Tulime mõttele tutvustada oma luuleajakirjas meie klubisid. Esimesena saatis oma materjalid – nagu arvata võiski – Pärnu klubi esinaine Evelin Laanesaar. Pärnu klubi on juba aastaid meil silma paistnud kõige elavamalt tegutseva klubina.

Pärnu klubi Luuletaeva Laternal täitub tänavu kevadel 12. tegevusaasta. Praegu on liikmeid ca 15 ringis, klubisse tullakse Pärnust ja Pärnumaalt, meie muusikamees Aimar Roomets isegi Virtsust.

Viimasel ajal on toimunud mitmeid üritusi, kus meiegi oleme saanud üles astuda. Eelmise aasta 15. oktoobril sai esitamisküpseks endise näitleja Margus Oopkaubi juhatusel valminud etendus “Vahel lihtsalt on vaja”, mis on läbi aegade meie klubi seitsmes luuleetendus. Etendus erines eelnevatest selle poolest, et peale luuletuste olid omaloominguna esitamisel ka laulud, millega astusid üles Aimar Roomets, Kristi Roots ja Juta Hiiop. Aimar Roomets kirjutab ka teiste luuletajate sõnadele laule, etenduses olid tema viisistatud Ahto Soopa ja Tulilille värsid. Kava kanti ette Pärnu Ingerisoome Seltsi majas, publikut oli igas vanuses, sealhulgas mõned tuntud luuletajad ning lõpetuseks saime päris head kriitikat ja nõuandeid.

Teine sündmus, millest meie klubi luuletajatel tore võimalus osa saada, on Maarja-Magdaleena Gildis igakuiselt toimuvad luuleõhtud, kolm juba selja taga ning järgmine tulemas 9. aprillil. Luuleõhtute korraldamisel tuleb tänada ka meie klubi liiget Margit Petersoni, kes kutsub esinejaid ning on korra olnud õhtujuhiks.

Tulevikuplaanidest nõndapalju, et kevade edenedes on meil plaanis kohtuda ning arendada suhteid Rakveres tegutseva luuleklubiga Eos.

Luuletused

Priit Kornel

VAIKUS

Vaikus sündis sinus nimetu ja tume

elas silmis hilissuves hallaööde paiku

lihtsalt oli sügises, kuusiku ladvas kaikus

eksitades kergeusklikke ja teisi kõrgemaid vorme.

Vaikselt kui kulged läbi lumme uppunud niidu

hullud hetked kingi tummas keeles

sõnatagi lahustume teineteises

Ahti Raudberg

ÕNN

Naine kogemas õnne

raske raha eest ostetud kamina ees

Laps õhinal teistele räägib –

aga minu issi on robot

Soomes tööliste armees!

Margit Peterson

LOOJANGUL

Tol õhtul

kui päev oli

oma silmi sulgemas

sa tulid

õlgadel

türkiissinine pleed

muuli iga kivi

sillerdas

erakordselt eredalt

iga liivatera

me ihul

sädeles mäekristallselt

tol õhtul

loojangul...

nüüd

kui meri on ära uhtunud

iga meie jalajälje

kõik meie teokarpidest

ääristatud armuhällid

nüüd

sa väidad

et ma ei olnud ainus...

kellelt sa rannaribal

röövisid süütuse

kellega aastaid

vana lehtla varemete vahel suudlesid

merevees armatsesid

aga ma olen õnnelik

et ma olin esimene

Daivi Jõerand

POJALE

Selgust

proovisid ise

tules ja vees

Pusles

kokku klappisid

elu tabu ja tees

Kogutud tegude

võrdleval künnisel

südames

sündis Sust

mees

Terje Heinmets

SA EKSID, KUI ARVAD ...

Sa eksid, kui arvad

et elu on lihtne

et ütle üks sõna

ja paigas on kõik...

Siin Värvimaailmas

on kõigil meil siht ees

ja must- valget vastust

eal olla ei või...

Oh teravda silmi

sa õnnetu janune

ja loe nagu kotkas

sa ridade alt

ja õhust ja silmist

vaata, räägib mis kehakeel...

kui on südames okas

nopi ära see talt

Aina sügavalt süvene

teadmatu sisse

ja puuduta lõhnu

mis saabuvad sealt...

Lõpuks tunned

et jõuadki Armastusse

ja sõnatu muinasjutt

kokku viib read...

Juta Hiiop

AEGA TIKSUVAD JALAD

Laps hüppab
kivilt kivile,
aega tiksuvad jalad...
kuni graniidi asemel
taldu puudutab maa.
Seisatab,
vaatab mõtlikult tagasi -
samale kivile,
samasse aega
hüpata enam
ei saa.

Kristi Roots

LAPITULT

Pihk pihus,
silmad silmade poole seisime
ning
ümbritsev ei puudutanud meid.

Mööda
ja õlgu
voogas veri
sinust minusse.

Mul puudus jõud tunda, nagu sina.

Emotsioonid hirmutavad mind -

kontrollimatud
murrutavad tunded, mis
jätavad südame lahtiseks
nõnda, et võid sellesse püstipäi sisse kõndida.

Armastajad on katki.
Nad lapivad end tükikestega teisest
iga päev
ja haavad lõikuvad sügavale.

Soovin et armastaksin sind
natuke vähem
kui iseennast.

Tiiu Lehiste

ÕIS HABRAS KLAASIL

Õis habras klaasil hajub silmapilku,
kui vastu akent panen kuuma käe.
Ma endast lahti sõlmin salaväe,
mis püüdma küüniks kauge tähe vilku.

Kõrv ahnelt aimab härma karget kilku.
Öö heledam kui sügissombus päev.
Külmkalbe kuu , nii teispool klaasi näen,
joob unustusepeekrist kastetilku.

See taevas tohutu ja kauge - kume
mind haarab endasse ja hajutab,
mu laugel hõberahad vajutab,

mis näevad läbi vahemaa ja aja
üht raagus aeda, mahajäetud maja,
mu peale puistab ammuolnud lumed.

Evelin Laanesaar

VAID SINA TEAD

Vaid sina tead
mis tunne on olla tütarlaps
kes jookseb oma õhukeses kleidis
otse suvetaevasse
Sinu hingamine
on kui vabadusse pääsenud naer
puhkemas kirkal koidikul

Kaugete maade vaprad printsid
sündinud alistama tulemägesid
ja tapma ilmsüüta lohesid
ei taipa
et sind ei suuda hoida kütkeis
isegi lubadused
jagada sinuga mööduvaid hetki
mida nimetatakse eluks

Viimaks nad lepivad
harilike tütarlastega
kellest saavad tavalised naised
sinu reinkarnatsioonid
Nemad näevad sind vahel unes
ja unustavad ruttu

Mõnedki peavad Blokki (1880 – 1921) Pushkini järel vene suurimaks luuletajaks. Need kaks Aleksandrit on väga erinevad – Puškin keevaline ja kirglik, Blok nõrgaloomuline, ülitundlik, vastuoluline, heitliku meelega, haiglane, mõneti ka Hamletina otsustusvõimetu. See kõik peegeldub nii ta armuelus kui armastusluules. 16-aastase gümnasistina oli Aleksandril Saksamaal kuurordis romaan ema sõbrannaga, kes oli juba kolme lapse ema. Tavaliselt jäävad sellised armumised põgusaiks ja platoonilisteks, Aleksander aga elas selle suhte kirglikult läbi. Kord anus ta, et naine vähemalt temaga olles ei mõtleks oma lastest, samas jälle tundis „magusat jälestust“. Nad kohtusid veel aastaid hiljemgi väikestes hotellides.

Bloki suurim armastus oli Ljubov Dmitrievna Mendelejeva. Kui siis harrastusteatri laval Andrei Mängis Hamletit, Ljubov aga Ofeliat, oli ujedal noormehel võimalik oma tundeid teatrirolli abil väljendada. Peagi nad ka abiellusid. Aleksander oli paraku veidrate filosoofiliste ideede mõju all ja talle kangastus ideaalsena abielu, mis oleks üksnes hingelisvaimne, mida ei määriks „lihalikud himud“. Tema mõjul tekkis tollal noorte hulgas lausa selline mood. Mis aga selgus: noorik siiski vajas ka ihulisi armurõõme ja tal tekkis armukesi. Ühega neist sai ta ka lapse. Blok oli valmis poisi lapsendama, kuid see elas vaid mõned päevad.

Blok armastas olla kõiges saksapäraselt täpne, et „tuua kaosesse korda“ – nagu ta ise ütles - , samas võis aga ka veeta päevi Nevski-äärses trahtris, kutsudes tänavalt endale seltsiliseks mõne prostituudi. Ühest sellisest juhtumist on vestnud Gorki: kui prostituut jäi väheaktiivse Bloki kõrval toolile magama, poetas poeet viimaks ta salli vahele 25 rubla ja lahkus.

Bloki hilisemas elus oli oluline roll mõnelgi näitlejannal.

xxx

Loojangupäikese kiirtes

vanal puiesteel

su silmade ja sõnade

uskumatuid värve

naudiksin veel ja veel!

Ma kaua ju seda ei saa,

- pimedus on eel.

Suveöö pole küll kuigi pikk

ja homme sul muutunud meel..

Kas eal üks haldjas on liikunud

nii kergelt eri ilmades,

nii palju värve vaheldumas

sõnades ja silmades!..

xxx

Vaevalt ära ootad õhtu,
kui teisel kaldal on jälle

kevad ja lõkketuled.

Fet

Nii sulnis on suvine hämarus,

kui juba piirjooned kaovad,

jõe tasased lained

rannaliivale vaovad.

Hüüded, kauget laulugi..

Kas ei ole see teisel kaldal?

Seal igatseb kedagi üksik hing?

Siin istuda enam ei malda.

Järgnedes tundmatu kutsele
- või kujutan seda vaid ette? –

võtan aerud ja lähen kaldale

ning lükkan paadi vette.

Südames õnneihalus

süüdanud palava tule,

aerutan, aerutan üle jõe

vastu tundmatule.

xxx

kui seisatate minu teel,

nii elav, nii ilus,

nii äravaevatud,

räägite vaid kurbadest asjadest,

mõtlete surmast,

kedagi ei armasta,

põlgate ära oma ilu –

on ju nii?

Ma ei räägi seda, et teid solvata, oh ei!

Ma ei ole vägivallatseja, petis ega ülbitseja,

ehkki tean päris palju,

olen juba lapsepõlvest peale liiga palju mõelnud,

ma olen ju luuletaja –

inimene, kes nimetab ja kirjeldab,

võtab lõhna ära elavast lillest –

kui palju te ka ei räägiks kurbusest,

kui palju ei arutleks algusest ja lõpust,

siiski ma julgen mõelda sellele,

et olete vaid viieteistaastane

ja ma sooviksin,

et armuksite päris lihtsasse inimesse,

kes armastab maad ja taevast

rohkem kui riimituid ja riimis kõnesid

maast ja taevast.

Rõõmustaksin teiega kaasa,

sest vaid armunu

väärib inimese nime.

xxx

Otsin silmsidet, te peidate pilku

- nii see mäng käib meil kahel.

Jah, pilgust – te kardate – süttida võivad

need piirid, mis on meie vahel.

Kui ma siis süngemeelselt kaon

te silmist marmorsamba taha,

siis saadab küll mind teie pilk,

siis ei vaata te maha.

Toob siidi sahin ärevust

te sõrmedesse valgetesse

ja - vähe sellest! – veri tõuseb

nüüd viimaks te palgetesse.

Ja silmis võin ka lõpuks näha

- nüüd alles, üle hulga aja! -

armastust, mis hiljaks jäi

ja mida pole enam vaja.

KOLM KIRJA

Sinu sümboliks on must samet

ja huuled, mis haaravad tulle,

kuid su selja taga seisab

vahel midagi tundmatut mulle

ja see hetkekski rahu ei anna,

sest ma isegi seda ei tea,

kas see rõõmustab mind või teeb kurvaks,

kas see on mullle halb või hea.

Valmis uuteks katsumusteks,

ma meenutamast ei väsi

su kalliskivide lobisemist

ja su väikesi metsikuid käsi.

xxx

Sa ütled, et ma unelen

ja sooviksid mind „panna korda“

panna ütlema mind: „Armastan!“

päevas sada korda.

Sind kütab lõunamaine kirg,,

Sa oled nõtke kui gaseel,

kuid mina olen tulnud maalt,

kus lumi maas ja udud veel.

Et unelmad jääks unelmaiks!

Ma tean, et seda tasub püüda

ja sellepärast kardangi

sind aina nimepidi hüüda!

XXX

Nii valge oled nagu süütu lumi

või kauge pühakoda, kangastunud õhku;

ei usu mina seda pikka ööd

ja väljapääsmatuina näivaid õhtuid.

Ei pane kuigi palju lootust

ma oma väsind hingele.

Ehk – hiljapeale jäänud rändur –

kord koputan Su uksele.

Sa mulle andestad, kui jõuan

Su õhulossi,

mida seekord

asustad..

käed ulatad siis vastu mulle

ja uue kevadega…

autasustad.

Ilmre

Friday, April 1, 2011

Meie klubid

POJALE

Juta Hiiop

Vene armastusluulet: Aleksander Blok