ILMRE NR 19

Mõningaid näiteid luulevõistlusele tulnud töödest

Seekord esitame vaid mõningaid näiteid luulevõistlusele saabunud luuletustest, võistluse kogu paremikku on siinsamas võimalik lugeda kuu aja pärast, jaanuari algul.

Ann Roots

HETK

Hingepeeglisse

vaatasin üha sügavamale,

kõik helises ja oli nii puhas

nagu Svarovski kristall.

Miski puudutas,

see ei olnud viiuliheli ega pilk,

mis otsis kinnitust,

et olen veel alles.

Liivakella katkematu sahin

andis egole kindlustunde,

kurbus tegi endale ruumi

ja ahistas keha.

Kui läksid,

tundsin,

et tulid veelgi lähemale...

Korraga kummardusid midagi vaatama.

Ma ei tea, kas sa nägid...

Ainult sina tead.

Marit Joost

KOSMOS

Mis on kosmos?

Aga mis on surm?

Kosmos on tühjus

Surm on surm

Mis on taevas?

Aga mis on surm?

Taevas on lõpmatus

Surm on surm

Mis on maa?

Aga mis on surm?

Maa on muld

Surm on surm

Mis on tuul?

Aga mis on surm?

Tuul on liikumine

Surm on surm

Mis on äike?

Aga mis on surm?

Äike on ootamatus

Surm on surm

Mis on valu?

Aga mis on surm?

Valu on haav

Surm on surm

Mis on rõõm?

Aga mis on surm?

Rõõm on päike

Surm on surm

Mis on igatsus?

Aga mis on surm?

Igatsus on armid

Surm on surm

Mis on armastus?

Aga mis on surm?

Armastus on elu

Surm on surm

Mis on kosmos?

Aga mis on surm?

Kosmos on tühjus

Surm on surm

 Viktoria Betlem

Luupainaja

käib tasa majast maija
sest ta ei tohi äratada
sipelgaid.

  . . .

Üksainus
pintslilöök

võib muuta
Sinu nime
puutumatuks

Öö süda taob
vastu vaikust

VANASÕNA

Parem fööniks pihus,
kui kuldkaladest kubisev akvaarium
ja igasugu loomi katusel.

Parem istuda lendaval vaibal,
kui kössitada katusel.

Üleujutuse ajal on
parem istuda katusel.

Kui süda on peos,
võib snaiper
olla katusel...

J.K. Bode

Ökoidüll

Kallis, pane pada tulele
ja aja aedikus kaalikad kokku,
porgandeidki on piisavalt nuumatud
ning kapsaäbarikule teeme vaid teene.

Pärast lähme teeme pisut nutvat heina-
pudulojuste spa-ruum vajab värskendust.
Ja vabakäigukanad kurdavad,
et vana ketikõrvits tekitab neis stressi.

Priit  Kaare

KODUS JA VÕÕRSIL

nad käivad üle lahe ja vahel ühe kahe

raha teenimas ja uusi võimalusi püüdmas

käivad ehitamas, lammutamas ning vahel

ka pankasid röövimas ja kukeseeni müümas

nad tulevad reedel, joovad ja naeravad

näod on väsind ja seljakotid on suured

ja lähevad pühapäeval viimase laevaga

kui lahkuvad vaevaga oma perede juurest

nad käivad ja käivad ja vahetavad linna

mõned käivad kaugemal ja mõned lähemal

igal ühel oma põhjus, et tulla ja minna

ja meie ei tea, mis see nendele tähendab

nad ütlevad "hüvasti" ja haaravad pagasi

lahkuvad, et mõne aja pärast jälle naasta

ja kui nad lõpuks kodumaale tulevad tagasi

loodan, et siis võtavad ka Galojani kaasa

Praegu on meil palju tegemist sügisese luulevõistlusega Kuldne Kaseleht 2012, seepärast lükkub järgmise luuleajakirja ilmumine oktoobri lõpupoole. Hiljemalt 1. novembril võite lugeda juba  luulevõistluse paremaid töid.

ILMRE NR 18

MÖLLAV VABADUS

LUULEVIHIKU   „LUULEKEVAD 2012“  KOOSTAJA  MÄRKMEID

Luulevõistluste vihikud on andnud alati üsna eheda pildi inimeste tunde- ja mõttemaailmast nagu see hetkel on. Milline on see siis praegu, ajal mil raadiost kuuleme, et meie majandusel läheb järjest paremini,  kriis oleks nagu läbitud juba mõni aeg tagasi - majandusel,kuid meie inimestel läheb millegipärast järjest halvemini, kõik kallineb, aga raha ei tule kusagilt juurde. Ainelised võimalused on kitsenenud ja see teeb tuska, samal ajal on vabadus välja öelda kõike, mida aga sülg suhu toob.. nii seda võimalust siis kasutatakse,seda hoogsamalt, et tajutakse: ega sellest ütlemisest suurt midagi ei muutu. Aga öelda võid, võib sõomata Soomet, rääkida oma ihadest, kujutada end saatanliku naisena, tunda end tarbimisühiskonna noroena.. Pole minu asi ennustada, kas mõni neist luuletsuest ka auhinnalisel kohale tõuseb – seda hakatakse vaagima alles selle vihiku põhjal, - kuid omamoodi märgilise tähendusega on siin minu meelest neli luuletust:

Margit Peterson „Mina olen emane ja mul on omad ihad“. Peakirjas on juba kõik olemas – naishiid ütleb otse välja, kuidas temaga on -selline suveräänsus. Edasiselgub, et ihade omanik ei ole kõige paremas tujus, pahandab kellegagi.

Loviise Petrovi  „Sajatus“. Pärast „kalevipoega“ polegi Soome aadressil midagi nii vänget öeldud. Luuletusest selgub ka taust: mees on läinud Soome tööle ja leidnud seal uue nooriku. Tahaks lohutada, et hoopis sagedasem on vastupidine – kui palju kauneid eesti neide ja naisi on läinud Soome mehele, et kui jubas ajatada, siis pigem selle pärast... aga eks ta ole – igaühel oma särk ihule lähemal..

Siu seekordne mehiallutav luuletus polegi nii vinge nagu mõni ta varasem. Eks nimigi ütle juba nii mõndagi. Tark mees hoiab sellistest nasitest muidugi eemale, ent mine tea, masohhistist meestele võib olla just selline naine lausa kompvek.

Kelly Turk. Tema „W.B.“ (mida need tähed ka iganes tähendavad) annab kujuka pildi ühest (ja ilmselt mitte just väikeset osast) meie noortest, kes üdini läbi imbunud tarbijalikust mentaliteedist, kellele inimene, kes ei tea, mis on Louis Vuitton (mina ka ei tea ega tahagi etada), pole üldse inimene..Luuletuse diskreetne võlu seisneb selles, et ei selgu, kas autor on ise täiel määral sellise mentaliteedi esindaja või on kirjutanud peene irooniaga oma eakaaslaste aadressil – võib mõelda nii ja teisiti, vastus jääb autori saladuseks.

Igasugust sõimu ja otseõiendamist, millel polnud mingit kirjanduslikku väärtust sai kõrvale jäetud oi kui palju!...

Mis maksab, kui ma siia lõppu veel iitsatan, et oleks igatsenud lugeda ka luulet, millest on tunda, et kirjutaja pürgib millegi üleva ja ilusa poole, tahaks vaimselt kasvada, areneda, muutuda paremaks...

Ingvar Luhaäär

Margit Peterson

MINA OLEN EMANE

JA MUL ON OMAD IHAD

Olevikus olijatel olema peab olnu,
minevikku minejatel mingi minevik.
Tulevikust tulijatel tunglaga või tulgu.
Mina olen olemas, mis vahet paks või pikk!

Kui sa homme küsid minult kus ma olin eile,
vaikin, sest, et vastama ei ole kohustund.
Täna ainult öelda võin ma salamisi teile
lahti minust te ei saa, ka siis kui lahustun!

Mind ei koti absoluutselt sinu eilsed vihad!
Vaata oma jalge ette! Vaiki siis kui võid!
Mina olen emane ja mul on omad ihad!
Pesitseb mus saatan või siis kolmesilmne nõid.

Vahel lihtsalt mõtlen, et küll miks sa kannad maski?!
Tundud mittenägijale illikukupai.
Võta oma negatiivsus, mata klaasist kasti!
Ainult nii sa õpid ükskord naeratama vaid.

Kui sul üldse midagi on öelda, ütle välja!
Miks sa susid teiste elus? Kõikjal kurja näed.
Nii sa kahjustad vaid oma eeterlikku välja,
kurjusesse lahustud, vaod porri võluväel!

Olevikus olijatel olema peab olnu,
minevikku minejatel mingi minevik.
Tulevikust tulijatel tunglaga või tulgu.
Mina olen olemas, ma pole pimesikk!

Loviise Petrov

SAJATUS

Oo, Soome, Sina rikas hoor,
kes Sa magatad meie paremaid poegi
ja lased meie kenamaid pruute neid taga nutta;
Sina, kes Sa saadad oma jäägrid meie ladvaõunu noppima
ja oma ätte meie kangemaid pulmaviinu ära kärutama.
Kuule siis Maaneidude sajatusi,
karda nende kaetamisi,
sisistatud ussisõnu,
kurbade keelitusi:

Susi Sind söögu, Sa hoorade hoor!
Sinu teotatud huultel rääsugu mesi,
võtku Sind vägisi Sulle vastikud,
musulmanide hordid rebigu Sind!

Saad naeruks neile, keda ahvatlesid
truude naiste soojade käte vahelt
oma roiskuva neetud üsa metsadesse.
Kibedaid pisaraid saad veel valama
lihapatu eest oma kaetatud silmadest.

Nii saagu!

Siu

HUKATUS

Ma tulen kui voogav merelaine

Võimas, metsik ja ebamaine

Laintega täidan su avatud pihud

Naisena voogan ümber alasti ihu

Meelalt noolin su märgasid puusi

Vahuga voolin iharaid huuli

Sihvakad jalad köidan ümber su piha

Sa tunned kuis tõusmas on merevee-iha

Ja langed ning võitlemast loobud

Voogavaist laineist nii iharalt joobud

Koos põimume üheks kui meri ja maa

Mu soolasest ihust sul küllalt ei saa

Jääb suudlustest suhu meresoolane maik

Mu embusest saab sinu viimane paik

Me armumäng lõppeb kui randa sind kannan

Ja viimase suudluse laubale annan

Koit tõuseb ja meri on vaikne kui klaas

Vaid uppunud keha rannaliivapeal maas

Kelly Turk

W.B

Lähen tšekkan baltijaamas reaalset elu.

Lähen tuhlan ringi.

Kuklas krunn ja nägu clean.

Naudin boheemi elu täiel rinnal.

Naudin stiilse elu vilju.

Väike vaheldus Zarale, Mangole ja Reservedile.

Lähen tšekkan baltijaamas reaalset elu.

Lähen naudin stiilse elu vilju.

Keda kotib, et Gucci üle õla, keda kotib too vaene hambutu vanaeit.

Mina naudin iseennast, naudin tuhlamist ja moekust.

Mul on jummala pohlad teist wannabedest,

sest mina olen näinud, kuulnud, rännanud Milanos, Big Appelis ja L.A-s.

Nüüd tšekkan reaalset elu.

Sahistan ketsi, mõtisklen, kuhu olen sattunud,

Kõik nii imeline ja samas ka nii võigas…Too purjus päss seal nurgas.

Konkreetne elu.

Mõttetud labased kaltsudes piffid,

kas te pole kuulnud siis Mangost ja kergest tangost Zara lettide vahel?

Kas te pole näinud Viru outlette ja Solarise kingapoode?

Kas pole sirvinud elus Vogue'i ja lugenud, et hipi on uus tibi?

Lähen tšekkan reaalset elu.

Nii Alice Imedemaal on olla siin venkude ja muude sortide keskel.

Keksida kallistes ketsides ja Diori prillides hapukurkide vahel.

Nagu Jamaical vanad mehed mängivad kabet ja mina suundun suurde saali.

Katsun ühte särki ja mudin teist kotti.

Miks ei ole siin Louis Vuittoneid, küsin ma.

Tädi, too seniilne, vaatab mind kahtlase huviga.

Kas tõesti on veel taolisi väljasurevaid liike, kes ei tea LV-st mitte sittagi…vau.

Tunnen, et oleks kui joonud end mällari  ja ärganud kusagil teises dimensioonis,

kusagil kapsaste vahel ja nõukaaegsel paraadil.

Inimesed, kallid kodanikud, tehke rõõmsam nägu!

Lähme tädi Anni juurde lattet jooma ja kiluvõikut sööma!

Varsti  võime juba teada anda laureaadid!

ILMRE NR 17

Luulekevad kestab

Tutvustame värskeid võistlustöid. Viimane saatmise tähtaeg on 15. mai.


Edith Teekivi

PÄIKESEKIIR

Päikesekiir mängib seinal;
ta mäletab olnut
ja sosistab kuuma sooja
tuulega koos
juuniõhtute vaikusest
mis kunagi puuakendele
õrnalt kardinaisse
suveõhtu tuuli lubas

Kõndisime kõrbenud
suveleitsakus agulitänavatel
katkistes sukkades
ja huultel okaspuu
rüpest leitud arm
Kõndisime agulitänavatel
ja sa unistasid pehmest
valgusest, ohakaõitest
ja suvest
mis jäi

MU SÕNAD

liebesleid
mu sõnad on edevuses
mu arm
nagu kaste mõisaaias
tulitavate pojengide
lihaval kehal
õie mahlal

sinule mu sõnad
on edevuses
mu arm
nagu raagus oksad
sügise samblas
kraapimas mõisaaias
riivakile jäänud väravat

sina oled edevuses
mu arm
suletud sündivate
aedliiliate kaissu
metsikute flokside meeletusse

aias oled sa
mu arm
ja karmid lihavad metsroosid
suudlevad su kuuma laupa

Aimur-Jaan Keskel

MA POLE SEE, KEDA KOHTASID

„Tore on sind jälle näha“

kõlas selja taga.

Tüdruk istus mu kõrvale

Kopli puumaja esisele trepile.

Ta küsis, kas võib mu kõrvale istuda.

Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa,

Süütas suitsu ja hakkas pihta.

Ma tahan, et sa mind ära kuulaksid.

Ma loodan, et ma seda homme mäletan.

Ma pole see, kes paistan.

Ma pole see, keda sa kohtasid.

Ta loopis sõnu ikka nagu varem,

aga sisu oli mu kõrvadele parem.

Enam polnud mehed aferistid

ja inimesed rumalad.

Me tõusime püsti ja kõndisime linna poole,

läbi viisaka sohvabaari tema juurde.

Andry Padar

HOMMIKUL

Hommiku valgel ma avan , siis silmad

ja tõusen püsti ja vaatan mis ilm on. 

Ma suundun kööki siis järgmiseks asjaks

otsin üles kus mu tee ja ka tass on.

Ma kallan helbed oma roosasse kaussi

ja telekast jookseb siis väikene micky mouski

ja naabri kiisu kraabib siis ust, ta pole küll kollane

vaid hoopis süsimust.