ILMRE NR 34

Näidiskaastöö harrastusluule antoloogiasse

Hirviö

 

                * * *

(Kristuse kannatuste ajal)

 

Ma nägin täna imelikku und:

mul andis keegi telefoninumbri,

ma valisin, ja vastas minu isa.

See oli kahtlemata tema hääl,

ta hääl, mis trööstis, lohutas ja mõistis.

Tal' kaebasin, et eluga ei tule toime ma.

Ja isa vastas: Kallis! Kes küll tuleb?

Ma tahaks tõesti näha seda meest.

 

Kui isa suri (temal oli vähk, see oli kole),

ta viimseid tunde võrrelda ma saan

vaid ristil kannatustega.

Ja nagu Jeesuski mu isa oli süütu.

 

Ma alles hiljem mõistsin,

et ma nägin seal surivoodil Kristust

ja ristikannatusi.

Sest Jumal ennast näitab väga lihtsalt

ja kõigile,

kes armastab.

 

Ma pole suutnud meenutada numbrit,

kuid tean nüüd, et kuskil on üks paik,

kus isa ootab mind.

1997

 

Talvelaul

 

Talv on tõsine aeg.

  Rahuga südamed tuksuvad

    valgete linade all.

Ka siis, kui mõni jääb seisma,

  keegi imeks ei pane,

    sest valge on leinavärv

      Taevaaluses riigis.

Ka siis, kui väljas tuiskab,

  tunneme me seda rahu.

    Soojus on ülim nauding,

      keegi külmaks ei jää,

        kui kumab kamina tuli,

          kui kutsub kallima soojus,

            nahaga pimedas näeme,

              muutume üleni silmaks

                 ja sulame, sulame nagu

                   ripsmetel lumehelbed,

                     mis langevad, langevad vaikselt

                       põhjatust mustast taevast

                         ääretu valgele maale.

Siis pole muud, kui uni,

  imelik talvine uni,

    mis koidul kaob, kui lumi,

      ja meelde enam ei tule.

Mööda libiseb aeg.

  Ka siis, kui uuesti kordub,

    me teda ära ei tunne.

      Me vajume, vajume lumme.

1998

 

Eksinu suures linnas

 

Jälle, oh jälle need kurnavad sammud.

See juba oli kunagi ammu,

see pilt mind elus korduvalt piinas -

inimene, kes on eksinud linnas.

Tundmatuid tänavaid jonnakalt läbib,

küsida teed oleks võimatu häbi.

Seda ta aimab, et käib vales suunas,

kuid midagi muuta enam ei suuda.

Märkab miraažina kirikutorni,

kuid jäävad ette tehased mornid.

Tuletab meelde tänava nime.

Asjata ilmselt, juba on pime.

Otsib taskus münti, unistab et

automaat talle kallab gaseeritud vett.

Pole vett, pole klaasi, puudub ka raha,

ja ka tänava lõppu ei ole siit näha.

Midagi tähtsat ta just nagu leidis...

pidi just leidma, kuid eksis veidi.

Kas oli ta noor, ega teadnud linna,

kas unustas, kuhu on tahtnud ta minna,

ja tuigerdab üksinda, pettunud, tühi,

inimene, kes on kaotand sihi.

1998

 

Väliseestlasele

 

Kuhu sa tänaval pead ei pööra,

näod on võõrad, ja silmad on võõrad.

Varjuna libised võõraste vahel,

varjuna saadab sind saatuse pahe.

Varjatud kodumaaigatsus ilmselt

on meie ihadest kõige intiimsem.

Enne su sündimist algas see lugu,

võõrsile elama asus su sugu,

sinna kus kõlab vaid võõramaa keel,

sinna kus valitseb võõramaa meel,

ega siin midagi parata saa,

kui oled võõrsile sündinud sa.

Sündisid siia, ning tundub et jääd,

hetkeks, võibolla, ka Eestimaad näed,

hea, et hetkeks, siis ehk ei taipa,

et tulid võõrana kodupaika.

Kole on see, et ka järgmine põlvkond

kogu su eluloo uuesti kordab.

1998

 

Rahvalik lauluke

 

Kauge kodu kutsub,

juba mitu kuud

sellest süda tuksub

ega tunne muud.

 

Iga aeg on paras

sõiduks kojuteel,

ükski pole vara

ega hilja veel.

 

Iga aeg on paras,

olgu väljas lörts,

varitsegu varas,

meelitagu kõrts.

 

Mis meil jõudu annab

käia võõraid teid -

unistus, mis kannab

kodupoole meid.

1998

 

Proua Sügis

 

Kes ilma jäi päikese kullast,

kui suvi nii lõbusalt hullas

ja heinamaal möllama kutsus

ning rannikul viskama lutsu,

kes suvisest rõõmust jäi ilma,

sel sügis nüüd pilgutab silma:

kõik ununeb, reha ja vikat,

ja päevitand linalakk plika,

on sügise õhtud nii pikad,

on sügise ehted nii rikkad,

et sügisel nooruke suvi

ei ärata enam su huvi.

On sügise laulud nii köitvad,

on sügise silmad nii mõistvad,

kuid eksitab pisike vahe,

et sügise õrnus on jahe.

1998

 

Omal teemal

 

Saatus saatis mul paadi,

kuid paati ei ole ma läind,

pole uskund, et on kuhu sõuda.

 

Jumal karistab neid,

kellel väheseks jäi

usk ja tahtmine kuhugi jõuda.

 

Teame nüüd, milline on uskumatute põrgu:

paradiisi, mida ei ole nad uskunud, saavad nad näha.

Paradiisi, kus ootavad neid nende kallimad,

armsamaid kellest ei ole.

Kuid viisa neil lõppeb

rutem, kui ball Tuhkatriinul,

ning jääb nende saatuseks see,

mida nad oskasid hästi -

igatsus, unistus, nukrus

ja tühjus.

1998

 

Pojapojale

 

Sinu esimene talve

kahjuks meelde sul ei jää.

Pole viga, küll sa palju

pilte ilusaid veel näed.

 

Aga vanaisal meeles

jalutused Vahtrateel:

sadas lund ja vanker veeres,

olime üks hing ja meel.

2004

 

Peterburi eestlased

 

Peterburi eestlased - igavesed tragid,

laulavad ja tantsivad, mis vanus neile teeb!

Kui ka mõni langeb igaviku saagiks,

teistes seda suurem elujanu keeb.

 

Iga meie kontsert, üritus või näitus

pühendatud sulle, kauge kodupaik,

Peterburi elu ühiskondlik nähtus,

meie uhkus, rõõm (ja pisarate maik).

 

Kallis saatuskaaslane, jonnakas ja kange,

isegi kui lukkus koduuks su ees,

tragiduse traagikat naeratades kannad,

igatsuse igavikku peidad enda sees.

2006

 

Vanaema tiivad

 

Soomest ostsime toreda kleidi,

millel varrukad algavad vöölt.

Kuigi oleme väsinud veidi,

kui me õhtuti tuleme töölt,

ukse taha jääb väsimus maha,

kui me pojapoeg vastu meil sibab,

vanaemaga mängida tahab,

hüüab rõõmsasti: „Kus on su tiivad?“

2006

 

Aktuaalne

 

Kui paugud on tulnud, ei olegi tähtis,

kes alustas mürgli, ja mida ta tahtis,

kas mängult või naljalt, ja kuhu ta sihtis,

ja kas üleüldse sai keegi pihta.

Kui kõlavad paugud, kas jookse või rooma,

kas vaenlane korraga oled või oma.

On omadel õigus, kõik omad on head.

On vaenlased õelad ja üldsegi sead.

Kus pagana kohast, kui kaugelt see kostab,

kuid rahu nüüd kuskil ei leia, ei osta,

ja luusivad ümber, kui tigedad loomad,

nii vaenlased kurjad, kui vihased omad,

nii endised sõbrad, kui endised vennad,

ning ootavad pommid, ja kuulid, ja vemblad.

 

2008

 

Kui elad võõrsil

 

Kui algab sõda, keda sina lased?

Ei ole tähtis enam sinu tase,

see küsimus võib ootamatult tulla,

ei pruugi selleks öelda miskit hullu,

ja antakse sul andeks sinu patud,

kui aga ainult oma leeri sattud.

Ei tule sõda ookeani tagant,

tähtajani ta hingepõhjas magab,

ta ootab oma tundi igas peres,

see mürk on õhus, ta on juba veres.

Kõik vaikivad. Miks keegi ei karju?

Kas selle haisuga on nina juba harjund?

Kes suudaks päästa nüüd? Kas mitte luule?

Kuid just kui plaaster kleebitud on suule.

On aeg tulnud inimohvreid tuua.

Kus leida oks, et ennast üles puua?

2008

* * *

 

Nüüd kõike teiste silmadega näen,

... siin ootasime kallimaga bussi ...

ja isegi kui jälle üksi jään,

mind tervitavad mahajäetud sussid.

 

... siit mööda sõitsime, ja oli heameel,

et kallimale meeldis minu Tallinn,

kui ees nii mitu päeva oli veel,

mis veetis minu seltsis minu kallim.

 

... siin kõndisime vaikselt käsikäes

ja puude varjus istusime pingil,

kus viibisime unistuste väes,

et tulevik veel kohtumisi kingib.

 

... veel õitseb vaasi unustatud roos,

tass, mida puudutasid kallid huuled ...

kuid akna taga saju täies hoos,

ning aina vihmalaginat nüüd kuuled.

2009

 

* * *

 

Vaene Eesti!

Haav,

mille Sa nõukogude okupatsiooni ajal said,

on kohutav.

Taasiseseisvuse kaheksateistkümnendal aastal

näeme, et haav ei parane.

Ma ei süüdista kedagi.

Inimesed, kes seda tegid,

on juba Manalas või raugaeas.

Ma ei tea, kuidas aidata.

Ma lihtsalt olen Sinuga,

ja ei pööra pilku ära.

2009

 

Üksi marsruudis

 

See on keelatud vili,

mis paljudel’ maitseb –

üksipäini marsruudis.

Keegi tunneb end loodusest võimsam,

keegi looduses sulamist naudib,

keegi leiab kord paraja avara ruumi,

kuhu mahutab mõtted ja südamevalu.

Aga teavad kõik, et need hetked

ei kao,

kuigi midagi erilist justkui ei toimu,

lihtsalt liigud planeedil

ja teed oma tööd,

nagu too öine lendur.

2009

 

* * *

 

Jälle parda all meri vahutab,

meri vahutab, perest lahutab,

päevamuljed endasse mahutab,

tunded palavad vaikselt jahutab.

 

Pojapoeg Helsingis nohutab,

poja äri Venemaal kohutab,

aga ometi ikka lohutab

mere avarus, mis nii tohutu...

2009

 

* * *

 

Ma olin selles majas perenaine.

Siin elu möödus,

siin ma olin noor

ja väga ilus.

Siit kuulsin, kuidas väljas lõhkeb mürsk,

kuid see ei olnud hullem päev mu elus.

Siin olin õnnelik

ja õnnetu.

Siin kõlas

mu laste naer

ja minu ema torin,

ja minu enda hääl.

Ja nüüd mind pole.

Need samad seinad, kardinad ja aknad,

ning peegel,

mis nüüd näitab mulle tühjust.

2009

 

Avameelne

 

Hoia oma kallimat,

mõtle temast pidevalt,

püüa ära arvata ta soovid.

Püüa ära hoida see,

mis ehk teda kurvaks teeks,

sellest aga üldse ära hooli,

iganes, mis lahku viib,

mitte tema pärast nii,

seda on sul endal väga tarvis.

Olgu vastu kogu ilm,

kibestunud, kalk ja külm,

üksildus on tuhat korda karmim.

2011

 

* * *

 

Sa oled siin,

ja see on praegu,

see magus piin,

kas katsu käega,

et malm on külm,

ja huuled – soojad,

kuid tead küll,

et tänad Loojat

sa juba homme

selle eest,

et said neid komme,

mis su ees

käeulatuses

on sel hetkel...

Jää seisma, aeg!

Ära peta!

2011

 

Tagasitee

 

Tagasitee, nagu tagasi vändataks filmi.

Vaata, nüüd aknas saad näha veel Kallima silmi,

kuid sinu käsi ei puuduta enam ta kätt,

saab meiliaadresiks nimi: mu Võrratu ...ätt...

 

2011

 

* * *

 

Loen Brodskit, huvitav hakkas,

millest laulda saab kodumaata,

ja kui väärikus hoiduma sunnib

seda kaebamast, mida tunned.

 

Olles lugenud värsse mitu,

pole leidnud ma vastust mitte.

2012

 

* * *

 

Meeste sõprus on tugevam kõigest,

mida leiutab pahuralt saatus.

Musketäride suhted ei kõigu,

olgu teine või viimane vaatus.

 

Sõber, sattunud vaenlaste leeri,

sõbraks jääb, ära kunagi kahtle!

Arusaamatu sündmuste keeris,

ainult sõprus on endiselt tähtis.

2014

 

Ei vaenule!

 

Kas nagu päev, ja öö, ja õhtu,

kas nagu suvi, talv ja sügis,

nii rõõmuaeg hajus õhku,

ja leinaaeg peale trügis?

 

Ei taha leppida, ei taha!

See tarkus jäägu mulle võõraks,

et hea kannul luusib paha,

mis elu pahupidi pööraks.

 

Ei tohi häda majja lasta,

mis hiilib ukse taga praegu.

Ma olen vastu, vastu, vastu!

Ei luba sisse halbu aegu!

2014