Tuesday, March 1, 2011

Vene armastusluulet: Rjurik Ivnev





















xxx

Nagu päike, mis on kehastunud hingeks
särad sa mu kohal ja mu läbi.
Kuid ma ei ütle seda sulle kunagi,
Su rahu häirida mul oleks häbi,

ma muudan selle endas hiigelõnneks,
mida miski mul ei aja nurja,
see ei ole inimeste meelevallas
ja on üldse teispool head ja kurja.

Nii armastan, et midagi ei vaja,
ei  sega iial Sind, ükskõik kus tõtled,
ei vaja hellitusi ja ei vaja sedagi,
et vahel minu peale mõtled.

Ma palun andeks, et mu värsi tiib
Su palet puudutas – jah, selles oli riski!
Ehk küll on maa peal võimatu me liit,
ei suuda  ometi meid lahutada miski.


Mis see siis nüüd on, kas tõesti armujooga, täiesti teadlik otsus võtta   oma armumine ja arendada sellest enda jaoks vaimse ülenemise tee selles vaimus nagu on öelnud suur pärsia poeet Hafiz: Kõige täiuslikum on näha Jumalat ta kõige ilusamas kujus – kaunis naises. Niisugune võtmine ja eemaldumine tagab selle, et  miski ei saa su ideaalset kujutlust kahjustada. Eks me ju tea, et kõige suuremad kahjustajad on need, kellest meil see kujutlus on tekkinud – tegelikes suhetes tuleb varem või hiljem ikka esile midagi sellist, mis rikub või lausa hävitab meie ideaalse kujutluse. Poleks arvanudki, et peale Dantet ja Petrarcat on võimalik romantilise armastuse kujutusse veel midagi olulist lisada. Need suured itaalia luuletajad siiski lausa Hafizi jumaldava tunnetuseni ei jõudnud, siin on selleni jõutud nüüd ühes euroopa kirjanduses ja tundub, et väga siiralt ning  ka kunstilises mõttes täiesti väljapeetult.

Märgates luuletuse all kirjutamisaastat – 1905 – oleks ilus mõelda veel sedagi, et  niisugune ülev luuletus on suveräänses segamatuses ühe noormehe poolt kirja pandud Venamaa jaoks muidu nii rahutul revolutsiooniaastal.

Või on siiski tegemist koolipoisi värssidega, kellele ta paleus tundub kättesaamatu?

Paraku näib viimane variant tõelähedasem, kuid pettis ikka ära küll!..

Ülaltoodud luuletuse on Rjurik Ivnev kirjutanud 14-15-aastaselt ja ta hilisem luuletajatee ei kinnita, et ta oleks selles luuletuses püstitatud kõrgetele ideaalidele truuks jäänud. Ta pikas elueas leidub palju armusuhteid ja ta on selline mees, keda Rein Taagepera nimetaks dopamiinisõltlaseks – niipea kui armastus hakkab jahtuma, ei püüa ta seda hõõgvele puhuda, vaid vaatab kohe ringi uue suhte järele. Taagepera nimetab sellist eluhoiakut ebaloomulikuks (!?) kuid paljudele kunstiinimestele on see elutähtis lausa tööalaliselt, kuna nad on kogenud, et miski muu ei mõju nende loomingule nii soodsalt kui armunud olek. Seda tõendab üks Jevgeni Jevtushenko luuletus:

Jevgeni Jevtushenko

KÜPS ARMASTUS

Mis asi on küps armastus?
Armastus on see, kui pilkude kohtumisest
värisema lööd.
Me pilgud nüüd  kohtusid, kuid hinges on tuim rahu
ja see mõjus mulle kui löök allapoole vööd.
Võtsin sul käest,
see oleks pidanud tunduma kui elektrilöök,
aga hinges on tuim rahu – milline nöök!
Tähendab – meie jaoks  kõik.
Armastus tuli ja oli..
Kas tuhk on küps tuli?..
Küps armastus – kes  küll leiutas  sellise mõiste?
Mida pole, seda pole.
Armastus tunneb vaid sündi ja surma,
keskiga tal ei ole.


Rjurik Ivnev oli vene luule hõbedase ajajärgu kõige kauem elanud luuletaja. Kui ta põlvkonnakaaslased olid sündinud enamuses 19. sajandi eelmise ja viimase kümnendi vahetusel ja oma parimad luuletused lõid Esimese maailmasõja eel ja ajal – Blok, Ahmatova, Tsvetaajeva – siis Ivnev elas ja luuletas veel XX sajandi 80-ndate alguseni (suri 1981). Teistest erinev oli ta saatus ka selle poolest, et ta seltsis bolshevikega, oli Lunatsharski sekretär, 1920.aastal Vene Poeetide Liidu esimees ja ka pühendudes hiljem kirjanduslikule ning ajajkirjanduslikule tööle   oli aina tunnustatud ega pidanud kunagi puudust kannatama. Tihti on ta luuletuste all kirjutamiskohana märgitud mõni eksootiline paik: Tbilisi, Kamtshakta, Jalta, Vladivostok, kohtame ka kohanimesid Siberist, kuid Ivnevi puhul ei maksa arvata, et need märgivad vangilaagreid... Üsna pea pärast revolutsiooni läks ta koos Bloki ja Majakovskiga Smolnõisse tutvust tegema ja sealt need suhted hargnesid. Blokil polnud küll bolshevikest palju kasu; kuigi ta kirjutas neile meelepärase poeemi „Kaksteist“, lasid nad ta ikkagi hiljem nälja kätte nõrkeda ja surra. Oma poeemis võrdleb Blok madruste salka Jeesuse kaheteistkümne jüngriga. Kunstiline kujund on küll vägev, kuid vaevalt sai see bolshevikele  meeldida, eriti lõpulause: „Jeesus Kristus kõige ees.“ Võib-olla, et see lause saigi luuletajale saatuslikuks. Meil on vahest raske mõista ja tundub isegi võõrastav, et üks intelligentne luuletaja võis purjus madruste salgas näha Kristust jüngritega.  Kuid ega tollal keegi ju teadnud, mis Venemaal edasi juhtub, loodeti ikka paremat ja paljud ihkasid muutusi. Ka Ivnevil on üks päris hea armastusluuletus miitingul sütitava kõne pidanud naisrevolutsionäärile.

Majakovski saatus kujunes hiljem traagiliseks, Ivnev aga nautis elu lõpuni võimude soosingut.

xxx

Saaniteki all on jalgel soe
ja hinges korraga nii palju  head
ja ootamatult esile sealt kerkivad
arusaamutud, kuid rõõmsad värsiread.

Nüüd sild on ees ja jõgi teeb siin käänu,
ja  käsi võtab käest all teki kollase
nii armsalt, soojalt ja siis jälle
lihtsalt naeratades ollakse.

Linn pakases ju süüdanud on tuled,
õu helab laste kilkeist, sammuvudinast
ja hinges mul on armastuse pitser
meie lähedusest, lumerudinast.


Ka selle luuletuse puhul tekitab all olev daatum mõtteid: Veebruar 1914. Viimane sõjaeelne talv. Veel on elu Peterburis õdus ja rahulik.


xxx

Mis värve on loojanguvalguses,
ükski prisma neid nii ei murra!..
Oo Dagestani ja Kahheetia tütar,
Su hellitlustes võib surra!..

Su suurtest põlevaist silmadest
end kaasa kiskuda lasin,
vaevalt meeles veel kodune Venemaa,
kuidas elasin, armastasin..

Mõistus tumeneb, mõte: „Kas tõesti
jälle armastus suur nagu meri?..“
Huultel   ja kaelal on segi
vein ja veri, vein ja veri.

Hommikul minust sa ükskõikselt lahkud,
nii et mul hakkab enesest hale.

Juhtus see kõik maikuu algul,
kui on nii sarnased tõde ja vale.

Tbilisi 1922


SU  PALAV  HINGUS

Noorusarmastused, värsid –
on läinud kõik kui tormimüha,
kuid ometi su palav hingus
ka nüüd veel soojendab mind üha.

Nii nüüdki selles jäätund telgis,
kui päike sopka taha loojus,
mul annab sooja sinu hingus,
Ma naeratan: „Kamtshatka soojus.“

Mind, hüljatut ja unustatut
nüüd kellelegi pole vaja,
kuid sinu kevadine soojus
mind hinges saadab kogu aja.

1962

No comments:

Post a Comment