ILMRE NR 11

Sügisene luulevõistlus

Kas need luuletused on võistluse parimad? Põletav küsimus, millele pole vastust, sest kõik selgub ikkagi alles 11. detsembril.

Jaan Tänavots

EELSÜGIS

Kui suur on kuu, kui kahvatu ta pale
augustiõhtul paistab hulkujale.

On küpsend nisu, valmind rukkipead
ja marjad põõsais ja veel muudki head.

Veel põdrakanep keset raiestikku
kui lõke, mis on taevast siia kukkund.

Kui külmas kastes juba põlluveer,
on siin veel soe kui soojendaks see leek.

Kuid kõrval mets on musti varje täis -
seal sügis käib, seal sügis juba käib.

Laura Kiirend

ROHELISED SILMAD

tungivad läbi mu pluusinööpide, saapapaelte ja

püksilukkude,

ripse ripsme haaval

mu hinge sisse tuksudes.

ma vihkan sind.

ja ihkan sind.

ma tahan ja ei taha.

tahan tillukest killukest sinust, osakest

seda paremat osakest.

või pahemat.

korraks, üheks kordumatuks hetkeks,

mis on kestab kogu igaviku.

kuidas saaksin su endale, sind päris endale

saamata?

Kadi Kivi

SELLE TUNDE NIMI ON SÜGIS

Vaatamata vanusele
ja seinast seina omandatud kogemustele,
mida on võimalik su kehalt reaalselt lugeda,
nagu peegel igal hommikul väidab;
hoolimata vigadest ja vastumeelselt omandatud õppetundidest,
pidevast profülaktilisest enesekontrollist,
kokku käkerdatud ja sahtlisse peidetud naiivsusest
tuleb ikka ette neid pagana sügisõhtuid,
kus tuul pressib liiga tugevasti läbi
su hõredate aknavahede
ja ulub seejuures nii valjult, nii häirivalt
su vaikusesse sisenedes,
et sa hakkad iseennastki kartma
ning sinu silmist sajab külma rahet
harmoonia, ühtesulandumise mõttes.
Tunded vist jäävad
paratamatuste ja teadvustamise trotsiks,
sügis vist ei jätagi üksikuid rahule.
Jah, endiselt sähvatab neid öid,
mil ammust nurka ununud kaisumõmm,
nina maas ja saba püsti,
su varjatud valu näeb ja mõistab
ning sulle tugevasti kaissu poeb.
Ja neil öil, olgu need nii tühjad,
pimedad
ja märjad kui tahes,
on sul talle hellust ja kehasoojust jagada küll,
on kahe käega armastust pakkuda
vihma üle elanud hommikutundideni.

Asta Hiiesalu

* * *

Seda luulet ma lugesin

laiuti,

pärast proovisin pisut

pikuti.

Tundus mul paiguti

laiguti -

kurg kirvega ära rikuti.

Sügaval sompasin

samuti,

kuldkalakest kullakest

palusin.

Suutsin küll sabast

haarata,

jumalaks jäigi mul

saamata.

September 2011

Helle Toomingas

PIMEKOHTING

Kirjavahetust võõraga võib pidada

pimekohtinguks,
sest sa kirjutad nagu mittekellegagi.
Ja leiad selle "nagu mittekellegagi" ühed ja

samad sõnad ja keele ja arusaamise.

Kellegagi, keda ei ole.

Või vähemalt ei saa sa mittekeegit käega

katsuda
ega silmaga näha. Et ta oleks.

Aga ta on keegi, kellega su hing saab

üheks... sõnades.
Või tema omast

pool hinge ja sinu omast pool,
nagu pusle, mida külgipidi kokku lappad...

 ja lappad.

Kuni ilma teineteiseta enam ei saa.

Sest igas hetkes sa ootad temalt kirja...
ja tema sinult... igat tähte ja sõna!
Sõna, mille paistel näha iseennast ja otsida

teist,
sest ometi on just see mittekeegi kusagil

tugevalt olemas.

Teadmine, et sul on mittekeegi, asendab

kellegi, kes võib olla küll käegakatsutav,
aga ei suuda kunagi sinusse nii tulla...
Või sina temasse ei küündi nõnda, nagu

pimekohtingu kirjad…
need kirjad.

Sõnad aga imbuvad su sisse ja ühtäkki saab

terve maailm neid täis!
Ja sa lähed jälle ja avad postkasti,
ja loed...
Nagu esimesi sõnu, tookord, esimeses

kirjas.

Kirjad jäävad.

Ja ootus jääb, isegi kui see keegi, keda ei

ole,
sinu elust on lahkunud.
Teise ilma.
Aga sina oled harjunud ootama,
oled harjunud magama, ärevus hinges, et

ehk?

Nii saab märkamatult temast su muusa,

saab su ilumeel ja su silmad...
Sa kannad teda elavana endaga kaasas.
Hoiad ta kirju kiivalt oma südame lähedal,
ja salamahti lähed sa ikka ja jälle...
tema sisse.

Ja see on pöördumatu.

See on midagi, mille kohta oleks labane

öelda "ilus!"
Aga sa tead seda, ja see ongi ilus!
Kogu see puutumatu maailm sinu sees,

mida temana hoiad, oled sina ise!

ILMRE NR 10

Jevgeni Metusala luuleilm

Poole oktoobrikuuni saab veel saata luuletusi meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2011. Novembrikuu Ilmres tutvustame juba paremaid võistlustöid, seekord aga avaldame Ingvar Luhaääre veste, millest ilmneb, et ka luules – nagu kunstiski – on selline nähtus nagu naivism täiesti olemas.

KENIKENE

Mu ees laual on kolm kaustikut luuletusi – Neitsinoormees, Musika ja Ka pärast surma. Need andis mulle 1990. aastal, seega siis 21 aastat tagasi, tollal 80-aastane Jevgeni Metusala. Viljandi luuleklubi käis tollal koos Laidoneri platsi äärses vanas puumajas kunstikooli ruumes. Kui mul polnud vahel aega Viljandisse sõita, juhatas koosolekut Jevgeni, kogus kokku kohalolnute luuletused ja saatis mulle Tallinna. Teised peale tema olid noored (nüüdseks kõik luulehorisondilt kadunud)  ja küllap ta tundus neile oma pisut jäiga ja rigiidse olekuga pedantse arveametnikuna. Vaevalt on teda nüüd enam elavate kirjas... ja ta elust ei tea ma sumuti kuigi palju. Ema rääkis vahel, et on üks paljulapseline vene perekond – Metusalad. Küllap oli ta üks nende hulgast.

Lugesin nüüd luulekaustikud uuesti üle. Luuletused on enamsti üsna konarlikud, kuid ometi huvitavamad kui paljude siledad värsid ja annavad päris kujuka pildi ühe inimese eluteest. Neitsinoormehes astub meie ette kohmakas, kuid vitaalne nooruk. –


IGATSES, JANUNES ÕRNUSI

Käis nooruke kui pigi sees,
tammus januses rammus mees. 
Hing igatses, higistas sees

leida, saada õrnema jaole.

Täheke vilgutas teele,

ligemal, jäätunud veele,

petlikult pilgutas meelde:

saaks ligi õrnema soole.

Külmad ja kalgid lumised väljad.

Heidet valehäbi püünisrauad.

Eluõrnuste kuumavad näljad –

saaks armuga ühelepoole!..

Konarlik, rabe, aga sekka ekspressiivseid kujuneid (hing higistas sees), siis jälle asjalik õhkamine: saaks armuga ühelepoole!  Ühes teises luuletuses tuleb see kõik vast veel kujukamalt esile:

Et keegi pole kaissu kandunud,
siis elu – must narmastus.
Kui palju sellepärast  vandunud
ta ja nõutu – kus armastus!

Ja ometi – kui usutav! Keegi teine pole veel nii hästi kujutanud sellist saamatuvõitu noormeest, kelles ometi elu pulbitseb. Mitu luuletust kannavad pealkirja Mehaanikmeistri tütar. Siitki koorub üks eluline lugu: nooruki lähenemiskatsetesse suhtub neiu pilklikult, kolhoosi algusaastatel saab temast naistraktorist, ta vigastab end ja sureb veremürgitusse.

Järgmises, kõige paksemas luulekaustikus Musika näeme, et meie kohmakal noormehel on siiski olnud õnne ja nüüd kirjutab ta sooje värsse oma armastatud naisele.

Vahest oled ka leebe, rahulik kui leevike,
Kuusiku, parkide, aedade õrntasase hääline –
Vahest hüütakse mind ka omaselt: „Mu Keenike!“

Musika on ilmselt naise hellitusnimi, selles kõlab nii musi kui muusika ja luulekujundina balanseerib see senstimentaalsuse ja banaalsuse piiril. Erilise väärtusena tõstab autor oma naise juures esile seda, et ta ei suitseta:

Oi, mu naine, naiselik

ja roostevaba nagu kuld –

ei tee suitsu…

Teises luuletuses taas:

Su siidpehme, sigaretist sodimata,

siiras suudlus, suu

Viimases kaustikus Ka pärast surma ilmneb, et autor veedab üksi vanaduspäevi ja mõtleb tagasi oma surnud kaasale. Konarlusi on nüüd luuletustes vähem, mõnestki reast õhkub ehedat kurbust selle üle, et kallis kaasa on lahkunud.

Surid ja ka kõik, mis elus

minust talletunud sinus.

Nii siit inimeste ilmast

Sina varem läksid,

kui üks ilmavalgus silmast.

Palju minust võtsid

kaasa, endast jätsid –

ei küll viia võinud viimast,

see mu osa elu liiast.

Teises luuletuses mõtiskleb autor:

Mu Maria,

igavesti mulle oled,

igal pool ja ajal oled –

ellu siia

suremata,

igapäeva

jääd ja hinges, ihus põled..

koos minuga  v e e l   k o r d  sured.

Ja jääd ikka aega pikka.

Nii nagu kunstis on naivistid, on nad täiesti olemas ka luules, kuid siiamaani ei ole osatud neid vääriliselt hinnata. Jevgeni Metusala ongi üks naivistist luuletaja. Ta vääriks Kondase muuseumis mingil moel äramärkimist, samuti väikest luulevihikut trükis. Kunagi parematel aegadel, kui tekib inimestel aega ja huvi selliste asjade vastu, saab see ehk teoks.



ILMRE NR 9





Luuletusi Luulekevade vihikust

J.K. Bode

PORI ÕHTUPALVUS

Täistaldne jumal,
kuula mu palvet-
astu mu sisse
ja minema vii.

Öösel on igav,
eikeegi on liikvel;
koergi ei kuse
mu peale ju siin.

Vii mind külla
ja muuseumiööle,
ära siit külma
ja päikese käest.

Jäta mind sinna,
seltskonna hoolde;
kohta, kus julma
huumorit näeks.

Võta mind kuulda,
täistaldne jumal,
sinu ustav teener- pori.



Pirje Petter

KÄPIKUROMANTIKA

Käpikus käsi
tahaks toetada end
sekundimurdosaks
teisele käpikus käele
soe-villane pai
spontaanselt
Kadrioru trammis

Aivar Kranich

* * *

lõpusteta kromanjoonlane

suurt laanetagust suve narrimas

ikka nirr narr ikka nirr narr

näitab isegi keelt (sedagi hüpiknöörina)

lõpuks suvi muidugi tüdineb

hästisihitud päikesepaiste purustab kromanjoonlase kuulmekiled

väljapudenenud tsemendist & liivast moodustub mustamäe

* * *

rohekate ripsmetega kontorikoristajal homme sünnipäev

mõni jõukam kingib väärtgravüüri

mõni vaesem vaskussi

järgmiseks sünnipäevaks

on iluussid kontorikoristaja keha pikkusesse ja laiusesse

salakäigud uuristanud

talv saabub alati ju nii ootamatult

Andres Jõerand

lahja lausus õpetaja

läbi lugenud mu töö

selles töös ma veensin teda

kahekesi veetma öö

olen kardin omal puul

ripun ripun mis seal muud

ei saa seista omal jalal

äkki saangi kuid ei taha

klaas on tühi vorst on söödud

kohal viskab grammofon

minu vanemad on töötud

õnneks sms-laen on

klaveri võis müüa maha

naaber rahul tühja sest

kindlustusest sain veel raha

maharaiut pöidla eest

Vene armastusluulet: Konstantin Balmont

Konstantin Balmont (1867-1942) oli vene dekadentlikest luuletajaist üks koloriitsemaid. Võrdlemisi õblukese kehaga, kergelt lonkav, nii et teda kõndimas nähes tundus nagu heidaks ta oma sammu iseteadvalt kusagile tulevikku. Iseteadev ta oligi, iga neiu ja naise juurde astus, kindlana oma luule võluväes. Lonkas ta aga seepärast, et oli tudengina armuvalus kolmanda korruse aknast alla hüpanud. Hiljem ta ühtki suhet enam nii tõsiselt ei võtnud, vaid pühendus nautlemisele ja sellest luuletamisele. Kuigi ta püüdis endas kustutada oma esimest armastust, ei saanud ta sellega siiski päriselt hakkama. Jälle kord on mul põhjust ohata: „Kahjuks polnud tal aimugi tantrast!“

Erilist mõtterikkust Balmonti luules  ei kohta, küll aga kõlailu ja vahel ka kujutluste ning tundmuste ilu; üksvahe oli ta luuletajana koguni nii hinnatud, et pealinna saabumisel võeti  vastu tsaari orkestriga.

TOOMEHELBEUNI

Ja korraga me sinuga kesk toobeõitelund,

unustame hommiku ja näeme koos üht und:

et hommik muutub mereks, mis on õitsvaid oksi täis

ja mida üle silub veel Looja hele käis.

Palg palge kõrval, võttes nii  teineteisel käest,

me saime miskit endasse maast rohu kasvuväest.

Ja päike särab palavalt kesk taeva sügavsina,

all hämmastus ja vaimustus ja meie – sina-mina.

Me oleme kaks sära, kaks.. kevade heiastust

toomeõite unenäost koos välja tulnud just..

KOIDAB

Ma mäletan, kadus see öö

just nagu suits, mis hajus.

Sa lahkusid . Mis oli olnud,

ajasügavusse vajus.

Sa läksid ja mul oli tunne,

et halba saab langema heale,

ehk küll  ei langenud muud

kui aastaid aastate peale.

Võltsarmastust, värvitud ripsmeid,

lõbusaid lokaale..

kui palju käes olen hoidnud

üha ähmastuvaid bokaale.

Kord kedagi armastasin,

ikka armastan – ühte neidu,

aga tagasiteed

tema juurde enam ei leidu.

Selle vastiku eide

 – Saatuse -

 kuulen sammu

ja keegi sosistab tuhmilt:

„Sa hukkusid juba ammu..“

Konstantin Balmondi valik jääb meil nüüd viimaseks  vene armastusluule sarjas, sest juba on trükist ilmunud raamat "Ja surematuks armastuseks..." mis sisaldab nii need kui ka paljud teised uued tõlked kogu maailma lembelüürikast. Raamatut on juba võimalik tellida meie kodulehel oleva interneti-raamatupoe kaudu ja peagi osta ka kauplustest üle Eesti, viimasel juhul poe juurdehindluse võrra kallimalt.


"Ilmre" läheb nüüd suvepuhkusele, järgmise numbri paneme üles 1. septembril. Vahepeal võiksite aga aegajalt pilku heita Luuleliidu kodulehele, kust leiate jooksvat infot meie suveüritustest.