Vene armastusluulet: Julia Drunina

Julia Drunina oli  ühtaegu õnneliku ja traagilise saatusega luuletaja. Ta kuulus sellesse põlvkonda, kelle keskkooli lõpuballile järgnes järgmisel hommikul – sõda.

Juliast sai peagi rindeõde. Kirjandustundide „puhta ilu geenius“ ja „kaunis daam“.. ja nüüd korraga – kaevikud, lõhkevad mürsud, vihisevad kuulid, „matid“. Jäme ja jõhker rinde-elu – ja armastus. Sunnitöölagrites olnud mehed on jutustanud, et alatoitlus ja üldine kurnatus  mõjus meeste seksuaalfunktsioonile pärssivalt ja vähesetel oli veel „selliseid mõtteid“. Kuna väejuhatus oli huvitatud armee võitlusvõimest, siis sõjaväes sellise kurnatuseni meestel minna ei lastud. 

Rindeõdede iseäralikku seisundit on hästi kirjeldanud üks teine vene poeet, ...Eduard Asadov, luuletuses Saadeti meile polku medõde:

See mehelik tüdruk, kes tuli medõeks,

kandis sõduri-gimnastjorkat,

nägi välja silmapaistvalt inetu,

oli räme ja pruukis mahorkat.

Valikut pole, kuid tüdruk on –

ja armusid kõik meie polgus,

kihk end paremana näidata

haaras iga viimastki tolgust.

Ja sinna, kuhu vaja, jõudis ka see

jah muidugi, kanti ette,

et staabiülem salaja

kirjutab talle sonette.

Medõele endale meeldis see,

et ta tõusis muldonnide täheks.

Sõda lõppes ja medõel veetlusi

olid korraga.. jäänud väheks..

Kaunid naised ja neiud jaamades

lilledega tervitasid

sõjast tagasi pöörduvaid

noori kangelasi –

eks põue uhkusest paisuma

pani nüüd meestel seegi

ja medõe poole ei vaadanud

enam mitte keegi.

Küllap oli see medõde ka kesmisest meestemaiam naine ja nii oli sõda – vaatamata raskustele ja koledustele – ta elu kõige õnnelikum aeg, sest kohe sõja järel sattus ta ju täiesti uude olukorda, kus mitte tema polnud ainus naine meeste seas, vaid et mehi on väga vähe suures naisteookeanis. Julia Drunina on ühe oma luuletuse motoks pannud kuivad statistilised märked selle kohta, et 1924,-25, ja  -26-ndal aastal sündinud meestest tuli sõjast tagasi vaid kaks-kolm protsenti. Selle luuletuse on Julia kirjutanud hilisemas eas ja kujutab see nende aastate noormeeste pruute ja naisi, kes vahepeal saanud juba viiekümneaastasteks ja vaatavad kadedusega teiste lapselapsi.

Julia erines kindlasti Asadovi kujutatud rindeõest  sellega, et oli ilus ja poeetilise hingega.

Keset sõjaaega – 1943. a. kirjutatud luuletuses on tal read:

Las kesta õhurünnak, olgu surm nii ligi –

veel lähemal on õrnus sinu silmades

See luuletus väärib lugemist terveni:

xxx

Sind ootasin,

                        Ja uskusin.

                                    Ja teadsin:

p e a n  uskuma, sest ainult selle kaudu

võin üle elada neid lahinguid  ja rindeteid,

muldonne, mis nii väga meenutavad haudu.

Ja kohtusime siis Poltaava all.

Maikuu kaevikutes. Toomelõhna kandub

ja minu õigus  suudluseks

- viieks minutiks -,

mis määrustikus pole kirja pandud.

Need minutid nüüd pooleks jagame.

Las kesta õhurünnak, olgu surm nii ligi –

veel lähemal on õrnus sinu silmades

ja ellu jäime ometigi.

1943

Seda raskemini elas Julia üle, et ka nii ränkades oludes sündinud armastus hiljem siiski haihtus.

xxx

Solvad mind

ja jääd siis rahulikult unne.

Tähendab, ei ole endine

me tunne..

Tähendab, sa oled unustanud,

selle, mida mina

unustada eal ei saa:

kuul läbistas me peade kohal

härmas oksi,

lumepuru

langes meile ka.

Langeb nüüdki veel

kui purunend kristall,

suureks armastuseks tõusnud sõprus

sureb nüüd mu oma silme all.

Palju haavatuid me kahekesi

ära tõime lausa tule alt,

kas oma armastust me päästa nüüd ei suuda,

kas kõik on juba läinud jäädavalt?

KAKS  ÕHTUT

Pargis Moskva jõe kaldal

sa mind ainiti vaatama jäid:

"Ei kujutle, kuidas see oli,

et sina – ja sõjateil käid..

kas tõesti magasid lumel,

püssi pea all hoides –

ei suuda sind kujutleda

sõdurisaabastes, kirsavoides.."

Mulle meenus üks teine õhtu:

Miinipildujad peksid kusagil ees

ja ütles mulle vaikselt

kallis, sinu-sarnane mees:

"Vaat, külmetame siin lumes,

justkui polekski elanud linnades..

Ma ei suuda sind kujutleda

kõrge kontsaga kingades."

1952