ILMRE NR 1

Saateks ILMRELE

See on nüüd Luuleklubide Liidul kolmas kord üritada sellenimelist perioodilist väljaannet. Esimene kord oli vene aja lõpul, mil üllitasime kolm numbrit üsna paksu, kuid tolleaegses viletsas paljundustehnikas tehniliselt teostuselt kehva ajakirjanumbrit. Kui siis kohe saabus väikeajalehtede aeg, mil lehekioskid kirendasid kõige iseäralikumatest ajalehtedest, naljameeste Solvaja solvas ja lahkusuliste Kuulutaja kuulutas, andsime meiegi välja 17 numbrit oma lehte kuni seegi aeg sai mööda. Nüüd on seoses Internetiga avanenud uued võimalused: puhtakujuline trükitud luuleajakiri ilmselt ei suudaks end praegustes oludes ära majandada, kui aga pole vaja maksta ei paberi ega trükivärvi eest, tarvis leida vaid entuasiastid, kes oleksid valmis oma heast tahtest kaasa tegema. Kahtlemata oleks meie Luueliidul sellist ajakirja vaja, see aitaks suhtlust tihendada ja kutsuks vähemalt kord kuus kõiki huvilisi pilku meie kodulehele heitma – kui nad teavad, et kuu esimesel päeval ilmub alati uus ajakirjanumber. Rääkimata sellest heast tundest, et teeme eesti – vähemalt esialgu – ainsat puhtakujulist luuleajakirja.

Loodame, et kaastööliste ring aina laieneb, kõik on teretulnud!

Kas meil lisaks soovile pakkuda head luulet on veel eesmärke? On. Tahame kaasa aidata sellele, et luulelisus, poeetilisus taas ausse tõuseks, tahame koondada neid, kellel on postmodernismist kõrini ja kes tahaksid jälle teenida Ilu, mitte räigust ja labasust... Aitab juba sellest, et rahval hakkab kujunema arusaam luuletajaist kui mingeist väärakaist, kel pole ei ilumeelt ega eetikat! (Sellise suhtumise tekkimisele on suuresti kaasa aidanud ka ETV igapäevased luuleminutid, mis on kestnud vist juba üle aasta, seega on esinemas käinud üle kolmesaja kuuekümne luuletaja... Iseenesest ju tore ettevõtmine, kuid luuletajate ja luuletuste valik paneb küll pead vangutama...)

Läbi kõigi aegade on olnud kahte liiki luuletajaid, ühtesid võiks nimetada väljendajateks ja teisi ideaali poole pürgijateks. Mõnikord küll näib, et kogu luule kuulub vaid ühtedele. Nii oli näiteks trubaduuride ajal üldiselt omaks võetud, et luule peab olema kõrge ja ülev, kuni selleni, et ainsaks luulevääriliseks teemaks oli armastus. Keegi ei tulnud selle peale, et luules võiks ka oma paha tuju väljendada. Nüüd on postmodernism jõudnud vastupidisesse äärmusse, kõik muudkui aga väljendavad... oma paha tuju, labasus on saanud normiks, poeetilisus  põlu all.

Sel suvel oli Vikerraadios huvitav kirjandussaadete sari : päev päeva järel pidid  30 kirjanikku lugemisaasta puhul rääkima, mida nad on lugenud. Kui enam kui 300 eesti kirjanikust saavad sõna 30, ei saa see just olla ammendav ülevaade. Üsna mõistetav on seegi, et kõige enam said sõna kõige tegusama, keskmise põlvkonna kirjanikud. Üks suur sõprade kiitmine näis sellest siiski kujunevat. Üpris veider mulje jäi  praeguste 30-40-aastaste kirjanduslikust põlvkonnast. Kiideti üles ühe räige poetessi luuletust, milles ta loetles vähemaid ja suuremaid pahategijaid ja igaühe juures kordas: tapan ära, raisk. Täielik infantiilsus ja kindlasti oligi autor   need read paberile pannud teadmisega, et nii talle  öeldakse. Ei mõista vaid, milleks talle seda vaja. Ju ikka, et kuidagi tähelepanu äratada. Küll on suur kihk teha midagi, mis peaasi et ei oleks poeetiline. Vägisi püüavad eesti rahvast uskuma panna, et labasus ja jõhkrus on juba iseenesest midagi väärtuslikumat kui luulelisus. Ei ole ju. Küll saavad näha, et sellest on veel raskem luua midagi kunstiväärtuslikku. Huvitav, millal nad seda taipavad? Praegusel vanemal põlvkonnal oli 30-40-aastastena ikkagi Rummo, Luik, Kaplinski, Unt ja noor Üdi, neil nüüd vaid Kivirähk, kummaline sümbioos vaimukusest ja labasusest ning sellisena vast tõesti ülim, mida postmodernism võib anda. Sauter soovivat, et ta nimekaardil oleks „pätt“. Kõik nad põlastavad suuri ideid ja tunnevad rahuldust mõttest, et  Berliinis ja Pariisiski juuakse ja laaberdatakse üsna samaoodi nagu meil...Ma saan aru, et kommunism ja fashism on teinud hellaks igasuguste ühiskonda muuta üritavate ideede suhtes, kuid ega siis seepärast pea niisama ära raiskama  inimeseks olemise haruldast võimalust. Jätkem ühiskond rahule, kas ta areneb oma seesmiste seaduspärasuste järgi,  kuid arendagem iseennast! Need ideed, mida kuulutasid Kristus või Buda, ei ole end ju sugugi diskrediteerinud. Postmodernism, see läbustajate-ropendajate ja snobistlike kriitikute ootamatu sobing on nüüd küll juba täiesti ilmselt  oma aja ära elanud ja sündimas on midagi uut. Sellisel moodide vaheldumise ajal on  kergem algatada midagi uut. Iga uus on aga teadagi ka hästiunustatud vana. Meie sihiks on iluidaali taassünd. Me ei mõtle muidugi ilu teenimist täpselt sellisena nagu see jäi pooleli Esimese maailmasõja puhkedes, olles enne jõudnud täiusliku väljenduseni Rodini skulptuurides. Ootuspärane on, et uus ilu palvelemine saab olema vahepeal aset leidnud seksrevolutsioonide mõjul veelgi meelelisem, teisalt oleks loomulik, et sellesse sulaksid ka need vaimse enesetäiustamise õpetused, mis on jõudnud meile Idast, eriti tantristlikust traditsioonist... Ent ometi ei tähenda see, et lükkaksime kellegi kaastöö tagasi ainüksi seepärast, et see on postmodernistlik ja seega ei vasta meie ideaalidele. Nagu iga endast lugupidavas kirjandusajakirjas, on meilgi avaldamise kriteeriumiks kaastöö kirjanduslik väärtus. Ainult et kui on valida kahe luuletuse vahel, mis on tasemelt võrdsed, kuid üks on oma vaimult räige ja madalstiilne, teine aga poeetiline. siis eelistame viimast.

Luulevõistluse laureaate

Ingvar Luhaäär

Esimesena tutvustame Mihkel Shtokalenkot, kes tuli Luulekevad 2010 laureaadiks ja on ka meie varasematel võistlustel silma paistnud. Mihkel on lõpetanud Leningradis geoloogiainstituudi ja tõõtanud aastakümneid Venemaa Kaug-Põhja lõpututel avarustel geoloogina, sõna otseses mõttes Taimõrist Koolani, nüüd aga jõudnud tagasi Eestisse ja töötab Tallinnas geoloogiainstituudis.

Teatavasti on üheks meie Luuleliidu töövormiks seegi, et aitame oma liikmetel trükis välja anda luulevihikuid. Rohkem kui ükski teine on seda võimalust kasutanud Mihkel, tervelt viis korda. Siin näete tulemusi:

Kuna Mihklil on ka kunstnikukätt, on ta võinud  oma luulevihikute kaanekujundused ise teha, samuti kaunistada vihikud rohkete siseillustratsioonidega.

Kui nüüd võrrelda Mihkli luulevihikuid, siis mulle tundub kõige huvitavam „Valitud keelatud viljad“. Olgu siin sellest ära toodud ka üks proosaluuletus:

KRISTEL

Seda nime pole ma varem kunagi kuulnud.

Ta müüs pileteid raudtee eelmüügi kassas kusagil Saksamaal. Ja mina olin parajasti sealt Prantsusmaale sõitmas, lootsin leida tööd, teenida ehk nii palju, et jõuda oma rännakuga kodumaale. Kuid pileteid pole olnud, nädal ette mitte ühtegi kohta. Nii kauaks poleks jätkunud mul elamisraha.

Äkki kuulen eesti keelt. Kassaneiud räägivad omavahel eesti keeles! See annab mulle julgust:

- Preili, aidake mind palun. Ma jään tõesti hätta, kui piletit ei saa.

- Tulge õhtul, kui kassad kinni pannakse. Ma aitan teid.

. . .

Järgmine vaatus on juba Kärdlas. Väike tuba väikeses majas. Läbi kardina paistab väljast päevavalgust. Tean et maja asub lepikus Rookopli ja Tiigi tänava nurgal, kultuurimaja pool, mitte seal, kust algab jõeäärne „džungli tee“. Tegelikult pole seal kunagi mingit maja olnud, isegi väikest.

Siin elab Kristel.

Kuid kodus teda ei ole.

Lugu jätkub Kärdla linnapargis, kuhu tulid minu mammi, mu sõbrad Tallinnast ja Peterburi Eesti Seltsi esimees. Ootame mingi vabaõhu kontserdi algust, samas saab ka mõnusasti basseinis supelda.

Tunnen äkki, et mul on kole igav inimestega, keda alati armastasin, nii igav, et vaevalt suudan seda varjata.

Mind ootab Kristel.

Väga harva, kuid juhtub ju, et sattume jälle samase unne. Võimatu see igatahes pole, ning võib loota ja unistada.

27.12.97

Mihkli illustratsioone luulevihikust „Valitud keelatud viljad“

Anna Ahmatova armastusluulet

Moskva kirjastus „Eksmo“ on andnud välja - ja väga kenas kujunduses! –terve hulga vene luuletajate armastusluule kogusid sarjas „Stihi o ljubvi“. Trükiarv on üllatavalt väike – 4000. Meil oleks see praegustes oludes luule puhul suur tiraazh, kuid mõeldes Venemaa suurusele... see oleks sama, kui et Eestis trükitaks raamatut ainult paarkümmend eksemplari, mis oleks tehniliselt mõeldamatu.

Tutvustame neid luulevalimikke ka oma ajakirja järgmistes numbrites, täna aga teeme algust Anna Ahmatovaga.

Ahmatovast on jäänud meie luulelugeja teadvusse vist range, natuke meheliku vanema naise kuju, noor Ahmatova oli aga hoopis midagi muud: väga siirameelne, tundeline, lüüriline ja ehedalt naiselik. Varases nooruses armus temasse teine andekas luuletaja, Nikolai Gumiljov. Kui nad kohtusid, olid nad Romeo ja Julia eas – Gumiljov 17, Ahmatova 14. Lev armus kohe ja kõrvuni, Anna jäi esialgu külmaks. 1910. a. nad küll kihlusid ja abiellusid, kuid abielu ei kestnud kaua. Järgmisel aastal oli Anna juba Pariisis, kus tal oli romaan Modiglianiga, keda tollal tunti linna peal rohkem kerjuse kui kunstnikuna. Armusuhteid oli poetessil Pariisis veel nii mõnegi erilise mehega heliloojatest assüroloogideni. Kirjandusteadlased vaidlevad tänapäevani, millised Ahmatova armastusluuletused on kirjutatud ühele või teisele mehele, kuid vaidlused on tulutud, sest autor on soovinud selle enda teada jätta.

Nõukogude ajal Ahmatovat Venemaal ei trükitud ja isegi kirjanduslikes ringkondades levis arvamus, et ta on surnud umbes samal ajal Bloki ja Gumiljoviga (viimane lasti maha). Zdanov nimetas Ahmatovat põlastavalt segaseks preilikeseks, kes sebib palvekoja ja buduaari vahet.

Paljud peavad Anna Ahmatovat vene parimaks naisluuletajaks. 

Anna Ahmatova

LUGEDES „HAMLETIT“

                        2

Justkui päris kogemata

ütlesin ma: „Sina“.

Naeratus ja taevaselgus,

ei, vaid taevasina.

Armastan sind – armastan sind

-          teada tahad tõde? –

sind ma…. nagu nelikümmend

hoolitsevat õde.

xxx

 Kõrgel taevas üks pilveke sõudis.

Sa ütlesid – tahtes komplimenti teha? –

„Mu Lumehelbekene, pole kahju,

et sulab märtsis teie keha..“

Muhvis kohevas mul sõrmed külmetasid

ja hinges miski pigistas ning rõhus.

Oo, kuidas saada tagasi neid nädalaid,

Te armastust, mis on kui ebe õhus..

Ei soovi ma ei kurbust ega neima

ja suren viimses valges tuisus – võib ju olla.

Ma jõuluajal aimasin te tulekut

ja jaanuaris teie sõbratar sain olla..

xxx

pärnaõite lõhnast

elevus mul rinnas,

laual unustatud

piits ja sõrmkinnas.

Lambi valgussõõris

paberite varu..

Miks Sa ära läksid,

mina ei saa aru..

Homme koidab päev

rõõmsana ja helgelt.

Elu on ju ilus,

süda, löö nüüd selgelt!

Ära nukrutse ja

 masendusse satu:

tead, ma lugesin,

et hing on surematu!..

VIIMASE  KOHTUMISE LAUL

Ehk jäine küll hingus rinnas,

kerged olid mu sammud. Näe,

tirisin paremasse kätte

sõrmkinda, mis vasaku käe.

Tundus, et astmeid on palju,

ehkki teadsin: vaid kolm selles loos.

Vahtralehtedest kostus sosin:

„Tule, sureme koos!

Õel saatus on meid petnud:

suvi möödus kui muinasloos.“

Ma vastasin: „Kallis! Kallis!

Nii ka minuga. Sureme koos!“

Eemal erendas tumedas majas

üks aken. Seal valgusejoas

ükskõikselt põlesid küünlad

mulle tuttavas magamistoas.

xxx

Läksin hulluks, kummaline poiss,

kolmapäeval kella kolme ajal

kui mind nõelas nimetusse sõrme

mesilane metsarajal.

Ju ma olin teda muljunud

kogemata. Karjatasin: „Ai!“

Nõelas ära.. Ise surma sai..

Kas ma sinu pärast nutan, kummaline?

Naeratad, kui neid mu ridu loed?

Vaata! Sile sõrmus sõrmes nimetus

küll näeb välja ilus, hea ja soe!

TA  ARMASTAS

Ta armastas kolme asja siin ilmas:

õhtust laulmist, valgeid paaviane

ja vanu hatuseid Ameerika kaarte.

Ei armastanud:

jonnivaid lapsi,

teed vaarikamoosiga

ja naiste hüsteeritsemist.

.. Aga ma olin ta naine.

JALUTUSKÄIK

Ma jälle vaatasin ta silmi

ja hetkel mul ei olnud hea:

justnagu oleks süda vaevas,

kui vaeva põhjustki ei tea..

Õhk tuuletu. Kui tushijoonis

üks visandlik ja põgus sketsh –

nii selles valguses näib mulle

see kiidetud Bologne´i mets.

Bensiinilõhn ja metsalõhnad –

kõik seguneb siin võluväel.

Ta jälle puudutas mu põlvi

peaaegu puutumatul käel.

xxx

Ka viimast korda kokku saime seal,

kus kohtusime – samas kohas just.

Jões vesi oli tõusnud kõrgele

ja kardetigi üleujutust.

Kui me seal kaldapealsel jutlesime

ja sinu nägu oli üsna morn,

mu mällu sööbis tsaari kõrge maja

ja Petropavlovski pikk piikjas torn.

Seal anti mulle – jumalik see kink! –

just nagu muusakoori kõigist suist

see laul,

see viimane mu lauluist meeletuist.

xxx

Tere! Kas kerget sahinat kuuled

lauast paremal pool?

See olen mina. Mina!

Mitte vaid õhuvool.

Ei või olla, et jälle mind solvad

nagu eelmine kord

öeldes: mu käsi ei näe,

et juhuslik akkord.

Sinu juures on valge ja lihtne,

olgem siin kahekesi!

Ära aja mind silla alla,

kus on seisev ja roiskuv vesi!

KÜLALINE

Kõik nagu enne: söögitoa aknasse

tuul pillub lumepuru,

aga üks mees, üks võõras mees mustas

end mu ligi surub.

Küsin temalt: „Mida sa tahad?“

Tema: „Olla koos sinuga põrgus.“

Naljatlemisi kummardun vaatama,

kas pole tal mitte sõrgu.

Tõstis põgusalt puutudes lilli

oma kuiva käe kummalise:

„Räägi, kuidas sind suudeldakse!

Räägi, kuidas sa suudled ise!“

Vaatab ainiti sõrmust mu sõrmes

- ei saa aru, kas vihas või ihas –

valgustatult-õelas näos

ei liigahta  ükski lihas.

Oo, ma tean, talle valmistab rõõmu

pingsalt ja kirglikult teada seda,

et pole talle midagi tarvis

ja et ma ei saa ära tõugata teda.

xxx

Laternad süttivad, takistades

aiateed pimenemast.

Olen rahulik, ainult ei maksa

rääkida minuga temast.

Oled armas ja truu, me sõpradeks jääme:

jalutada, suudelda, vananeda..

Kerged kuud meie kohalt lendavad üle

kui lumehelbed, ma luban seda.

UNI

Ma teadsin, et näed minust und,

nii ma uinuda ise ei suutnud,

ikka ärkvel olla püüdsin –

nagu oleks see midagi muutnud!

Ja sina umbropsu läksid

ja mõtlesid: „Teed siin ei märka..

peaasi, et leiaksin ta

enne kui ärkan!“

„Kuhu nüüd!“ – värava ees

vahid hüüdsid mitmekesi.

Jää pragunes, jalge all

mustendas vesi.

„See on järv!“ – välgatas mõte

„ja saar on selles järves“ –

pimedas võbeles tulesid

helesiniseis värves.

Siis sa ohkasid unes,

end sirutada püüdsid

ja esimest korda mind

eesnimega valjult hüüdsid.

xxx

Jääkirmetiski kevadkuul

loob tunde valgusrikka.

Sa palju aastaid jäid hiljaks,

kuid hea, et tulid ikka!

Mu ligi istu nüüd,

ma suudlen sind silmalaule.

Näed, siin see sinine vihik

on täis mu nooruse laule.

Sinule kirjutatud

on seegi rida siin.

Anna andeks, et  paljusid

Sinuks ma pidasin!

xxx

Kui valge kivi kaevusügavuses

üks mälestus on minus igaveseks alal;

on selles rõõmu, aga kurbust ka,

ma tihti teda vaatan sala

ja igaüks, kes mulle silma vaatab,

ka - olen kindel -, märkab seda kohe

ja annab sellest selget tunnistust

ei ole tähtis, kumba meie ohe..

Kui asjadeks kord inimesi muutsid jumalad,

nad jätsid alles teadvuse. Et elaks

igavesti hingematvad kurbused,

mu mälestuseks oled muudetud.

xxx

Kui noor veel kevad! Läbipaistev tuul

on nagu loor maad katmas seal, kus mäed..

järv sinendab kui jumalakoda,

mida pole loonud inimkäed.

Sind ehmatas me esimene kohtumine,

ma juba kogu hingest ootan teist!

Nii malbe, soe on tänanegi õhtu,

mäe kohal loojuv päike mõtleb meist..

Sind pole siin. See pole lahusolu,

sest me ei mõtle enam üldse muust,

sind selline on haaranud nüüd igatsus,

et sa ei saa, ei saa ka sõna suust!

xxx

Nagu ingel, kes liigutas vett,

andsid tagasi jõu ja õrnuse

ja mälestuseks sündinud imest

võtsid mu sõrmuse.

Kuidas suutsid seda, mis tegid,

olematu ingel Keerbuar?

Mulle meelde jääb see tuisune kuu,

põhjamaine ärev veebruar.

xxx

Lootusetult kahvatu taevas.

Pole ei halb ega hea.

Mille eest küll karistad mind?

Oma süüd ma tõesti ei tea.

Kui tahad, eks siis tapa ,

ära vaid ole nii karm!

Lapsi sa minult ei taha

ja mu luule ei meeldi, mu arm!

Olgu siis nii nagu soovid –

mu elu –võta! – on siin!

Oma elu ära võin anda,

aga kurbuse hauda viin.

xxx

kui hea, et enam kiivust

mul pole tunda vaja,

käi, kellega vaid tahad,

ei ma neid jälgi aja!

Nii sügav on nüüd rahu,

sel pole otsa-äärt.

Sa nutad? Su ainsat pisarat

ei ole mina väärt.

KIBUVITS  ÕITSEB

ESIMENE LAUL

Saladuslikud mittekohtumised,

lootused, millest pole olnud kasu,

ütlemata sõnad ja ristumata pilgud

ei tea, kus leida asu..

Vaid pisarad on rõõmsad,

et võivad voolata.

Näen rõdul palavas leigeks läinud veini

ja kibuvitstes takerdunud sokku.

Ja surematuks armastuseks

kutsutakse seda kõike kokku..

  
             Tõlkinud  Ingvar Luhaäär