Hey! Mina olen blond šokolaadipruunide silmadega (mis vahel läbi paberitindi nutavad veripunaseid pisaraid) mittesuitsetajast noor tütarlaps, kes kannab nime Anne.
Väljaspool luulemaailma olen õpilane (loodetavasti tulevane arstitädi), küünetehnik ja olen ka tegev müügialal.
Luule kirjutamine ei ole minu jaoks hobi või nn lemmiktegevus - kaugeltki mitte! Juba väga varajasest noorusest alates on see minu jaoks olnud lihtsalt vajadus ja kui nn õigel ajal midagi kirja ei saa või end paberi peal välja elatud siis see sõna otseses mõttes häirib mind ja ei anna enne rahu kui olen lõpuks vajaliku kirja saanud. Võin isegi öelda, et mingil hetkel ei pakkunud luule iseenesest mulle absoluutselt huvi ja ma isegi vihkasin kõike mida ma kirja panin (sai isegi põletatud paar nn luulevihikut), selline tunne oli, et kui keegi peaks lugema minu kirjutatut siis paljastan talle meeletult palju endast... see kõik mis sai kirja pandud oligi kui mina paberi ja tindi kujul (kohati liiga labane, aus, vastuoluline ja VALE?!???). Just sellepärast räägib vast minu looming enda eest - minu kummalisest vajadusest olla vahel lumivalge ja vahel tumedam kui süsimust ning loomulikult seda enamasti veidi magushapudes toonides.
Ilma pikema jututa - tänan kõiki kes hindavad ja armastavad luulet ning soovin jõudu kõigile keda on selle andega õnnistatud!
Teie,
Anne
LUULETUSED:
122.
Ta tõusis püsti selleks, et lahkuda,
ta vaatas ette, et aega (säästa või) varuda.
Tal varuks taskus oli alati kelmikas pilk,
et temast alati olemas oleks kindel mulje ja pilt.
Meeldis talle vahel valetada endale peegli ees näkku,
et välja näeb ka hea kui teeb väga kiirelt ja kähku.
Et vale sees sipelda oleks võimalikult hea,
ta lükkab rinna ette ja kuklasse pea.
Loodab ta, et kindlust jätkub kuni päike on taevas,
et enne koju jõuaks tõtata käekott kaenlas.
Lugedes liiga kiirelt sekundeid teda sula juba vaevab,
otsides valget poolesentimeetrist leevendust koti sügavustes kaevab.
Jookseb käest ka need sekundid mida liiga kiirelt sai loetud,
leevendusele rohust oma lootuse toetub
*lubatud aeg on antud vaid minuteis!
Kokku kukuvad seinad ja sureb ta kindlus -
valu koos nõrkusega kokku sulades sirgub.
Pead pööritama panev jälestus kõrvu juba hingab -
lõputu painav heli nii pinev ja vinguv.
Tahab sulgeda kõrvu, tahab peita oma silmi,
et kogema ei peaks viieteist minutilist allakäigu filmi.
Ta teab, et alati on olemas lootus ju mingi,
et rohi on ime või pea käib teadvust kaotavalt ringi.
Üritab keskenduda ja peegeldusest näha muud kui võõraid pilki,
teine "tema" surub huuled vastu peegelduspilti.
Olematu kokkupuude rabab jalust seekord koheselt maha -
kahjuks talumatuse tunne ei tule iial liiga vara
vaid sekundi murdumise jooksul heal juhul teda lahkelt tabab.
41.
Aga mis siis kui ma naeran sulle näkku?
Mida sa siis teeksid?
Kas sa lamaksid minu auks paar kibedat sekundit alandlikult põrandal maas?
Kas sa teeksid seda minu auks, Kullake?
Tänasest alates tahan ma võidelda su egoga,
tahan näidata, et sa ei suuda mind murda -
ka siis kui laman mina üksinda oma pisaratega maas.
Ürita olla keegi teine ja muuta ennast,
ehk näed miks ma karjun haledalt siin jääkülmas öös.
Ma ei väsi sind ründamast,
teen kõik, et sööbida su sisse -
kas see ongi armastus?
Ära põgene minu eest kui ma rebin su lemmik särki tuhandeks tükiks,
sest minu süda on sinu pärast palju rohkem katki rebitud.
Täna ei ole mitte mingi tavaline päev paradiisis,
täna on päev kui me viskame sinu mõistuse tükke taevast alla ja laulame nende saatel lastelaule.
Ma ei vihka sind - usu mind!
Ma luban, et mängin viiulit alandlikult sinu matustel ja viskan su kirstule heleroosa roosi.
Jah, ma armastan sind, oma kõige haigemal ja ausamal moel..nii-nii salaja!
63.
Liiga pime on, et näha su mõtteid,
on liiga tuhm, et eristada musta valgest.
Ma näen su südames - sa siiani kõhkled,
miks loobuda ei saa sa oma mitmekülgsest palgest?
Veel on liialt pime, et tunda su armastust,
et teada su sõnu juba ette ära.
Ma juba aiman, et tood minu hinge vaid kannatust,
et oled just see kes röövib minu silmadelt sära.
Ma näha vaid tahaks sind kui päikene tõuseb,
siis kui lõpuks öö pimedus vaikselt raugeb.
On veel liialt pime, et mu süda mõistuse häält kuuleks,
et oleksime koos, Sa oled veel liialt kaugel.
6.
Teisel pool vett on alati parem,
karjamaa kaugelt on oiii kui ilus!
Mõnda tõde võiks ju teada ka varem,
muidu ketšup on randmel ja silmas on sibul.
Meeletu sarkasm ja populaarne iroonia,
põlastatud poliitika ja valge voodipesu.
Mustamäe Mati ja Lasnamäe Kolja-
auto, laen ja väikekodanlik elu.
Siiski..
Eluks vajalik edevus elab!
Hingitseb igavesti-aegade lõpuni!
Vaata, et keel ei oleks vaid liiga terav,
muidu huulde sisselõigates valu on põrgulik!
19.
Varjuta vaikust oma vaikival palgel,
kingi mõni hetk põlgust oma kalgistund silmil.
Põlastad mõtteis teiste põrgulikku valu -
las väänavad puruks kondid kui enam rohkem ei talu.
Kingi hüvastijätuks taskust võõras murdund sigarett,
las meelde jääb ka Sinu tundeelu värvutu palett.
Las jäädagi kõik ütlemata sõnad Sinu peanaha alla -
vaid nii saad ju kindel olla,et keegi teine neid ei riiva ega talla!
Lased nii vabaks kui saad...ja lased end kanda
tuhandeil lainel mida sügistuul lahkelt toob randa
loodad nii viivu,
..nii vaikselt,
et ehk silmi sulgedes Sa enam ei karda.
Selleks, et teadvuse kaotusega päev lõpetatuna loetuks ei piirduks,
et tõusta oma jalgeid hommikul üles selle asemel, et lehvitada tiibu -
viia esimest korda päeva jooksul lõpuni viidu.
Ei..sügistuul ka sel aastal vaid nohu ja lihtsa poeesiaga piirdub.
45.
Ma tänan pisarsilmil,et oled olemas,
mu süda laulab armastusest iga kord kui Sind näen!
Mis siis, et on vahepeal ka möödunud aastad -
Sinu jaoks olen uus ma iga hetk ja päev.
Minu hing sosistab teistele armu mis on peidus Sinu sees -
paljastab vaid veidi kuidas ta kõige kuumematel kraadidel keeb.
Tahaks vaid niiiiii väga, et elulõng ka teistele sellist armu ellu juurde teeks!
No comments:
Post a Comment