Sügisene luulevõistlus

Kas need luuletused on võistluse parimad? Põletav küsimus, millele pole vastust, sest kõik selgub ikkagi alles 11. detsembril.

Jaan Tänavots

EELSÜGIS

Kui suur on kuu, kui kahvatu ta pale
augustiõhtul paistab hulkujale.

On küpsend nisu, valmind rukkipead
ja marjad põõsais ja veel muudki head.

Veel põdrakanep keset raiestikku
kui lõke, mis on taevast siia kukkund.

Kui külmas kastes juba põlluveer,
on siin veel soe kui soojendaks see leek.

Kuid kõrval mets on musti varje täis -
seal sügis käib, seal sügis juba käib.

Laura Kiirend

ROHELISED SILMAD

tungivad läbi mu pluusinööpide, saapapaelte ja

püksilukkude,

ripse ripsme haaval

mu hinge sisse tuksudes.

ma vihkan sind.

ja ihkan sind.

ma tahan ja ei taha.

tahan tillukest killukest sinust, osakest

seda paremat osakest.

või pahemat.

korraks, üheks kordumatuks hetkeks,

mis on kestab kogu igaviku.

kuidas saaksin su endale, sind päris endale

saamata?

Kadi Kivi

SELLE TUNDE NIMI ON SÜGIS

Vaatamata vanusele
ja seinast seina omandatud kogemustele,
mida on võimalik su kehalt reaalselt lugeda,
nagu peegel igal hommikul väidab;
hoolimata vigadest ja vastumeelselt omandatud õppetundidest,
pidevast profülaktilisest enesekontrollist,
kokku käkerdatud ja sahtlisse peidetud naiivsusest
tuleb ikka ette neid pagana sügisõhtuid,
kus tuul pressib liiga tugevasti läbi
su hõredate aknavahede
ja ulub seejuures nii valjult, nii häirivalt
su vaikusesse sisenedes,
et sa hakkad iseennastki kartma
ning sinu silmist sajab külma rahet
harmoonia, ühtesulandumise mõttes.
Tunded vist jäävad
paratamatuste ja teadvustamise trotsiks,
sügis vist ei jätagi üksikuid rahule.
Jah, endiselt sähvatab neid öid,
mil ammust nurka ununud kaisumõmm,
nina maas ja saba püsti,
su varjatud valu näeb ja mõistab
ning sulle tugevasti kaissu poeb.
Ja neil öil, olgu need nii tühjad,
pimedad
ja märjad kui tahes,
on sul talle hellust ja kehasoojust jagada küll,
on kahe käega armastust pakkuda
vihma üle elanud hommikutundideni.

Asta Hiiesalu

* * *

Seda luulet ma lugesin

laiuti,

pärast proovisin pisut

pikuti.

Tundus mul paiguti

laiguti -

kurg kirvega ära rikuti.

Sügaval sompasin

samuti,

kuldkalakest kullakest

palusin.

Suutsin küll sabast

haarata,

jumalaks jäigi mul

saamata.

September 2011

Helle Toomingas

PIMEKOHTING

Kirjavahetust võõraga võib pidada

pimekohtinguks,
sest sa kirjutad nagu mittekellegagi.
Ja leiad selle "nagu mittekellegagi" ühed ja

samad sõnad ja keele ja arusaamise.

Kellegagi, keda ei ole.

Või vähemalt ei saa sa mittekeegit käega

katsuda
ega silmaga näha. Et ta oleks.

Aga ta on keegi, kellega su hing saab

üheks... sõnades.
Või tema omast

pool hinge ja sinu omast pool,
nagu pusle, mida külgipidi kokku lappad...

 ja lappad.

Kuni ilma teineteiseta enam ei saa.

Sest igas hetkes sa ootad temalt kirja...
ja tema sinult... igat tähte ja sõna!
Sõna, mille paistel näha iseennast ja otsida

teist,
sest ometi on just see mittekeegi kusagil

tugevalt olemas.

Teadmine, et sul on mittekeegi, asendab

kellegi, kes võib olla küll käegakatsutav,
aga ei suuda kunagi sinusse nii tulla...
Või sina temasse ei küündi nõnda, nagu

pimekohtingu kirjad…
need kirjad.

Sõnad aga imbuvad su sisse ja ühtäkki saab

terve maailm neid täis!
Ja sa lähed jälle ja avad postkasti,
ja loed...
Nagu esimesi sõnu, tookord, esimeses

kirjas.

Kirjad jäävad.

Ja ootus jääb, isegi kui see keegi, keda ei

ole,
sinu elust on lahkunud.
Teise ilma.
Aga sina oled harjunud ootama,
oled harjunud magama, ärevus hinges, et

ehk?

Nii saab märkamatult temast su muusa,

saab su ilumeel ja su silmad...
Sa kannad teda elavana endaga kaasas.
Hoiad ta kirju kiivalt oma südame lähedal,
ja salamahti lähed sa ikka ja jälle...
tema sisse.

Ja see on pöördumatu.

See on midagi, mille kohta oleks labane

öelda "ilus!"
Aga sa tead seda, ja see ongi ilus!
Kogu see puutumatu maailm sinu sees,

mida temana hoiad, oled sina ise!