Tuesday, February 1, 2011

ILMRE NR 5



Intuitiivteaduste Kooli luuletajad !

Intuitiivteaduste Kooli eesmärgiks on arendada inimestes sensitiivseid võimeid. See kõik on ka luuleinimesele väga omane ja valik, täisti võiks öelda: üks nõidumine ta kõik, luuletamine või selgeltnägemine, love, tranns või inspiratsiooniseisund. Seepärast otsustasime avaldada ka Intuitiivteduste Kooli kuulutuse vastuvõtust kevadsemestriks.


INTUITIIVTEADUSTE  KOOL  võtab
kevadsemestriks vastu uusi õpilasi Tallinnas
Pääsküla püramiidis Laulu tn 6  13. veebr. kell 13.oo
 ja Tartus M. Reiniku gümnaasiumis Vanemuise
tn 48  19.veebr kell 17.oo (Tartus soovitav osaleda
ka samas kell 12.oo algaval Intuitiivteaduste Päeval.)
Õpilaskandidaatidel kaasa võtta üks dokumendi-
foto ja sisseastumismaks 6.40. Mõõdame pendliga
õppidasoovijate energia omadusi, vastu ei võeta
tugeva negatiivse energia ja vaimsete häiretega
inimesi. Lisainfot kodulehel:   intuitiiv.edicypages.com

Helle Paldra luulekogu

Tükil ajal pole nüüd keegi meie seltskonnast trükis oma luulekogu välja andnud, nüüd sai sellega hakkama  tantsuõpetaja Viljandist Helle Paldra.

Helle luulevihikut on võimalik tellida ka meie raamatupoe kaudu.


Olen kui vikerkaar



  

KREEDO

Uhke roos ma ei tahagi olla
ja pole ma uimastav nelgiõis.
Olen kasvanud kaskede alla,
samblamätastelt kastet ma jõin.

Jääd läbida jõudu ja visadust
ehk ei jätku, et olla kui lumelill.
Taeva suudlusest sündinud armastus
tahan olla ma - sinilill.

Suvel heinamaal kiiguksin tuules,
peites saladust "jaa või ei",
süda muretu, mõtted täis luulet -
karikakra õrnlihtne õis.

Hilissügisel astrina peenral
õpin taluma hallaöö hingust.
Talvel jäälilleks saan sinu aknal
ja sulan su soojast pilgust.









Vene armastusluulet: Jevgeni Jevtushenko



Eelmisel korral oli meil armastusluule tõlkevalikus teemaks armastus ja sõda. See teema jätkub nüüd veel esimeses luuletuses.
           
Jevgeni Jevtushenko oli nõukaajal tehtud mees, kirjutas pikki poeeme, näiteks Bratski hüdroelektrijaama ehitusest. Ometi ilmutas ta ka vastalist meelt ja tagantjärele on teineud seda veelgi enam. Igatahes kuulub talle kindel koht vene XX sajandi luules.

PULMAD  SÕJAAJAL

Oh sõjaaja pulmi neid!
Toas tehtult-hubases
„Sa tuled tervelt tagasi!“-
soov siiras, kuid petlik lubadus..

Taas naaberkülla saaniga
mind viiakse, et siis
kükktantsu pulmas vihuksin
nii nagu on see viis...
Peig pinges istub teiste seas,
heas riides ja raseeritud,
ka lõbus näida püüab ta –
mobiliseeritud...
üks päev veel olla kodumail
ja edasi – ei miskit head:
muldonnid, veri, kaevikud...
hea, kui veel välja vead...
nii oma pruudi kõrval ta
nüüd lauas istub seal
ja nende ees on puskarit
kaks klaasi laua peal.
Võib jääda neile viimaseks
see esimene öö.
Peig hüüab meeleheitlikult:
„Noh, poiss, nüüd tantsu löö!“
Ju ringi lendan põrandal,
et Hitler on kaputt,
näen korraks seinal loosungit
ja kostab joobnud jutt.
End tantsin juba hingetuks,
kuid meeleheitlikult:
„Veel! Tantsi, tantsi poiss!“ –
ta muudkui nõuab mult.

Kui jõuan koju, jalad on
siis justkui tina täis.
Kuid ema: „Pulma kutsuma
sind jälle üks siin käis...“

Pruut lauas valab pisaraid –
mispärast – ma ju tean.
Ei ole tahtmist tantsida,
kuid tean, et pean, et pean...


KÜPS  ARMASTUS

Mis asi on küps armastus?
Armastus on see, kui pilkude kohtumisest
värisema lööd.
Me pilgud nüüd  kohtusid, kuid hinges on tuim rahu
ja see mõjus mulle kui löök allapoole vööd.
Võtsin sul käest,
see oleks pidanud tunduma kui elektrilöök,
aga hinges on tuim rahu – milline nöök!
Tähendab – meie jaoks  kõik.
Armastus tuli ja oli..
Kas tuhk on küps tuli?..
Küps armastus – kes  küll leiutas  sellise mõiste?
Mida pole, seda pole.
Armastus tunneb vaid sündi ja surma,
keskiga tal ei ole.