ILMRE NR 28

Luulevõistluse võitjad

Laureaatideks tulid:

I auhind Von Freen  OOD TEGIJATELE

II auhind  Monika Bordarenko *** Sellel  nuustikul..

III auhind  Egle Vask  SÄDE


Von Freen

OOD TEGIJATELE
(poliitbroilerite hümn)

hei !
enne ma ei lõpeta kui pääsen võiduni
jah !
ükskord jõuame me ikka aju mõrvani
voh !
tõmban viigipüksid üles värvel kõrvuni
hei !
aluselt ei kanguta mind keegi surmani

jah !
jetiga ma lendan üle Hollywoodi, Nizza
heh !
vahepeal käin Napolis ja tellin ühe pizza
voh !
ja mis sellest, et on püksid õlgadest mul kitsad
hei !
lõpuks ikka peksavad TEID ainult omad vitsad

Monika Bordarenko

 
* * *

Sellel nuustikul
madratsiks oleks seda palju nimetada
olid meie luud lõhnad ja liblikad 
animeeritud
elujaatavamalt kui mistahes hentais

tänavalt niisketele püüridele 
aurava tolmu 
klaasides seisnud vee ja sigarettide vahel
määrasime end väänkaeladeks
olles juba ette
mitme pesakonna jagu armunud

õhtul sadas peenikesi vihmatriipe
nagu veest ja lülidest ilvesed
liikusid nad mööda nahka ning siis maha
kuhugi rohelisemasse
jättes ihule tahenema käpavärske mahla
ja midagi armutut 

midagi luule ja igatsuse moodi

Egle Vesk

SÄDE

Me pilgus lendles ahvatluste säde
kui esmakordselt kohtusime.
See oli nagu kevadine päev, mis kavalalt soe,
igavesti meelde jääv kui laintes hullav kirelaev.
Olla koos ihkas siis me hing ning
ainus tants me voodis oli swing.
Me puudutustes välkus südasuve äike,
me pilkudes näis sillerdamas päike.
Mu ihu Sinu soojas pihus
tahaks olla alati kui saabub vilu.

ILMRE NR 27

Luuletusi luulevõistluselt

Praegu käib meil kibe töö sügisese luulevõistluse kokkuvõtete tegemisel. Esialgu ei saa veel selles osas öelda muud kui pakkuda lugemiseks mõned võistlusluuletused.

Susanne Suvi

OLEMINE

Mineja kihutab kõiksuse poole,

tulija takerdub umbusu voole,

olija viskleb kesk kullatud puuri,

uskmatu kõigutab elupuu juuri.

Vaikija sõrmitseb sõnatuid sõnu,

jutleja meenutab vaikuse võlu,

kõhkleja kahetseb kadunud aegu,

mõtleja mõtiskleb siin ja praegu.

E.S. Puu

justkui

hämaral hommikul nägin jõge ja silda justkui oleksin Pariisis

hommikul nägin Pariisis jõge ja silda justkui oleksin

ja justkui nägin hommikul Pariisis jõge oleksin

hommikul nägin jõge justkui oleksin Pariisis

nägin justkui oleksin hommikul Pariisis

oleksin justkui hommikul Pariisis

oleksin Pariisis justkui

justkui oleksin

justkui

Taivo Jürjo

Eks arvake

Mõnel peenike, mõnel pikk,

mõnel tasane, mõnel mügarlik.

Mõnel sirge, mõnel kõver,

mõnel lahe, mõnel nõme.

Mõnel on karvane, mõnel sile,

mõnel on löödud upakile,

mõnel on murtud, mõnel veel terve,

egoga elu pole kerge

ILMRE NR 26

Kevadine ja sügisene luulevõistlus

Väike intervuu kevadise luulevõistluse ühe laureaadi Kelly Turkiga:

- Kuidas ja millal luuletama hakkasid?

- 2011.aastal, kui sattusin Balti jaama. See oli kultuuriline šokk.Olen pärit väikesest kohast, Põltsamaalt. Näitasin sõrannale, tema soovitas saata „Värskesse Rõhku“ ja nii mu luuletusi hakatigi avaldama.

- Mida peale luuletamise teete?

- Õpin ajalugu Tallinna Ülikoolis III kursusel.

- Kas on ka mõni lemmikperiood ajaloost?

- Jaa, ma olen spetsialiseerunud keskajale.

- Mis keskajas veetleb?

- Hoopis teistsugune elulaad.

- Daamide pikad kleidid?

- Jaa, kahju, et neid enam ei ole. Tahaksin kirjutada kunagi ka ühe raamatu, midagi sellist nagu Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, midagi inimsuhete vallast , kuigi see on kõige keerulisem.

15. oktoobrini võib veel saata võistlustöid meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2013.

Tutvustame mõnd seni saabunud võistlustööd:

Haarete Tsaar

AUGUST

kõigepealt

näitasid tüdrukud august tisse

siis

näitasid poisid august tisse

ehk

kõik näitasid august tisse

aga

millegipärast armusid kõik

tüdrukud ainult augustisse

SEEP

peep silmas üht neidu

kes otsis endale peigmeest.

peep tore mees ja 

neid oli kena.

peep mõtles, võtan ära.

hiljem ei olnud

peep väga sillas.

peebul nüüd kui

seep silmas.

Merli  Kaas

***

A.-le.

Haavad avalikustasid sosinal Su nime.
Öise kuu kahvatu valgus Su nöo karme jooni mulle näitas.
Ma teadsin senimaani- olid ehtne. Kuigi vahel näisid nagu ime...
Miks küll hommikune udu oma käega me sooje põski paitas?

Kased punastasid, kuniks ärkas hommik.
Mind palun vabanda, mu arm on kitse-enelates peidus.
Ööviiulite lõhn. Ja ilu iiristes on päevatõusu lemmik...
Ma tean. Ja tunnen. Langev soovitäht ju kõigile meist leidub.

On tunded nõnda sügaval, kui juured männil.
Ja nende tugevust võib mõõta tammepuu, mis tundub väga vana.
Kui koidik hämarusel' annab käe- sel vaiksel, süngel tunnil
mul palun aita tunda end veelkord elavana!

Sest ühel hetkel mina minema pean ära.
Siis jäävad ainult puud, ööviiulid ja tuulekohin...
Kuid siis Sind juba äratan, kui olen hommikune päiksesära
ja vähemaltki läbi akna Sind siis puudutada tohin.

Siis tohin olla meri, mis Su rasket keha kannab,
kui murede eest kusagile soovid peita end.
Saan olla hetk, mis lootusetuses Sul jõudu annab.
Nii möödub tormipilv. Ja lõpeb murepistrikute lend.

Siis juba tohin puudutada tuulena Su juukseid
ja minu silmad jälgivad Sind öises tähesäras...
Ja sügisõhtul kuulda võidSa akna taga nuukseid...
See ei ole vihm. See olen ma, kes varsti minema peab ära...

Kuid praegu olen siin. Ei taha minna
ma otsima veel kauget, unustuste igavikusaart.
Kuid praegu kardan enim, et me Sinuga ei jõua iial sinna,
et puudutada võiksin Sind ka siinpool vikerkaart.

ILMRE NR 25

Luulekevade parimaid

Avaladame jälle kimbukese Luulekevad 2013 saabunud paremaid võistlustöid.

Triin Sepp

ELAVHÕBE

armastus on nagu peotäis elavhõbedat

sul on tunne

et teda saab panna armumeetri sisse

ta istub seal taltsalt

ja näitab sulle kui palju teda on

millal rohkem

millal vähem

ja ta on ilus ning särav

silmale kena vaadata

pakub esteetilist naudingut

nii sulle kui ka teistele

ent ta pöördub su vastu

samal hetkel

kui puruneb illusioon armutermomeetrist

ja armastuse kätketavusest

kütketes hoidmisest ja käsitlemisest

ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades

mööda põrandat sinu poole roomama

kusjuures iga auk

mille ta põletab põrandalaudadesse

põletub seeläbi ka sinu hingekangale

Arles Uukivi

AUTO

Mul auto tumepunane, metallik annab läike,
käigukast on manuaal, et saaks ise raiuda käike.
Panen käima, sõtkun gaasi, nagu eided oma vokki,
võtan aknalt ära vahtrakad ja viskan pardatsokki.
Liikluses mu jaoks, kehtib ainult uhkema auto reegel,
sest teie omad on vähem väärt kui mu tahavaatepeegel.
Foori alt kui pääsen, lasevad neli rehvi vilet,
neist igaüks on rohkem väärt kui ümbermaailmareisi pilet.
Kubatuur on korralik, mingi paarsada kiloWatti,
esiklaas on seest poolt märg, sinna pritsib uhkelt tatti!
Kui linnast jõuan välja, tee on vaba, annan gaasi,
suitsupääsukesed põrkavad vastu tuuleklaasi.
Telefonipostid mööduvad kui aialipid,
tee ääres hääletavad Kalamaja hipid.
Ainult plika võtan peale, keda hindan viie plussiga,
see kutt mingu jala või sõitku liinibussiga.
"Kuhu minek, mis on vanus, nimi?" küsin ühe jutiga,
ta palub vaid, et peatuksin, et läheks parem oma kutiga.
Neid sõnu ei pane ma tähele ja alustan möödasõitu traktorist,
siis plika pistab kisama nagu mõned "Hirmu Faktorist!"
Viimane, mis mäletan, on vastu tulev rekka
ja lehmakari tee ääres, me vist lendasime nende sekka.
Järgmisel hetkel ärkasin, ma haiglas intensiivist,
olin üle kere marraskil nagu läbi käinud riivist.
Ma küsin kohe arstilt:"Mis on saanud mu Ferrarist?"
ta vastab: "See viidi Kuusakoski otse maantee kraavist."
Ja lisab veel, et mu kaaslane on justkui õnnesärgis sündinud,
oleks natuke läind halvemini, poleks ta iial enam kõndinud.
Ma oleks peaaegu naeratand, kuid nii madalale ma ei lasku,
siis tuli tee äärde jäänud kutt ja lõi mul pildi tasku!

Siu

* * *

Olen päiksevihmas vikerkaare alge
Metsakohin, tuul, mis paitamas Su palgeid
Olen uduvihm, mis kastab Sinu unelmate juuri
Lootus päästa valla hingelind, kes lukustatud puuri
Olen naeratus Su hommikuses peegelpildis
Sinisulis viirastus Su sudusinetavas linnapildis
Olen Sinu enda vastukaja tühjast mustast august
Millel Sa ei oska mõõta lähedust või kaugust
Olen sinu hinge salajasim hüüe
Materiaalsest elust vaimsusesse püüe
Ulmeline nägemus, mis kirjakastis tõstmas taas Su tuju
Aimdus, aegamisi ometi, mis võtmas Päris Naise Kuju

Naiseks looduna kuid üksi ometi ma olen poolik
Justkui lektor andmas loengut tühjas auditooris

Nagu pudelita jäänud alkohoolik

Või siis jalgsi kõndiv roolijoodik
Nagu ema peota jäänud lapsekäsi
Ingel, kelle tiib on lendamisest väsind
Liblikas, kes ei enam suuda tõusta taeva
Looja, kes ei võta kurvalt hingelt vaeva

Mulle pole tarvis tuua Tähti ega Kuud
Nad on niigi minu, igal tähesäras ööl
Läbi elu sageli me käime pimesi
Mina siiski ihkan oma ellu lihtsaid imesid
Tahan kastemärga heina oma palja talla alla
Tahan püüda vahulaineid siis kui merel tormid valla
Tahan näha siirast rõõmu lapse sinisilmades
Tahan kuulda naerukiiri päiksevaestes ilmades
Tahan moosekandi saatel tänavail ma tantsida
Näljas kodutule tänutäheks mõne euro kantida
Tahan näha päiksekulda sügistaevas hallis
Tahan õigust öelda Sulle: „Oled Kallis!“

ILMRE NR 24

Luulekevad 2013

Taas on aeg pakkuda väikest valikut Luulekevadele 3013 saabuvatest luuletustest. Võistlus kestab, 15. maini ootame luuletusi.

Rasmus Varrik

                                                                       MARETILE

Läbi metsa minna on pime,

üle vee minna ei saa.

Mööda kuristku minna on ohtlik,

seda teed me ei tea,

kuid tee sinuni on lihtne.

Avan meele

ja avan südame

ja olengi

 sinu seljataga.

Julia Legatavitšute

MA TULIN, ET NÄHA SIND LÄBI ...

Algusest alguseni.
Lõpust lõpuni.
Sünktumedaid 
patuseid mõtteid
ihkan püüda 
su silmade lõõmavast
sülist.
Ületan kõik piirid,
hetkeks puudutan keelatut, 
mälestusi mereliivast,
öiset maailma,
keerlemas me elusaaga ümber.
Meloodiat,
endiselt
saatmas me kirgede 
metsikut mängu.
Kõike.
Ma ei küsi sult luba,
lihtsalt varjamata tulen 
Algusest alguseni
kustutama.
Lõpust lõpuni
unustama.

Ada Kiipus

ÄRKLITUBA

Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen

trepist üles, sinna, kus su  ärklituba

mind minnes on palju, tulles nii vähe

tuli kaminas põleb, pakub luba

kingakontsad tippivas helis

löövad rütmi kui aafika trumm

seekord ootus pikale venis

keha põleb ja hinges kuum lumm

maas sädelev punane kleit

veini meelitav maitse veel suus

upun sinusse... silmis sütitav helk

kõrvus kumisemas savannide bluus

läbi laeakna langemas tähti

poeemiks justkui kujunemas see

sõnadeks sel ööl pole mahti

luba rüüpan su maitset veel

valged kardinad, selle taustal must taevas

ja tulevalgusest saab sümbioos

vana kuu uue loomise vaevas

juukseid sasimas punane roos

resoneerimas teravad aistingud

sõrmed põimumas, haardes on särin

silmad kinni, vaid juhindun vaistlikult

seismas aeg ja varvastes värin

tähed pakuvad kandikul õnnistust

pihud vastuvõtuks valmis ma sean

sel õhtul illusioon aina täiustub

tänutundes jätan hüvasti ... jah tean

tulles mind oli pakatavalt palju 

minnes midagi järgi ei jäänd

neelan pisaraid, näin tugev kui kalju

vana kuu on vaid soovimas hääd...

Riina Laanemets

* * *

Ma tahtsin kirjutada tänusõnu emale,

mis oleks tugevad kui tammepuu

ja sügavad, kui mere kohal helklev kuu.

ootust täis kui tõusev päike,

rõõmust kilkav laps nii väike.

Istusin ja mõtlesin……….

Lihtsust, siirust, ilu, haprust

metsalilles märkasin.

ILMRE NR 23

Värsket luulet võistluselt Luulekevad 2013

Hirviö

VEEL ÜKS OLEMATU LAULU REFRÄÄN

See valge kruusatee on osa minust,

see kuusepadrik kasvab minul sees,

ja kindlamat ei leia mina linnust,

kui maastik minu vaimusilma ees.

Ma ise pole muud, kui osa temast,

üks kaasaviidud lubjakivi kild,

ei ole pääsu igatsuse teemast,

ja elupaigaks määratud mul sild.

* * *

Loen Brodskit, huvitav hakkas,

millest laulda saab kodumaata,

ja kui väärikus hoiduma sunnib

seda kaebamast, mida tunned.

Olles lugenud värsse mitu,

pole leidnud ma vastust mitte.

* * *

Jube vahva öelda „meie“,

kiita: meil on nii ja naa...

Sina... vabandage, Teie

sellest aru vist ei saa?

Ega saagi! Taeva mannat

pole kõigil, mis sa teed,

seda uhkust, mida annab

meile me identiteet.

MEHINE LAUL ÕRNALE HÄÄLELE

Ja jälle tee,

ja jälle tee on sinul ees,

nii kaua veel,

kuni veel elu püsib sees.

Nii lihtne see,

üks rändur ütles juba ees,

kui oled mees,

kui sina lihtsalt oled mees.

Ei muidu saa,

kui mehe saatust kannad sa,

su ees on maa,

mis ilma sinuta ei saa.

Ja sadul taas

su hingekeeled hoiab vaos,

sest sinuta

on ainult eksimuste kaos.

Ei lõppe tee,

ei lõppe kohustused sul,

sa oled mees,

su elu polegi nii hull.

* * *

Kus ma rändan?

Ja mis linna tuled säravad mu teel?

Kas ma tunnen

selle riigi kombeid, selle rahva keelt?

Kas ma mõistan,

kuhu tüürib minu saatus, kuhu viib?

Kas ma aiman,

kaugel’ ulatub mu kaitseingli tiib?

Pole vastust,

ära küsi rohkem, aitab juba küll.

Ootan lasku,

mille taha jääb see imelik idüll.

Kiiri Saar

MUSTA JÕE PÄEV

Kas see talv jääbki
Ja need mustade õuntena
Kaselatvades kõlkuvad
Vaikivad varesed,
Vereva kerana
Läänekaarde varisev päev
Ja tõrvakarva vool suutmatu südames?

Kas see talv jääbki
Ja sina,
Palvele paindunud põrgukoerana
Vaevavalt lootusrikas,
Õnnis ja äraneetu
Teisel pool tumedat
Teadmatusevett?

 

OOTUS

Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund

Oodates kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal

KELLA VIIENE NÄGEMUS

Seal unenäopargi serval
Õhtul veidi enne kella viit
Süütavad vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna

Valgustriip varrukaserval
Seisan ja vaatan
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund

Ilmsi ja ärkvel
Seal külma pargi õrnpunasel teel
Näen ma ikka veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und

KÜLALISED HOMMIKUMAALT

valu tuleb siis,
kui sa teda kõige vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu

õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära põletanud viimase hõõguva sädeme
tukid kannatamatult tuulde loopinud
ja käed taskus minema läinud

nad tulevad koos -
üks õhtu, teine hommiku poolt
sammudes õhetavipõsi
üle südame külmavõetud välja
endamisi ebaledes
saab sellest veel asja või ei

KEVAD TARTUS

sel päeval mil sa läksid linna
voolas jõgi läbi su jalgade
ja su põues ajasid vargsi võrseid
kuldkollased kasepungad

naeratus taskupõhjas,
hulpisid sa üksipäini
mööda vihmavärsket teed
põikasid kõrvale viidikaparvede eest
vaatasid üht vana maja
ja kõik selles helehallis päevas
mil õhk lõhnas nagu õnn
oli veel võimalik



ILMRE NR 22







Märts on kevadise luulevõistluse väljakuulutamise kuu!

 

Nii siis ootame võistlustöid  konkursile „Luulekevad 2013“ aadressil: ingvarl@hot.ee  kuni 15. maini.

Soovitav saata 5-6 luuletust.  Palume ära märkida ka oma tavapostiaadressi ja telefoni ning vanuse (et teaksime, kas võistlete noorte või täiskasvanute vanuserühmas), õpilastel kooli, klassi või kursuse, täiskasvanutel hariduse ja elukutse. Puudulikult vormistatud võistlustööd jäävad konkursist kõrvale. Neljakümne parema osavõtja luuletustest avaldame võistluse lõpul trükitud kogumiku, võitjaid ootavad auhinnad.

Loodetavasti võime oma järgmises „Ilmres“ avadada juba esimesi paremaid võistlusluuletusi.

ILMRE NR 21

Sügisese luulevõistluse tulemused

23. veebruaril tegime Kirjanike Maja saalis kokkuvõtteid luulevõistlusest „Kuldne Kaseleht 2013“, kus Elaan esitas ka  luulekava võistluse parematest luuletustest

I auhind  Priit Kaare

II auhind  Reet Raudsepp

III auhind  Triin Sepp

Kivisildniku eriauhind   Martin Palser

Elaani eriauhind Ada Kilpus

Luulevihikut, mis sisaldab 4o parima autori luuletusi on nüüdsest võimalik osta Eesti Raamatu ja Apollo kauplustest üle eesti, odavamalt aga meie kodulehe interneti-raamatupoest.

Priit Kaare

KODUS JA VÕÕRSIL

nad käivad üle lahe ja vahel ühe kahe

raha teenimas ja uusi võimalusi püüdmas

käivad ehitamas, lammutamas ning vahel

ka pankasid röövimas ja kukeseeni müümas

nad tulevad reedel, joovad ja naeravad

näod on väsind ja seljakotid on suured

ja lähevad pühapäeval viimase laevaga

kui lahkuvad vaevaga oma perede juurest

nad käivad ja käivad ja vahetavad linna

mõned käivad kaugemal ja mõned lähemal

igal ühel oma põhjus, et tulla ja minna

ja meie ei tea, mis see nendele tähendab

nad ütlevad "hüvasti" ja haaravad pagasi

lahkuvad, et mõne aja pärast jälle naasta

ja kui nad lõpuks kodumaale tulevad tagasi

loodan, et siis võtavad ka Galojani kaasa