ILMRE NR 3



Miks ma arvan, et luuletajaid võiks huvitada tantrabudism

Ingvar Luhaäär

Aga sellepärast, et kõik need asjad, mis luuletajale sisimas kallid, on tantrabudismis välja arendatud selliste peensuste ja sügavusteni, millest üks eurooplane pole osanud undki näha. Kõik, mis luuleilmas ilus, kuid põgus ja õbluke, on seal leidnud süvenemist. Muusast on saanud Jumalanna (On ka Jumalaid), kujutlusvõime on arendatud nii tugevaks, et selle saavutused on juba eristamatud reaalsusest, õietiöelda jõutakse selleni, et just reaalsust kogetakse illusoorsena, kujutlusvõime poolt loodut aga esmatähtsana. Luuletajatel on enamasti ka erootilist närvi, ehkki  mitte kõigil. Boheemluse keskmeks on ju elav ja fantaasiarikas armuelu. Ka selles osas pakub tantrabudism palju, suguelust on arendatud lausa vaimuliku arengu tee.  Guruprintsiip? Siin näib  tekkivat vastuolu – luuletaja on reeglina isepäine,  ei taha ta eriti tunnistada Õpetajat. Nii see on, küll aga tahab ta ise maailmale midagi öelda – tervele maailmale – olla õpetaja. No et selliseks saada, võib ju algul ikka olla ka mõne guru õpilane, seda enam, et hiljem on uhke sellele viidata.

Ma ei arva, et luuletajast võiks saada selline tantrabudist nagu neid võib näha tiibeti kloostrites, küll aga võiks tantra olla luuletajale lausa ammendamatu ideede allikas. Budistidel ei tohiks ka selle vastu midagi olla, on ju budism just see religioon, mis on igas kultuuripiirkonnas võtnud täiesti uue kuju. Kõik teavad, kui viljakaks osutus luules antiikmütoloogia ainetel fantaseerimine. Tabtrabudismi mütoloogia ootab, luuletajad!

Kirjutasin selle lookese meelega sellises vaimus, et poleks aru saada, kas teen nalja või mõtlen tõsiselt. Vast ehk ärgitab see kedagi asja lähemalt uurima. Tõsidust peaks siiski lisama üldteada tõik, et  olen ise olnud tantrabudismist huvitunud  juba pikka aega.

Kellel tekkis huvi tantra maailma sisseelamise vastu, vaadake ka Intuitiivteduste Kooli internetiajakirja “Vaimuvalgus” aadressil  http://intuitiiv.edicypages.com/

Janika Poola luuletus

Kui sügisese luulevõistluse tähtaeg oli juba möödas, saatis Janika Poola, kes tuli võistlusel ka laureaadiks, veel ühe luuletuse, mida meil on room nüüd siin avaldada:

Südameasi

Mind mängult endale Sa soovisid
ja mina olin vähem veel kui leige.
Su pingutusi jupihaaval proovisin,
kuid olengi vist omamoodi veider...

Kas süüdimatult seksikas saab olla,
või tähendab see leebelt litsakust?
Su kutse peale vabalt võin ma tulla,
kuid ühel hetkel näed vaid valget ust...

Ei ole kindlust selles kaunis päevas,
mil kingin Sulle enda põletava ihu.
Saab põrgust korraks siiski sinitaevas,
kuid lõpuks jäävad ainult tühjad pihud...

Üks kaval mõte siiski koidab minu peas,
miks proovida ei võiks ma miskit uut?
On läbi aastate mu elust saanud kirjud read
ning juba ammu ootan kuuma lõunatuult...

Sel korral proovida ei julge enam õnne,
ja tulikeevat nõiajooki segan tilgahaaval.
Et tabaks mindki kasvõi korraks tunne,
kui kirest armastuse sünnitab kuum laava...

Vene armastusluulet: Marina Tsvetajeva

Marina Tsevetajeva armastas kreeka tragöödiate vaimus, ta oli “saatuslik naine”. Siinse valiku esimese luuletuse on ta kirjutatud ta tulevasele mehele, kes tollal oli veel koolipoiss, kes aga hiljem teda läbi elu truult saatis. Sergei Efron talus vapralt poetessi lõkkele löövaid ja siis jälle hääbuvaid kirgi ka teiste meeste vastu.

Üsna üldiselt ollakse ka sedameelt, et Anna Ahmatova – kelle luuletusi võisime lugeda eelmisel kuul – ja Marina Tsvetajeva on vene parimad poetessid.

xxx

No minge siis! Mu hääl on tuhm,

no mida hüüda võis ta!..

Ma tean, et pole kedagi,

kes võiks mind õigeks mõista!

Oo kaunis argpüks, näen ju et

sa juba kohmetasid!..

Mis deemoni sa ometi

küll minus vabaks lasid!

Kuid ära mõtle: kohtutund

sind ennast kord ei riiva,

kui pea kohal sähvivad

kaks tulist inglitiiba!

xxx

kõik, kes te mu võludest

- kaheldavatest?! – mööda käinud,

kui te teaksite, kui palju hingetuld

jälle on tühja läinud!

Miks on mul nii teravad sõnad,

pilk etteheiteid heidab?

Kui palju tumedat tuska

blond peake mul eneses peidab!

xxx

Feodossias see kevadpäev

nüüd läheb igavesti looja.

Näo ligi surun kannikesi:

nii sulni lõhna lõi kord Looja..

Ma lähen piki vana müüri:

veel päike kuldab taevavõlvi,

siidkleidi alumine serv

nii leebelt silitab mu põlvi.

Õrn kevade ja õhtu nukrus

ja nende liitumise võlu

ja varjud aina pikenevad

ja lootusetus otsib sõnu.

xxx

Sa ei aja mind iial minema

- ei aeta ju kevadet ära –

liig õrnalt sind laulan unne

ja üldse – ma olen vaid sära! 

xxx

Tervele merele on tarvis kogu taevast,

kogu südamele kogu Jumalat!