ILMRE NR 12

Sügisene luulevõistlus 2

Jätkame  sügisese luulevõistluse paremate luuletuste avaldamist. Nagu võite näha meie Interneti-raamatupoest on võistluse paremiku vihik juba ka saadaval. Kes soovib kokku hoida postisaatekulude pealt, tulgu seda ostma 6. detsembril ajavahemikus kell 12.oo – 19.oo Rahvusraamatukogu Jõulumüügile meie raamatuletti.

Hirviö

* * *

(Taasiseseisvumise aastapäevaks)

Inimesele, kel puudub vabadus,

võib seletada,

et ka vabas maailmas on probleeme:

  töötus, haigused, õnnetu armastus...

Ta kuulab kannatlikult,

noogutab mõistvalt

ja mõtleb endamisi:

  Kui saaks vaid korraks

  tõbisena,

  töötuna

  ja jubedas armuvalus

  vaba olla!

Kerli Adov

* * *

Põskedest sõnad võetud

Need lohku vajunud.

Aga tema minevik...

Mis saaks ma sellest arvata?

Tema soovid, tema hirmud

Kes lubab mul ette kujutada?

Õppida oma armastatutki päriselt tundma

Võtab terve igaviku.

Ja siis ka ei või iial olla üdini kindel.

Inimene pole vaid  tunnetega loom

Ta pole vaid mõistusega loom

Saladus on ta kõigepealt -

Kahe käpa peal.

Hele-Mai Viiksaar

HELE TUME 

Hele-tume

Hele-tume

vean su pihke läbi lume

tunne külma, tunne kuuma

tunne valu läbi une

oma raevu minus suuna

minu pehmeid käsi pure

karju, röögi rebi juukseid

et ei kuuleks nad su nuukseid

eal su pisaraid ei pühi

eal su põski ma ei nühi

ma ei märkagi su valu

ma ei kuule, ära anu

mina-sina

sina-mina

hele-tume

hele-tume

Pure mind, pure mind

mul on väga puhtad käed

mina jaksan sinu ande

kanda kätel, andsin vande

verega su küljeluule

külma sõrmega su suule

oma hambajäljed jätsin

sinu laubale ja huulde

kõik mis sinust kaasa võtsin

hele-tume

hele-tume

Riina Torop

* * *

ma mõnikord

igatsen sind

oma südame puhtuse jõuga

ma mõnikord

hirmutan sind

oma veidra ja tujuka tõuga

ma mõnikord

teen sulle häbi

hoides sinu ees

suletult ust

sest kardan -

kui astud sealt läbi

näed minu sees

armastust

    ILMRE NR 11

Sügisene luulevõistlus

Kas need luuletused on võistluse parimad? Põletav küsimus, millele pole vastust, sest kõik selgub ikkagi alles 11. detsembril.

Jaan Tänavots

EELSÜGIS

Kui suur on kuu, kui kahvatu ta pale
augustiõhtul paistab hulkujale.

On küpsend nisu, valmind rukkipead
ja marjad põõsais ja veel muudki head.

Veel põdrakanep keset raiestikku
kui lõke, mis on taevast siia kukkund.

Kui külmas kastes juba põlluveer,
on siin veel soe kui soojendaks see leek.

Kuid kõrval mets on musti varje täis -
seal sügis käib, seal sügis juba käib.

Laura Kiirend

ROHELISED SILMAD

tungivad läbi mu pluusinööpide, saapapaelte ja

püksilukkude,

ripse ripsme haaval

mu hinge sisse tuksudes.

ma vihkan sind.

ja ihkan sind.

ma tahan ja ei taha.

tahan tillukest killukest sinust, osakest

seda paremat osakest.

või pahemat.

korraks, üheks kordumatuks hetkeks,

mis on kestab kogu igaviku.

kuidas saaksin su endale, sind päris endale

saamata?

Kadi Kivi

SELLE TUNDE NIMI ON SÜGIS

Vaatamata vanusele
ja seinast seina omandatud kogemustele,
mida on võimalik su kehalt reaalselt lugeda,
nagu peegel igal hommikul väidab;
hoolimata vigadest ja vastumeelselt omandatud õppetundidest,
pidevast profülaktilisest enesekontrollist,
kokku käkerdatud ja sahtlisse peidetud naiivsusest
tuleb ikka ette neid pagana sügisõhtuid,
kus tuul pressib liiga tugevasti läbi
su hõredate aknavahede
ja ulub seejuures nii valjult, nii häirivalt
su vaikusesse sisenedes,
et sa hakkad iseennastki kartma
ning sinu silmist sajab külma rahet
harmoonia, ühtesulandumise mõttes.
Tunded vist jäävad
paratamatuste ja teadvustamise trotsiks,
sügis vist ei jätagi üksikuid rahule.
Jah, endiselt sähvatab neid öid,
mil ammust nurka ununud kaisumõmm,
nina maas ja saba püsti,
su varjatud valu näeb ja mõistab
ning sulle tugevasti kaissu poeb.
Ja neil öil, olgu need nii tühjad,
pimedad
ja märjad kui tahes,
on sul talle hellust ja kehasoojust jagada küll,
on kahe käega armastust pakkuda
vihma üle elanud hommikutundideni.

Asta Hiiesalu

* * *

Seda luulet ma lugesin

laiuti,

pärast proovisin pisut

pikuti.

Tundus mul paiguti

laiguti -

kurg kirvega ära rikuti.

Sügaval sompasin

samuti,

kuldkalakest kullakest

palusin.

Suutsin küll sabast

haarata,

jumalaks jäigi mul

saamata.

September 2011

Helle Toomingas

PIMEKOHTING

Kirjavahetust võõraga võib pidada

pimekohtinguks,
sest sa kirjutad nagu mittekellegagi.
Ja leiad selle "nagu mittekellegagi" ühed ja

samad sõnad ja keele ja arusaamise.

Kellegagi, keda ei ole.

Või vähemalt ei saa sa mittekeegit käega

katsuda
ega silmaga näha. Et ta oleks.

Aga ta on keegi, kellega su hing saab

üheks... sõnades.
Või tema omast

pool hinge ja sinu omast pool,
nagu pusle, mida külgipidi kokku lappad...

 ja lappad.

Kuni ilma teineteiseta enam ei saa.

Sest igas hetkes sa ootad temalt kirja...
ja tema sinult... igat tähte ja sõna!
Sõna, mille paistel näha iseennast ja otsida

teist,
sest ometi on just see mittekeegi kusagil

tugevalt olemas.

Teadmine, et sul on mittekeegi, asendab

kellegi, kes võib olla küll käegakatsutav,
aga ei suuda kunagi sinusse nii tulla...
Või sina temasse ei küündi nõnda, nagu

pimekohtingu kirjad…
need kirjad.

Sõnad aga imbuvad su sisse ja ühtäkki saab

terve maailm neid täis!
Ja sa lähed jälle ja avad postkasti,
ja loed...
Nagu esimesi sõnu, tookord, esimeses

kirjas.

Kirjad jäävad.

Ja ootus jääb, isegi kui see keegi, keda ei

ole,
sinu elust on lahkunud.
Teise ilma.
Aga sina oled harjunud ootama,
oled harjunud magama, ärevus hinges, et

ehk?

Nii saab märkamatult temast su muusa,

saab su ilumeel ja su silmad...
Sa kannad teda elavana endaga kaasas.
Hoiad ta kirju kiivalt oma südame lähedal,
ja salamahti lähed sa ikka ja jälle...
tema sisse.

Ja see on pöördumatu.

See on midagi, mille kohta oleks labane

öelda "ilus!"
Aga sa tead seda, ja see ongi ilus!
Kogu see puutumatu maailm sinu sees,

mida temana hoiad, oled sina ise!

ILMRE NR 10

Jevgeni Metusala luuleilm

Poole oktoobrikuuni saab veel saata luuletusi meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2011. Novembrikuu Ilmres tutvustame juba paremaid võistlustöid, seekord aga avaldame Ingvar Luhaääre veste, millest ilmneb, et ka luules – nagu kunstiski – on selline nähtus nagu naivism täiesti olemas.

KENIKENE

Mu ees laual on kolm kaustikut luuletusi – Neitsinoormees, Musika ja Ka pärast surma. Need andis mulle 1990. aastal, seega siis 21 aastat tagasi, tollal 80-aastane Jevgeni Metusala. Viljandi luuleklubi käis tollal koos Laidoneri platsi äärses vanas puumajas kunstikooli ruumes. Kui mul polnud vahel aega Viljandisse sõita, juhatas koosolekut Jevgeni, kogus kokku kohalolnute luuletused ja saatis mulle Tallinna. Teised peale tema olid noored (nüüdseks kõik luulehorisondilt kadunud)  ja küllap ta tundus neile oma pisut jäiga ja rigiidse olekuga pedantse arveametnikuna. Vaevalt on teda nüüd enam elavate kirjas... ja ta elust ei tea ma sumuti kuigi palju. Ema rääkis vahel, et on üks paljulapseline vene perekond – Metusalad. Küllap oli ta üks nende hulgast.

Lugesin nüüd luulekaustikud uuesti üle. Luuletused on enamsti üsna konarlikud, kuid ometi huvitavamad kui paljude siledad värsid ja annavad päris kujuka pildi ühe inimese eluteest. Neitsinoormehes astub meie ette kohmakas, kuid vitaalne nooruk. –


IGATSES, JANUNES ÕRNUSI

Käis nooruke kui pigi sees,
tammus januses rammus mees. 
Hing igatses, higistas sees

leida, saada õrnema jaole.

Täheke vilgutas teele,

ligemal, jäätunud veele,

petlikult pilgutas meelde:

saaks ligi õrnema soole.

Külmad ja kalgid lumised väljad.

Heidet valehäbi püünisrauad.

Eluõrnuste kuumavad näljad –

saaks armuga ühelepoole!..

Konarlik, rabe, aga sekka ekspressiivseid kujuneid (hing higistas sees), siis jälle asjalik õhkamine: saaks armuga ühelepoole!  Ühes teises luuletuses tuleb see kõik vast veel kujukamalt esile:

Et keegi pole kaissu kandunud,
siis elu – must narmastus.
Kui palju sellepärast  vandunud
ta ja nõutu – kus armastus!

Ja ometi – kui usutav! Keegi teine pole veel nii hästi kujutanud sellist saamatuvõitu noormeest, kelles ometi elu pulbitseb. Mitu luuletust kannavad pealkirja Mehaanikmeistri tütar. Siitki koorub üks eluline lugu: nooruki lähenemiskatsetesse suhtub neiu pilklikult, kolhoosi algusaastatel saab temast naistraktorist, ta vigastab end ja sureb veremürgitusse.

Järgmises, kõige paksemas luulekaustikus Musika näeme, et meie kohmakal noormehel on siiski olnud õnne ja nüüd kirjutab ta sooje värsse oma armastatud naisele.

Vahest oled ka leebe, rahulik kui leevike,
Kuusiku, parkide, aedade õrntasase hääline –
Vahest hüütakse mind ka omaselt: „Mu Keenike!“

Musika on ilmselt naise hellitusnimi, selles kõlab nii musi kui muusika ja luulekujundina balanseerib see senstimentaalsuse ja banaalsuse piiril. Erilise väärtusena tõstab autor oma naise juures esile seda, et ta ei suitseta:

Oi, mu naine, naiselik

ja roostevaba nagu kuld –

ei tee suitsu…

Teises luuletuses taas:

Su siidpehme, sigaretist sodimata,

siiras suudlus, suu

Viimases kaustikus Ka pärast surma ilmneb, et autor veedab üksi vanaduspäevi ja mõtleb tagasi oma surnud kaasale. Konarlusi on nüüd luuletustes vähem, mõnestki reast õhkub ehedat kurbust selle üle, et kallis kaasa on lahkunud.

Surid ja ka kõik, mis elus

minust talletunud sinus.

Nii siit inimeste ilmast

Sina varem läksid,

kui üks ilmavalgus silmast.

Palju minust võtsid

kaasa, endast jätsid –

ei küll viia võinud viimast,

see mu osa elu liiast.

Teises luuletuses mõtiskleb autor:

Mu Maria,

igavesti mulle oled,

igal pool ja ajal oled –

ellu siia

suremata,

igapäeva

jääd ja hinges, ihus põled..

koos minuga  v e e l   k o r d  sured.

Ja jääd ikka aega pikka.

Nii nagu kunstis on naivistid, on nad täiesti olemas ka luules, kuid siiamaani ei ole osatud neid vääriliselt hinnata. Jevgeni Metusala ongi üks naivistist luuletaja. Ta vääriks Kondase muuseumis mingil moel äramärkimist, samuti väikest luulevihikut trükis. Kunagi parematel aegadel, kui tekib inimestel aega ja huvi selliste asjade vastu, saab see ehk teoks.



ILMRE NR 9





Luuletusi Luulekevade vihikust

J.K. Bode

PORI ÕHTUPALVUS

Täistaldne jumal,
kuula mu palvet-
astu mu sisse
ja minema vii.

Öösel on igav,
eikeegi on liikvel;
koergi ei kuse
mu peale ju siin.

Vii mind külla
ja muuseumiööle,
ära siit külma
ja päikese käest.

Jäta mind sinna,
seltskonna hoolde;
kohta, kus julma
huumorit näeks.

Võta mind kuulda,
täistaldne jumal,
sinu ustav teener- pori.



Pirje Petter

KÄPIKUROMANTIKA

Käpikus käsi
tahaks toetada end
sekundimurdosaks
teisele käpikus käele
soe-villane pai
spontaanselt
Kadrioru trammis

Aivar Kranich

* * *

lõpusteta kromanjoonlane

suurt laanetagust suve narrimas

ikka nirr narr ikka nirr narr

näitab isegi keelt (sedagi hüpiknöörina)

lõpuks suvi muidugi tüdineb

hästisihitud päikesepaiste purustab kromanjoonlase kuulmekiled

väljapudenenud tsemendist & liivast moodustub mustamäe

* * *

rohekate ripsmetega kontorikoristajal homme sünnipäev

mõni jõukam kingib väärtgravüüri

mõni vaesem vaskussi

järgmiseks sünnipäevaks

on iluussid kontorikoristaja keha pikkusesse ja laiusesse

salakäigud uuristanud

talv saabub alati ju nii ootamatult

Andres Jõerand

lahja lausus õpetaja

läbi lugenud mu töö

selles töös ma veensin teda

kahekesi veetma öö

olen kardin omal puul

ripun ripun mis seal muud

ei saa seista omal jalal

äkki saangi kuid ei taha

klaas on tühi vorst on söödud

kohal viskab grammofon

minu vanemad on töötud

õnneks sms-laen on

klaveri võis müüa maha

naaber rahul tühja sest

kindlustusest sain veel raha

maharaiut pöidla eest

Vene armastusluulet: Konstantin Balmont

Konstantin Balmont (1867-1942) oli vene dekadentlikest luuletajaist üks koloriitsemaid. Võrdlemisi õblukese kehaga, kergelt lonkav, nii et teda kõndimas nähes tundus nagu heidaks ta oma sammu iseteadvalt kusagile tulevikku. Iseteadev ta oligi, iga neiu ja naise juurde astus, kindlana oma luule võluväes. Lonkas ta aga seepärast, et oli tudengina armuvalus kolmanda korruse aknast alla hüpanud. Hiljem ta ühtki suhet enam nii tõsiselt ei võtnud, vaid pühendus nautlemisele ja sellest luuletamisele. Kuigi ta püüdis endas kustutada oma esimest armastust, ei saanud ta sellega siiski päriselt hakkama. Jälle kord on mul põhjust ohata: „Kahjuks polnud tal aimugi tantrast!“

Erilist mõtterikkust Balmonti luules  ei kohta, küll aga kõlailu ja vahel ka kujutluste ning tundmuste ilu; üksvahe oli ta luuletajana koguni nii hinnatud, et pealinna saabumisel võeti  vastu tsaari orkestriga.

TOOMEHELBEUNI

Ja korraga me sinuga kesk toobeõitelund,

unustame hommiku ja näeme koos üht und:

et hommik muutub mereks, mis on õitsvaid oksi täis

ja mida üle silub veel Looja hele käis.

Palg palge kõrval, võttes nii  teineteisel käest,

me saime miskit endasse maast rohu kasvuväest.

Ja päike särab palavalt kesk taeva sügavsina,

all hämmastus ja vaimustus ja meie – sina-mina.

Me oleme kaks sära, kaks.. kevade heiastust

toomeõite unenäost koos välja tulnud just..

KOIDAB

Ma mäletan, kadus see öö

just nagu suits, mis hajus.

Sa lahkusid . Mis oli olnud,

ajasügavusse vajus.

Sa läksid ja mul oli tunne,

et halba saab langema heale,

ehk küll  ei langenud muud

kui aastaid aastate peale.

Võltsarmastust, värvitud ripsmeid,

lõbusaid lokaale..

kui palju käes olen hoidnud

üha ähmastuvaid bokaale.

Kord kedagi armastasin,

ikka armastan – ühte neidu,

aga tagasiteed

tema juurde enam ei leidu.

Selle vastiku eide

 – Saatuse -

 kuulen sammu

ja keegi sosistab tuhmilt:

„Sa hukkusid juba ammu..“

Konstantin Balmondi valik jääb meil nüüd viimaseks  vene armastusluule sarjas, sest juba on trükist ilmunud raamat "Ja surematuks armastuseks..." mis sisaldab nii need kui ka paljud teised uued tõlked kogu maailma lembelüürikast. Raamatut on juba võimalik tellida meie kodulehel oleva interneti-raamatupoe kaudu ja peagi osta ka kauplustest üle Eesti, viimasel juhul poe juurdehindluse võrra kallimalt.


"Ilmre" läheb nüüd suvepuhkusele, järgmise numbri paneme üles 1. septembril. Vahepeal võiksite aga aegajalt pilku heita Luuleliidu kodulehele, kust leiate jooksvat infot meie suveüritustest.

ILMRE NR 8



Luulekevade võistlus

Maikuu luuleajakirja pühendame terveni Luulekevade-võistlusele. On ju mai alati olnud meil Luulekevade kuu – 15. mail kukub tähtaeg. Nii kaua on veel võimalus saata võistlusele uusi luuletusi.  Võistluse piduliku lõpetamise teeme 12. juunil aiapeona Pääskülas Laulu tn 6, kuid sellest juba lähemalt meie juunikuu ajakirjas.


Frank Jüris


Liblikas

Loodus on kunstnik:
sõnaseletamatu ilu on vaadata tuult
kõnetamas puid,
lehed tantsivad Päikese auks,
mitte üks liigutus pole ei puudu,
ega üle.

Südamel pole piire,
temagi võib tantsida
ja vaadata Päikesele silma.
Süda on kõigest üks liblikas,
liblikas Päikese tules.



Külli Ho


Samurai

Kendo mees
seisad päikese väes
pilk paitamas nägu, huuli ja mõõka su käes

Istume viivu
tassis auramas tee
on suvi oktoobrikuul

Hämarik suudleb koitu
pole puutunud toitu
Riis jahtund me ees

Lahkud vaikselt mõõk hõlma all
ja sa ei märka kui
see riivab mu ihu

Haav kinni ei kasva
ei veel,ei veel
Vaatan kahvatuil palgeil su lahkumist.


Geisha

Juba küntud maal
lumi valgem kui kimono.
Paju pitsi on pununud põlluserva

Tee viib üle põllu.
Sammu-sammu järel pilti kaasas kannan endaga:
Külmal klaasiseil sõrmil haarad mu ihu,
Jooksen nagu ei kunagi veel...

Öö vajutas laternad kustu.
Nende igatsus saada mind.
Minu igatsus sinust nendega olles...

Kõrkjaisse tuul puhub hinge.
Kandsin pildi eneses,
kui mu arm neile leigeks jäi
hoiad mind ja nii on kergem mu arm.

Jaan Keskel

Ringid bussijaamas

Seda sõitu mäletan ma veel ikka hästi

ja seda tunnet kui meil minna kästi

Niimoodi tuntakse ennast matusel

või kui oled alla kukkunud katuselt.

Ma mõistsin, et tema tunneb ennast ka nii,

aga tehtut see minema ei vii.

Ma kallistasin seda nutvat tüdrukut bussijaamas.

Tegin ringi, tulin tagasi, kallistasin uuesti.

Ma tegelikult kallistan praegugi

ja olen samasuguses jamas.

Vahet pole, kuidas aastad on möödunud.

Palju ma olen saanud vanemaks,

paremaks inimeseks.

Vahet pole, kuidas elu on muutunud

tema on ikkagi jäänud samaks.

  Helin Kuuskla

***

Need õrnalt lendlevad helbed
on jällegi kadumas,
vaikselt pilve tagant piilub
päike nii salaja.
Jää on suland ja
vesi vallutamas teid.
Jää igavesti Jumal
ei kordu see talv ju meil.

Küllap kripeldab nii autoreil kui ka lugejail küsimus: kas need on siis sellekevadise Luulekevade parimad luuletused? Küllap mõni neist ongi, kõik ei tarvitse olla. Valisime rohkem lähtudes sellest, et näidata kui erinevaid luuletusi meie võistlusele tuleb ja valiku tegime kõige varem, märtsis saabunud luuletuste hulgast.

ILMRE NR 7

Meie klubid

Tulime mõttele tutvustada oma luuleajakirjas meie klubisid. Esimesena saatis oma materjalid – nagu arvata võiski – Pärnu klubi esinaine Evelin Laanesaar. Pärnu klubi on juba aastaid meil silma paistnud kõige elavamalt tegutseva klubina.

Pärnu klubi Luuletaeva Laternal täitub tänavu kevadel 12. tegevusaasta. Praegu on liikmeid ca 15 ringis,  klubisse tullakse Pärnust ja Pärnumaalt, meie muusikamees Aimar Roomets isegi Virtsust.

Viimasel ajal on toimunud mitmeid üritusi, kus meiegi oleme saanud üles astuda. Eelmise aasta 15. oktoobril sai esitamisküpseks endise näitleja Margus Oopkaubi juhatusel valminud etendus “Vahel lihtsalt on vaja”, mis on läbi aegade meie klubi seitsmes luuleetendus. Etendus erines eelnevatest selle poolest, et peale luuletuste olid omaloominguna esitamisel ka laulud, millega astusid üles Aimar Roomets, Kristi Roots ja Juta Hiiop. Aimar Roomets kirjutab ka teiste luuletajate sõnadele laule, etenduses olid tema viisistatud Ahto Soopa ja Tulilille värsid. Kava kanti ette Pärnu Ingerisoome Seltsi majas, publikut oli igas vanuses, sealhulgas mõned tuntud luuletajad ning lõpetuseks saime päris head kriitikat ja nõuandeid.

Teine sündmus, millest meie klubi luuletajatel tore võimalus osa saada, on Maarja-Magdaleena Gildis igakuiselt toimuvad luuleõhtud,  kolm juba selja taga ning järgmine tulemas 9. aprillil. Luuleõhtute korraldamisel tuleb tänada ka meie klubi liiget Margit Petersoni, kes kutsub esinejaid ning on korra olnud õhtujuhiks.

Tulevikuplaanidest nõndapalju, et kevade edenedes on meil plaanis kohtuda ning arendada suhteid Rakveres tegutseva luuleklubiga Eos.

Luuletused

Priit Kornel

VAIKUS

Vaikus sündis sinus nimetu ja tume

elas silmis hilissuves hallaööde paiku

lihtsalt oli sügises, kuusiku ladvas kaikus

eksitades kergeusklikke ja teisi kõrgemaid vorme.

Vaikselt kui kulged läbi lumme uppunud niidu

hullud hetked kingi tummas keeles

sõnatagi lahustume teineteises

Ahti Raudberg

ÕNN

Naine kogemas õnne

raske raha eest ostetud kamina ees

Laps õhinal teistele räägib –

aga minu issi on robot

       Soomes tööliste armees!

Margit Peterson

LOOJANGUL

Tol õhtul

kui päev oli

oma silmi sulgemas

sa tulid

õlgadel

türkiissinine pleed

muuli iga kivi

sillerdas

erakordselt eredalt

iga liivatera

me ihul

sädeles mäekristallselt

tol õhtul

loojangul...

nüüd

kui meri on ära uhtunud

iga meie jalajälje

kõik meie teokarpidest

ääristatud armuhällid

nüüd

sa väidad

et ma ei olnud ainus...

kellelt sa rannaribal

röövisid süütuse

kellega aastaid

vana lehtla varemete vahel suudlesid

merevees armatsesid

aga ma olen õnnelik

et ma olin esimene

Daivi Jõerand

POJALE

Selgust

proovisid ise

tules ja vees

Pusles

kokku klappisid

elu tabu ja tees

Kogutud tegude

võrdleval künnisel

südames

sündis Sust

mees

Terje Heinmets

SA EKSID, KUI ARVAD ...

Sa eksid, kui arvad

et elu on lihtne

et ütle üks sõna

ja paigas on kõik...

Siin Värvimaailmas

on kõigil meil siht ees

ja must- valget vastust

eal olla ei või...

Oh teravda silmi

sa õnnetu janune

ja loe nagu kotkas

sa ridade alt

ja õhust ja silmist

vaata, räägib mis kehakeel...

kui on südames okas

nopi ära see talt

Aina sügavalt süvene

teadmatu sisse

ja puuduta lõhnu

mis saabuvad sealt...

Lõpuks tunned

et jõuadki Armastusse

ja sõnatu muinasjutt

kokku viib read...

 

Juta Hiiop

AEGA TIKSUVAD JALAD

Laps hüppab
kivilt kivile,
aega tiksuvad jalad...
kuni graniidi asemel
taldu puudutab maa.
Seisatab,
vaatab mõtlikult tagasi -
samale kivile,
samasse aega
hüpata enam
ei saa.

Kristi Roots

LAPITULT

Pihk pihus,
silmad silmade poole seisime
ning
ümbritsev ei puudutanud meid.

Mööda
ja õlgu
voogas veri
sinust minusse.

Mul puudus jõud tunda, nagu sina.

Emotsioonid hirmutavad mind -

kontrollimatud
murrutavad tunded, mis
jätavad südame lahtiseks
nõnda, et võid sellesse püstipäi sisse kõndida.

Armastajad on katki.
Nad lapivad end tükikestega teisest
iga päev
ja haavad lõikuvad sügavale.

Soovin et armastaksin sind
natuke vähem
kui iseennast.

Tiiu Lehiste

ÕIS HABRAS KLAASIL

Õis habras klaasil hajub silmapilku,
kui vastu akent panen kuuma käe.
Ma endast lahti sõlmin salaväe,
mis püüdma küüniks kauge tähe vilku.

Kõrv ahnelt aimab härma karget kilku.
Öö heledam kui sügissombus päev.
Külmkalbe kuu , nii teispool klaasi näen,
joob unustusepeekrist kastetilku.

See taevas tohutu ja kauge - kume
mind haarab endasse ja hajutab,
mu laugel hõberahad vajutab,

mis näevad läbi vahemaa ja aja
üht raagus aeda, mahajäetud maja,
mu peale puistab ammuolnud lumed.

Evelin Laanesaar

VAID SINA TEAD

Vaid sina tead
mis tunne on olla tütarlaps
kes jookseb oma õhukeses kleidis
otse suvetaevasse
Sinu hingamine
on kui vabadusse pääsenud naer
puhkemas kirkal koidikul

Kaugete maade vaprad printsid
sündinud alistama tulemägesid
ja tapma ilmsüüta lohesid
ei taipa
et sind ei suuda hoida kütkeis
isegi lubadused
jagada sinuga mööduvaid hetki
mida nimetatakse eluks

Viimaks nad lepivad
harilike tütarlastega
kellest saavad tavalised naised
sinu reinkarnatsioonid
Nemad näevad sind vahel unes
ja unustavad ruttu