Luulekevad kestab

Tutvustame värskeid võistlustöid. Viimane saatmise tähtaeg on 15. mai.


Edith Teekivi

PÄIKESEKIIR

Päikesekiir mängib seinal;
ta mäletab olnut
ja sosistab kuuma sooja
tuulega koos
juuniõhtute vaikusest
mis kunagi puuakendele
õrnalt kardinaisse
suveõhtu tuuli lubas

Kõndisime kõrbenud
suveleitsakus agulitänavatel
katkistes sukkades
ja huultel okaspuu
rüpest leitud arm
Kõndisime agulitänavatel
ja sa unistasid pehmest
valgusest, ohakaõitest
ja suvest
mis jäi

MU SÕNAD

liebesleid
mu sõnad on edevuses
mu arm
nagu kaste mõisaaias
tulitavate pojengide
lihaval kehal
õie mahlal

sinule mu sõnad
on edevuses
mu arm
nagu raagus oksad
sügise samblas
kraapimas mõisaaias
riivakile jäänud väravat

sina oled edevuses
mu arm
suletud sündivate
aedliiliate kaissu
metsikute flokside meeletusse

aias oled sa
mu arm
ja karmid lihavad metsroosid
suudlevad su kuuma laupa

Aimur-Jaan Keskel

MA POLE SEE, KEDA KOHTASID

„Tore on sind jälle näha“

kõlas selja taga.

Tüdruk istus mu kõrvale

Kopli puumaja esisele trepile.

Ta küsis, kas võib mu kõrvale istuda.

Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa,

Süütas suitsu ja hakkas pihta.

Ma tahan, et sa mind ära kuulaksid.

Ma loodan, et ma seda homme mäletan.

Ma pole see, kes paistan.

Ma pole see, keda sa kohtasid.

Ta loopis sõnu ikka nagu varem,

aga sisu oli mu kõrvadele parem.

Enam polnud mehed aferistid

ja inimesed rumalad.

Me tõusime püsti ja kõndisime linna poole,

läbi viisaka sohvabaari tema juurde.

Andry Padar

HOMMIKUL

Hommiku valgel ma avan , siis silmad

ja tõusen püsti ja vaatan mis ilm on. 

Ma suundun kööki siis järgmiseks asjaks

otsin üles kus mu tee ja ka tass on.

Ma kallan helbed oma roosasse kaussi

ja telekast jookseb siis väikene micky mouski

ja naabri kiisu kraabib siis ust, ta pole küll kollane

vaid hoopis süsimust.