastu tsaari orkestriga.

TOOMEHELBEUNI

Ja korraga me sinuga kesk toobeõitelund,

unustame hommiku ja näeme koos üht und:

et hommik muutub mereks, mis on õitsvaid oksi täis

ja mida üle silub veel Looja hele käis.

Palg palge kõrval, võttes nii  teineteisel käest,

me saime miskit endasse maast rohu kasvuväest.

Ja päike särab palavalt kesk taeva sügavsina,

all hämmastus ja vaimustus ja meie – sina-mina.

Me oleme kaks sära, kaks.. kevade heiastust

toomeõite unenäost koos välja tulnud just..

KOIDAB

Ma mäletan, kadus see öö

just nagu suits, mis hajus.

Sa lahkusid . Mis oli olnud,

ajasügavusse vajus.

Sa läksid ja mul oli tunne,

et halba saab langema heale,

ehk küll  ei langenud muud

kui aastaid aastate peale.

Võltsarmastust, värvitud ripsmeid,

lõbusaid lokaale..

kui palju käes olen hoidnud

üha ähmastuvaid bokaale.

Kord kedagi armastasin,

ikka armastan – ühte neidu,

aga tagasiteed

tema juurde enam ei leidu.

Selle vastiku eide

 – Saatuse -

 kuulen sammu

ja keegi sosistab tuhmilt:

„Sa hukkusid juba ammu..“

Konstantin Balmondi valik jääb meil nüüd viimaseks  vene armastusluule sarjas, sest juba on trükist ilmunud raamat "Ja surematuks armastuseks..." mis sisaldab nii need kui ka paljud teised uued tõlked kogu maailma lembelüürikast. Raamatut on juba võimalik tellida meie kodulehel oleva interneti-raamatupoe kaudu ja peagi osta ka kauplustest üle Eesti, viimasel juhul poe juurdehindluse võrra kallimalt.


"Ilmre" läheb nüüd suvepuhkusele, järgmise numbri paneme üles 1. septembril. Vahepeal võiksite aga aegajalt pilku heita Luuleliidu kodulehele, kust leiate jooksvat infot meie suveüritustest.