ILMRE NR 20

Kuldne Kaseleht 2012

Naat Suur

ÜHE DAAMI RAAMID

III

ühel daamil

jäid hommikud

võtmata

põlveõnnaldes

suudlused sügelesid

kandes tuppa

puid koldesse

tuld hingates

lõuna keetis

supiks

tõstis langenud

silmad tirinasse

sõrmega suudlusi

õngitses

mees süües

tundis armukese

maitset ent

vaikis

daam hingas pimedalt

Hirviö 

MELANHOOLIA

Ränduri libisev pilk

silitab tuttavat pilti.

Sammuda veel mitu kilti.

Silkamast tüdinud silk.

Sõnumeist kubisev Nett

ootama jääb, nagu eile.

Uhke resepšeni preili

kaevust toob ämbriga vett.

Ära veel kustuta tuld,

sõber marsruudis on kaua...

Ootan teid kohvikulauas!

Sügis nii varakult tulnd...

Ülle Saharov

HETK

Karge talvepäeva

kauge petlik päike

nõnda kitsilt

oma kiiri

näitab ta

lumelagedale viivuks

roosa läike

õrnalt joonistab

ja läinud

ongi taas...

Noirsoleil  

* * *

Maailmad kokku põrkasid
ekvaatorid puruks paisusid

Sa võtsid mu hulluse endasse
ja mina sain vabaks

Niivabaks
Liigvabaks

Sa võtsid mu hulluse endasse
õrnkerguse meeletu taak
vajutus minusse

Pöörijooned pöördesse pöördusid
meridiaanid kõik sassi keerdusid

Vahete vahel
vahel on vahede vahel

rohkem kui õhk
või tühi rida

Vahete vahel
vahel on pilkude vahel

vähem kui sõna
ja rohkem kui peaks

Vaatasin sisse
Ja valasin endale
klaasikese aega

Kukkusin tõtt
eilse vihmähmase
noodireaga

Elusümfoonia -
harmoonia, agoonia, vanaema begoonia

Kella kümnest enam aega ei saa osta -
varuge hoolega

Peavalukaja hommikul ja ajatablett...
Pettunud meele meelepett

„Jah, palun mulle üks verev klaasike aega,
sama, mis eile“

Alustan uue
noodireaga

Susanne Suvi 

PESSIMISM

hobuteo rangid ja rahvuslik malk

oma töö vangid ja kesine palk

sulase elu ja priiuse lein

jonnakas loomus kui maakivist sein

lõputu töö ja murede loit

tumedad laed ja varane koit

kaotuste valu ja võitude võim

palvete kaja kui mõistmatu sõim

mammona kultus ja vaesuse hirm

tunnete ette on tõugatud sirm

ostetud hiilgus ja müüdud naer

väljamaa hilbud ja lamandund kaer

mugandund tahe ja muutuste vaev

janune hing kui täisaetud kaev

tühine loba ja lootuste lõim

kokku on kõik üks eestlaste hõim

Marias Helen Känd

MATEMAATILINE PROBLEEM

kui kaks paralleelset

mis kõrvuti käivad

aga eal ei ristu

ka inimesed

vahel jäävad

sedasi seisma

ehk nad

linnulennult vaid

voodikoha kaugusel

aga sees lõputult eemal

kui kurb oli seda mõista

et me paralleelsed

nagu kaks raudteerööbast

visuaalselt justkui kokku saame

aga ühel päeval

jääb seegi pete

illusiooniks

mis kättesaamatult kauge

Ann Roots

HETK

Hingepeeglisse

vaatasin üha sügavamale,

kõik helises ja oli nii puhas

nagu Svarovski kristall.

Miski puudutas,

see ei olnud viiuliheli ega pilk,

mis otsis kinnitust,

et olen veel alles.

Liivakella katkematu sahin

andis egole kindlustunde,

kurbus tegi endale ruumi

ja ahistas keha.

Kui läksid,

tundsin,

et tulid veelgi lähemale...

Korraga kummardusid midagi vaatama.

Ma ei tea, kas sa nägid...

Ainult sina tead.

A.A Kranich

* * *

Sõbra sebrakujuline maksaanalüüs

kerkib taignana kainuse ja kogemuse kahte polaarsusesse

partnerid reedavad sinise kuu viimase esmaspäeva

ONU ALFRED laeb homseks püssi viimaste haavlitega

langevad lehed moodustavad kolmnurga üksikutest roidumustest.

L. A. Koidula 

* * *

mul on piinlik
et ma elan
olen
tunnen
mõtlen
vigisen

* * *

ta ütles
et minusugused ei sobi
ei kõlba
ei mahu siia maailma

ma olevat keeruline
vastikult vaikne

Helle Aidla

SÜGIS

Juba kaskedes kulda,

pihlapuus punetab tuli.

Küpseid vilju täis süli,

sügis igatseb tulla.

Nuttes kõik nutmata vihmad

tühjade põldude põue,

närbunud aeda ja õue

sügis jäädagi ihkab.

Ivo Einmaa

OLEMISE LUGU

Olla eestlane või mongol

olla Inglismaal või Kongos

olla paljas olla kaetud

olla tühi olla laetud

olla rikas olla vaene

olla võlgu anda laene

olla petis olla aus

olla muusika või paus

olla mees või olla naine

olla purjus olla kaine

olla laisk või olla töökas

jääda maha joosta mööda

olla sigar olla suits

olla sõnum olla loits

olla maa või olla meri

olla muld või olla veri

olla hea või olla kuri

olla terav olla nüri

olla vesi olla õhk

olla rohi olla põhk

olla kuri olla hea

olla jalg või olla pea

olla külm või olla kuum

olla aeg või olla ruum

olla vaikus olla hääl

olla orus olla mäel

olla tugev olla nõrk

olla magus olla mõrk

olla reibas olla loid

olla andja olla koi

olla aeglane või kiire

olla ääretu või seada piire

olla särav olla tuhm

olla tark või olla juhm

olla ring või olla ruut

olla peig või olla pruut

olla mõistev olla õel

olla kirves olla nõel

olla kuiv või olla märg

olla viburloom või härg

olla haige olla põdur

olla marssal olla sõdur

olla suhkur olla sool

olla terve olla pool

olla räpakas või šikk

olla lühike või pikk

olla peenike või paks

olla sulane või saks

olla vana olla noor

olla neitsi olla hoor

olla manner olla saar

olla üksinda või paar

olla seltskond olla üksik

olla kleit või olla püksid

olla nägija või pime

olla argine või ime

olla lahke olla tige

olla lääge olla kibe

olla tuli olla vesi

olla kõnts või olla mesi

olla isa olla laps

olla saavutus või aps

...

olla olend olla asi

olla olemise masin

olla sajand olla tund

meil olla olemise sund

olla naer või olla nutt

meil olla olemise rutt

olla Eestimaal või Mordvas

olla kasvõi tuhat korda

...

NB! Kui hukkub inimsugu

ja lõhki läheb Maa

ei lõppe ajalugu –

ta teised mõõdud saab

Ketli Reelo

* * *

Kuula hetkeks
seda vaikust
vee sulinat
metsakohinaid

Peatu viivuks
tunne löhnu
värsket öhku
muru

Kui seisatad keset tyhjust
kuula mis sel öelda on
hetkeks peatu ,kuula ennast
vöi kardad liiga iseenda häält?

Vöid vöbiseda kuumas
ja kylmas higistada
kuid iseenda eest sa iial
ei suuda silma kinni pigistada

Ada Kilpus

MAAGILINE LEND

Tõstes pilgud vastamisi - midagi siis juhtub

Püüdlus  kasutatada sõnu selles hetkes luhtub

Puudutades hingekeha õrnalt õhkamisi

Mängides su huultega nii muuseas riivamisi

See helk su silmis ütleb kõik ja segadusse ajab

Me ühistants seal tule ees tee kõrgusesse rajab

Nii kaob kontroll ja alles jääb vaid avar ilmaruum

 Ja südamed, mis avali ning keha tulikuum

Soov olla veel ses kaalutuses võtab mõistuse

Jääb järele vaid olemine  lõpmatus kõiksuses

Sel hetkel pole olemas ei sind ja ega mind

Vaid kaks me ühes liugleme kui vabaks saanud lind

Aeg seisma jääb ja kadumas on oleviku taju

 veel viivuks luba olla seal.... Sind Looja.. anun..palun

me tõusnud nõnda kõrgele.. kus lõpeb taevapiir

 hõljudes ja voolates me kaks nii seal kui siin

see vabadus ja armastus on antud ülim and

see kogemus meil kingiti just selle taeva all

Suur tänu Sulle Looja, et väge tunda andsid

Ja naudinguga kõrgele meid kiigutasid....kandsid

Karol Sepik

RÄNNAK

On selge,

et asjad ei ole päris korras.

 Pean sotid selgeks,

sihid paika,

  kaks jalga maha saama.

Kohe kui koju jõuan!

Käin veel poes, 

teen õhtusööki ja siis...

 pean pesu pesema,

ahjah, saade algab.

Homme. 

Homme on mul sutike kiire.

 Kuu hakkab lõppema, raha pole,

aga kohe pärast palgapäeva...

ega pärast arveid palju jäägi.

Järgmiseks aastaks on järelmaks tasutud.

Mõned asjad ongi juba päris vanad.

Uued maksavad nii palju ...

Marit Joost

KOSMOS

Mis on kosmos?

Aga mis on surm?

Kosmos on tühjus

Surm on surm

Mis on taevas?

Aga mis on surm?

Taevas on lõpmatus

Surm on surm

Mis on maa?

Aga mis on surm?

Maa on muld

Surm on surm

Mis on tuul?

Aga mis on surm?

Tuul on liikumine

Surm on surm

Mis on äike?

Aga mis on surm?

Äike on ootamatus

Surm on surm

Mis on valu?

Aga mis on surm?

Valu on haav

Surm on surm

Mis on rõõm?

Aga mis on surm?

Rõõm on päike

Surm on surm

Mis on igatsus?

Aga mis on surm?

Igatsus on armid

Surm on surm

Mis on armastus?

Aga mis on surm?

Armastus on elu

Surm on surm

Mis on kosmos?

Aga mis on surm?

Kosmos on tühjus

Surm on surm

Pirje Petter

­* * *

sina nägid alati maas
lihtsalt pabertaskurätikut,
aga mina nägin neid draamasid,
pisaraid, vihapurset või
ärevuse higitupsutust selle
valge sulgja pabertömbu taga,
midagi enamat...

Katringo 

DISCO

Hops, hops, hops

keksis soolatops.

Rõõmsas tantsuhoos

oli suhkrutoos.

Kange härra tsilli

mängis taustaks pilli.

Aknal potis till,

elu just kui lill.

Kullakarva karri

tinistas kitarri.

Ülemeelik veel

rokkis riiulil kaneel.

Ainult tõre pipraveski

pipardades seisis.

Musti silmi punnitas

ja pingsalt vahtis teisi.

Jüri Tamtik

OMARIIKLUS

Sünnimaale tuksus süda

võõrad võisid valitseda

omariiklus andnud mida

vaevu saan end talitseda.

Liigselt kihistund me rahvas

palju töötuid kodutuid

osad vaesuses ja tahmas

miks küll riik ei aita meid.

Mida teete riigiisad

kasulikku rahvale

ainult endal palgalisa

järjest juurde kahmate.

Viktoria Betlem

* * *

Luupainaja
käib tasa majast maija
sest ta ei tohi äratada
sipelgaid.

 

* * *
   
Üksainus pintslilöök
võib muuta
Sinu nime
puutumatuks

Öö süda taob
vastu vaikust

VANASÕNA

Parem fööniks pihus,
kui kuldkaladest kubisev akvaarium
ja igasugu loomi katusel.

Parem istuda lendaval vaibal,
kui kössitada katusel.

Üleujutuse ajal on
parem istuda katusel.

Kui süda on peos,
võib snaiper
olla katusel...

Vardo Ermel

USK JA KARTUS

uni uskus uskumatut

tuli tundis tundmatut

vesi mattis surematut

ise kartsin armastust

J.K. Bode

ÖKOIDÜLL

Kallis, pane pada tulele
ja aja aedikus kaalikad kokku,
porgandeidki on piisavalt nuumatud
ning kapsaäbarikule teeme vaid teene.

Pärast lähme teeme pisut nutvat heina-
pudulojuste spa-ruum vajab värskendust.
Ja vabakäigukanad kurdavad,
et vana ketikõrvits tekitab neis stressi.

Romia Lynx 

KÖIS

See stiilitu kell mu elutoa seinal …

Muudkui tiksub ja tiksub, nagu jõuaks kuhugi.

Vahel on tunne, et seisan maailma serval

ja minna edasi pole tahtmist, pole kuhugi.

Kell tiksub iga päev ikka ühtmoodi,

rahulikult, katkematult, tihti tähelepandamatult.

Aga mina kuulen kella iga päev omamoodi,

vahel narrivalt, vahel lõbusalt, kuid alati igatsevalt.

See on kui taust ja toon neile mõtetele, mis mind ohjavad,

tirivad sinna ja tänna ja ära ei lähe.

Ei lähe, sest mu juures nad tekkisid ja kasvavad

ja kiuslikult arvavad, et neid on veel vähe.

Kas mäletad neid tuuliseid hetki kesk kevadist vett?

Seda naeru ja laineid ja rõõmustavaid nägusid?

Mina mäletan. Tean hästi, kuidas kõlises traalikett.

Kõik oli sundimatult sümpaatne ning laevanina joonistas vee peale vagusid.

Ehk oli see vaid mõte, üks hetk, üks viiv,

millest peegeldus sarm, kuid mida kaasa ei võeta?

Võib-olla. Ja ma ei võtnudki. Aga nüüd, seistes siin …

On see minu jaoks ehedalt olemas, puhas, soe, väljamõtlemata.

Ma ei teeskle ega püüdle, olen lausumata sõnadega -

silmavaade räägib enam ja teab tõde - kahtlemata.

Kui on külm, haaran neist hetkist, ja nutan ikka ja südamega,

sest olen isetu ja olen meid petmata.

Lume vaikus, jäiselt kumav talvepäike –

ta loojus juba enne, kui oli kiired laotanud!

Ja sina ja mina sel lõputul valgel väljal,

just nagu oleks teineteist leidnud ja siis jälle kaotanud.

Aga mul oli soe. Ja hea, sest sa hoidsid mind õlgadest.

Ei, sa ei puudutanud mind, aga nii oligi veel soojem,

sest kiindumus lihtsusest, siirusest ja turvatundest,

on hõõguvalt palav ning kordades tõesem.

Vana nässakas tekk, praksuvad puud ahjus, raudkülm vesi -

nii armsaks said korraga täiesti suvalised asjad.

Saanisõidust näkku tuiskav lumi oli kui magus pehme mesi

õhetavatele põskedele, huultele ja kuhu iganes vajad.

Kas sa arvad, et ma ei kahtle, ei mõtle, et see kõik on vale?

Kahtlen küll. Ja otsustan sada korda ümber ja kaalun ja vaen.

Mõtlen ennast sügavasse auku, nii et lõpuks hakkab hale,

ja loodan, et kuskilt tuleb see sillerdav valge laev …

Aga ma ju tegelikult ei oota seda laeva, ei tahagi seda!

Tahan tõeliselt olla, varjamata hirme, hoidmata tagasi rõõmu!

Tahan öelda sulle „Jaa!“ ja väikesi lollusi teha!

Ja hingata järvevee õhku ühe kosutava sõõmu!

Tahan panna sind uskuma headesse mõtetesse,

tuua tagasi sinistesse silmadesse sinaka sära!

Näidata ette, kuidas jäljed ei kao, kui ka laine toob vee kaldasse

ja lihtsalt võtta selle raskuse su kätest ja jalgadest ära!

Vahel julgen mõelda, et meid on palju.

On meie, on sinu, on minu.

Ma tean, et ei tohi isegi teha neid totakaid nalju,

aga anna andeks, elu on vahetu ja ei vali sõnu.

Eks peabki testima, kuni midagi järel ei ole.

Viskama üle parda mälestusi, et need sealt siis jälle korjata üles.

Raamat on avatud, seda niisama kergelt ei sule,

kui hetkeks mõtled, ju tead, kõik on me endi süles.

Ah sa oled kaugel? Kallis, su kodu jäi ju siia!

Veelt peegelduvad sudused värvid maalivad sulle hommikud ja õhtud.

Südames kasvanut, hingeköiega seotut pole võimalik minema viia,

seletamatu miski tõmbab sind tagasi, kuni endaga kohtud.

Ma ei teeskle ega püüdle, olen lausumata sõnadega -

silmavaade räägib enam ja teab tõde - kahtlemata.

Kui on külm, haaran neist hetkist, ja nutan ikka ja südamega,

sest olen isetu ja olen meid petmata.

Priit Kaare

KODUS JA VÕÕRSIL

nad käivad üle lahe ja vahel ühe kahe

raha teenimas ja uusi võimalusi püüdmas

käivad ehitamas, lammutamas ning vahel

ka pankasid röövimas ja kukeseeni müümas

nad tulevad reedel, joovad ja naeravad

näod on väsind ja seljakotid on suured

ja lähevad pühapäeval viimase laevaga

kui lahkuvad vaevaga oma perede juurest

nad käivad ja käivad ja vahetavad linna

mõned käivad kaugemal ja mõned lähemal

igal ühel oma põhjus, et tulla ja minna

ja meie ei tea, mis see nendele tähendab

nad ütlevad "hüvasti" ja haaravad pagasi

lahkuvad, et mõne aja pärast jälle naasta

ja kui nad lõpuks kodumaale tulevad tagasi

loodan, et siis võtavad ka Galojani kaasa

LOODUS ON LOLLIDE LOHUTUS

loodus kutsub mind

ja mina kutsun loodust

pajupilliga

loodus kutsub mind

ja mina kutsun loodust

palja tilliga

Aivar Kerner

SÕBER, AEG ON MINNA

Vanad juugendstiilis villad

taevasina

                                 Vahemere kordumatu hõng

näita kätte need ainuõiged sillad

                                     sa müütiline Ariadne lõng

tee avalikuks saladus ja näita

                       kätte mulle koht kust olen puudu

kus minu lisamine katkisse vitraaži

        taas muudaks täiuslikuks ülla aknaruudu...

...mille kaudu vaadates kui õue

                             selginevad tuhmimadki silmad

mille kaudu rahulolu põue

                       tuleb siis kui on sandimadki ilmad

tee avalikuks saladus ja viipa

                  mind mu edevuse voolusängi juhata

peenetundeliselt sosistades kõrva:

                            aeg on minna sõber käsi ulata!

Karelus  

* * *

hullumajandusministeeriumis
vast loodud
kultuuri teotus fondi
juhiks määrati
ene mihkelsoni soovitusel
rein veidemann

Reet Raudsepp

                                                                                                * * *

                                                                  Ilmselt ütled, et armastad mind,

                                                                  niisama,vaid naljaviluks.

                                                                  Me akna taga üks tilluke lind-

                                                                  me väsinud tundeid kui siluks

                                                                  ta vaikne laul, mil kullane hind,

                                                                  aga ilm kisub endiselt viluks.

                                                                  Sa tuled ja lähed javõtad ja viid,

                                                                  Ma hüüan,on hääl juba kähe.

                                                                  Me istume,laual on pudelis viin

                                                                  kuid täna ei hakka see pähe.

                                                                  Sa vaatad justnagu poleks sa siin,

                                                                  ma tõusen ja vaikin ja lähen.

Silja Murel

* * *

Ma elan

sissepoole

kuigi

väljavaated

pole pahad.

Margit  Peterson

TEELAHKME KÄÄNAKUIS

Ta seisis teelahkmel
siidisall lehvimas tuules
tema kuldpruunid
juuksed
helkisid hommikupäikeses
kuidagi eriliselt eredalt

ja see pilk
see
emasloomselt siivutu pilk
janunes armatsemise järele
sellise armatsemise

millel ei ole
piire

ta oli vabameelne naine
nagu ka tema kadunud vanaema
ihar ja
täitmatu
seltskonnadaamist vanaproua

ta peatas esimese rekka
ja ei tulnud enam
tagasi...

* * *

Ootamatu fantastika

mu ellu siseneb.

Päikeseline svastika

silmapiiril mureneb.

Kahvatud kanad ja roosa maapind,

vallutavad kõiksuse.

Tuulised silmad ja rasvane hundirind

koolevad vaikusse.

Põhjamaise taeva hinnasildid

karjuvad laenupõrsastel.

Sündimata laste digipildid

Vaadata on kõigil võõrastel

Jaak Kuum

TEESKLUSETA

Lillede ohe
tuulte teel õierada.
Laske olla kurb.


MÖÖDUNUS

Unede looked
kirjavad ööde kuube.
Olnukummitus.

Juta Hiiop

OMA KONTE NÄRIN IKKA ISE

Oma konte närin ikka ise,
hiljuti just teritasin hambaid.
Võõraid kutsikaid ja enda omi
õpetan, et neist ei kasvaks lambaid.

Pigem kogukonna südid kaitsjad,
ustavuses - ülendades armu.
Rännakutel olles ootav pesa
annab jõudu, visadust, uut tarmu.

Kevad! Hundid vahetavad karva.
Loodusseadus - kasukas ju kulub.
Kõrvu kikitan, öös oma karja
otsin, pikalt täiskuu poole ulun.

Una Kuu 

SEGADIKUST VÄLJA

Susisevad salalikud intriigid
teede käänakutel
need ei lase kuulda
vastumürgina mõjuvat
 soorollide segadikku
 keset undtõotavat ja paljulubavat
 meeltesegadust
mis purustaks kõik eelarvamused prügist
heastaks nii mõnegi suhtumise
mis ei ole head toonud
mitte ainult inim- vaid ka loomkonnale
 rääkimata taim- ja kalakonnast

jõudsimegi eheda looduseni
see pole mingi meelepett
et tehnokraatlikust maailmast
 arvatakse rohkem
 kui loodusest

Suur-suur-suur Tammepuu
 palun jäta meid alles
 jäta meid enda kõrvale
 missiis et kõrvutame ennast Sinuga
 et  arvame end olevat Sinust
 etemad suuremad võimsamad

ole meiega niikaua
kuni me nägemismeel taastub!

Airik Piir

* * *

Pimeduse jook:

kokteil kuust ja maast

Igal õhtul väike sõõm

hommikuks saan kaineks

  

* * * 

minu juures oli liiga vaikne

Sa läksid linna -

õnne tooma minule

leidsid hoopis endale

Riina Einasto

* * *

Mahun ma Su päevadesse?

Proovid, võtted ja muud.

Ikka.

Voldid mind kokku,

paned tagataskusse.

Argisesse esitaskusse

võtmete ja rahakoti vahele

ma ometi oma tavatuses ei mahu.

Päeva jooksul salamahti

võtad mu välja, voldid korraks lahti,

hingad mind.

Ükspäev teen Sulle üllatuse –

hulknurgaksvoldituna leiad mu.

Eks haruta ja avasta. Päriselt.

Rändaja 

EI VÕI LUBADA

Videvikust korjan kilde.

Igal hommikul.

Ja õhtulgi.

Kuid sa ikka lööd puruks neid viskiklaase.

Lõhki vastu valutavaid veene.

Ära luba armastada.

Ära luba armastda, sest mul pole seda lõpmata aega

End rebida lahti.

Ma ei või lubada,

et sina mulle meeldid.

Ma ei või lubada neid olemata tülisid.

Magusaid suudlusi teravatele südameservadele.

Lubada end kukkuda,

litsuda läbi kopsu

ja maksa.

Sinust võiks saada enamat minule,

kui vaid nägu nikotiinivines.

Kuid lubada ma ei või.

Ei või murda läbi tuleviku,

muljuda sest rebenenud südamest vabaks.

~Rändaja.

* * *

Ta on mitme näoga mees

Mees, kes käib udusse radu kõndimas.

Sõnadeta kaluritega juttu puhumas.

Looduse rõhuvat ilu kaamerasilma püüdmas

justkui liblikas suvisel kesapõllul,

paljajalu ja rõõmust huilates

Anna-kristiina Pae

TOK PISIN

ma mõelda tahaks mõnes teises keeles

programmikeele sümbolites pidgin english

tok pisin jidiš mokša niidumari

kuid mõtlen ainult tuvidele Indias

ma mõelda tahaks mõnes teises murdes

sest leidub kruu-kruu tuvisid ka Sindis

ka tööd võiks teha teiste leiba murdes

kuid mõtlen ainult tuvidele Indias

ma mõelda tahaks mõnes teises mõõtmes

lehtmetsavööndis arktilises tundras

ma taipan kõik see seest on väga õõnes

kuid mõtlen ainult tuvidele Indias

Silvia Urgas

VIIMASEL EESTI KROONI SUVEL

lumesula kahekrooniste vahelt tärkasid õitsvad roosad kümnesed
sa pügasid kõik paul keresed hekis täpselt ühetasaseks
ning mina lõikasin murutraktoriga juuksed tammsaare pealael
viimasel eesti krooni suvel kohe eriti hoolikalt

mäletad seda õhtut kui jorsid kõrtsis lõid su silma jakobsonilillaks
jalutasime koju kahekümneste hõbevihmas ja ootasime sinikoidulast taevast
pang vihmaveetoru all ajas üle ääre ja mündijõgi suundus muudkui mere poole
numismaatikud kanalisatsiooniaukude ääres nokkimas viimseid terasid
„a hea, et täna ühekrooniseid ei saja“ ja pühkisid pisarad silmist senditaskusse

lehed puudel tõmbuvad viiekroonisteks ja linnud äralendavad
kristjan raud ja viiesendised ootavad neid juba ammu
mina olen punamütsike
sina vanaema
ning suure kurja paberihundi kõhus koriseb
aga jahimees on sama kättesaamatu kui moodne arhitektuur viiesajaeurosel

ja see vilin ja vihin ja sisin ja paugud ei ole uusaastaraketid
vaid hoopis järelhüüe kõigele, mis ükskord kaob käibelt
saan kaheeurosega vastu pead ja tunnen, kuis mu mõistus
kaob käibelt kaob käibelt kaob käibelt
kaob käibelt kaob käibelt
kaob käibelt

Aet Liinat

* * *

Olen süüdi mõistetud

saamatus salaarmastuses,

tabatud põgenemisel

ja pandud iseendasse kinni.

Jälgin nõutus hämmastuses,

kuidas väike tiivuline tüdruk

mängib kastanikeega

Loojangulossi trepil.

Kerratõmbunud kassina

laskuv pilv

viib ta ära

Vihmavarjude Kuningriiki.

Heili Rüütel

* * *

Kui kaua ma olen sind kaotades

üha hakanud ennast muutma.

Kord sulgedes südant, kord paotades,

siiski võimetu rohkem suutma.

Kui tihti ma olen sind trotsides

ise nõretand ootuse vaevast.

Kord peites tundeid, kord otsides,

lootes leida tükikest taevast.

Kui palju ma olen sind tõrjudes

veetnud üksinda aastaid pikki.

Ja ometi, sinuta harjudes

olnud ikkagi õnnelikki.

Triin Sepp

MÄLUFOTOD

tee minust alastipilte oma silmadega
ning mina
salvestan oma ajukäärude vahele
su abaluud ja puusajoone
käelihased säärejooksu
ning viisi
kuidas su selgroog kaardub

mälestused on paremad kui fotod
nad pole kunagi häirivalt aegunud
vaid toovad meelde ainult selle
mis mäletamist väärt
mis muidu hääbuks
(mida silmi avades
enam iial näha ei saa)

tee minust pilte oma silmadega
ning mäleta vaid seda
mida tahad
seda head, mida mina endas kunagi näha ei osanud

fotosid ära vaata
neis on alati midagi valesti
need on alati tehtud liiga hilja

Ohanku Kosumi 

KAS SA OLED TAEVAS

Meie Issand
kes sa oled kuskil
peades
piiblikirjutajate mõtetes

anna meile
igapäevast 
jõudu (leiba)
et uskuda
iseenda headust

ning ära lase
meid saata kiusatusse
omaenese ihade läbi

anna andeks
meile meie ebatäiuslikkus
nagu meie seda anname
sulle!

Aleksandra Tšoba

JA TUT, MILAJA

see on ikka nii

et mina ärkan keset ööd

istun voodi äärele

teen hästi vaikselt akna lahti

et sa jumala eest üles ei ärkaks

ning vahin tähti

iga augustikuu on nii

et mina vahin tähti

ja sina teeskled

et magad

ma tean

et teeskled

sest siis sa lõpetad norskamise

ja ei liiguta end peaaegu üldse

ning mina olen ikka imelik

hakkan sosinal endaga rääkima

vahel inglise keeles

vahel vene keeles

ütlen midagi sellist nagu

he’ssuch a goodboy

või

radnoi, gdetõ

aga sina oled vait

sest sa pead teesklema

sa ei tohi anda mulle märku

et sa oled veel inimene

et sinus on veel midagi inimlikku

et sulle päriselt meeldib mind kuulata

aga ehk tänasest saab viimane augustikuu

või hoopis esimene

sest korraga sa nohised vastu

ja tut, milaja

EHITAJA

ei

ta pole see, kes Soome põgenes

ta on tavaline ehitaja siin Eestis

kes saab väga hästi aru

et kuskil mujal

kuskil siin ühe laevapileti kaugusel

saaks ta rohkem raha kokku ajada

aga kes lihtsalt kiusu pärast ei lähe ära

sest siin ta on sündinud

ja siia ta jääb

ja need majad

mida ta ehitab

palgist ja tellistest

suured ja väikesed

hea ja mitte nii hea soojustusega

kõiki neid ta armastab

ja tal on hea meel

kui näeb perekonda sisse kolimas

pereisa vaikselt tõstab mööblit

ja ema sätib maale

põngerjad jooksevad veevoolikuga mööda aeda