ILMRE NR 17

Luulekevad kestab

Tutvustame värskeid võistlustöid. Viimane saatmise tähtaeg on 15. mai.


Edith Teekivi

PÄIKESEKIIR

Päikesekiir mängib seinal;
ta mäletab olnut
ja sosistab kuuma sooja
tuulega koos
juuniõhtute vaikusest
mis kunagi puuakendele
õrnalt kardinaisse
suveõhtu tuuli lubas

Kõndisime kõrbenud
suveleitsakus agulitänavatel
katkistes sukkades
ja huultel okaspuu
rüpest leitud arm
Kõndisime agulitänavatel
ja sa unistasid pehmest
valgusest, ohakaõitest
ja suvest
mis jäi

MU SÕNAD

liebesleid
mu sõnad on edevuses
mu arm
nagu kaste mõisaaias
tulitavate pojengide
lihaval kehal
õie mahlal

sinule mu sõnad
on edevuses
mu arm
nagu raagus oksad
sügise samblas
kraapimas mõisaaias
riivakile jäänud väravat

sina oled edevuses
mu arm
suletud sündivate
aedliiliate kaissu
metsikute flokside meeletusse

aias oled sa
mu arm
ja karmid lihavad metsroosid
suudlevad su kuuma laupa

Aimur-Jaan Keskel

MA POLE SEE, KEDA KOHTASID

„Tore on sind jälle näha“

kõlas selja taga.

Tüdruk istus mu kõrvale

Kopli puumaja esisele trepile.

Ta küsis, kas võib mu kõrvale istuda.

Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa,

Süütas suitsu ja hakkas pihta.

Ma tahan, et sa mind ära kuulaksid.

Ma loodan, et ma seda homme mäletan.

Ma pole see, kes paistan.

Ma pole see, keda sa kohtasid.

Ta loopis sõnu ikka nagu varem,

aga sisu oli mu kõrvadele parem.

Enam polnud mehed aferistid

ja inimesed rumalad.

Me tõusime püsti ja kõndisime linna poole,

läbi viisaka sohvabaari tema juurde.

Andry Padar

HOMMIKUL

Hommiku valgel ma avan , siis silmad

ja tõusen püsti ja vaatan mis ilm on. 

Ma suundun kööki siis järgmiseks asjaks

otsin üles kus mu tee ja ka tass on.

Ma kallan helbed oma roosasse kaussi

ja telekast jookseb siis väikene micky mouski

ja naabri kiisu kraabib siis ust, ta pole küll kollane

vaid hoopis süsimust.

ILMRE NR 16



Luulekevad 2012. Esimesed võistlustööd

Luulevõistlusele Luulekevad 2012  on saabunud esimesed tööd. Viimane saatmise tähtaeg on 15.mai

Sirle Soots,

keskkonnakorralduse üliõpilane, 3. kursus, Tallinna Ülikool

 

ALGUSE LÕPP

Nägin lõppu enne kui see kõik jõudis alata,

seda ei saa kumbki meist eitada ja  salata.

Nagu suve saabudes, näeme juba talvist lund

 ning hommikul ärgates läbime järgnevat und.

Pidevas liikumises võib peituda alatine seisak,

niinagu lõpmatusele annab tiivad laiuv järsak.

Mis kiiresti algas, sama kiiruga lõpule sättis,

tõusnud torm purustused vaiksele ilmale jättis.

  

UNENÄGUDES VAID KOHTUME

Mida tunned kui lausud mu nime,

enda sügavaimates unenägudes?

Kas üles leiame üksteist ses vines,

rännates alateadvuse mängudes?

Üles ärgata ei suuda, pole soovi,

kuna otsa lõppeks me ühine idee,

nõnda püsin unede dimesioonis,

ainult nii saan näha sind veel…

Päike kõrgel, lahti lasta ei suuda,

ma siia alatiseks jääda tahaks.

Paraku olukorda enam ei muuda,

nii ärkan, kuigi uinuda tahaks.

Igatsus lõputu minus kestma jääb,

unedemaale, tagasi minna soovin.

Ainsasse paika, kus hoiame käest,

selle mõttega nüüd harjuda proovin…

ELUMÕTE

Päeval, kui mõistsin, et pole enam millegiga rahul,

vingusid külmad tuuled, lõputu hall meri oli vahus.

Küsisin endalt, miks elada elu, mida ma ei armasta?

Elumõtet, rahu ja õnne kellegilt juurde ju ei varasta.

Polnud siiani seda kõige olulisimat ideed ma leidnud,

mis peaks olema mu eluraamatu ridade vahel peidus.

Lauriina Vastisson

Vanus: 14

Vasta Kool

MA ARMUSIN ...                                         

Sügis, vihm krabistas akna taga, 

ma olin klassiruumis hästi tasa, 

hinges oli värelus ja silmades sära, 

kui astusid sa klassiruumi,

su pilk, su naeratus see võlus mind ära!

su silmisse tungimiseks oli vaja Zoomi, 

Sa astusid mu poole, 

ei näinud ma ei laude-ei toole, 

ma nägin vaid su silmades sära,

mida tunnen alati ära.

Evelyn Nurmes

ARMASTA EESTIMAAD

Armasta Eestimaad,ta tänab sind iga päev selle eest

mõnikord on see linnulaul põõsa seest

teinekord vulisev jõgi ääremaal

siis  lilledest pungil peenrasaar

kaunite inimeste mängumaa

helesinine taevakaar

ja palju, palju päikest südames.  

ILMRE NR 15

Teoksil on Ilmre raamatukogu

Edaspidi kavatseme hakata toimetama  Ilmre Raamatukogu, see tähendab, et soovijad võivad koostada oma luulevihiku, saata meile PDF failina ja me paneme selle oma kodulehele. Asja mõte on selles, et nii saab kõigile võimalikuks teha ilusate värvipiltidega luulevihikuid, mis trükituina läheksid väga kulukaks. Esimene selline vihik Hiviölt on meil juba olemas, selle nähtavaks tegemine seisab veel   tehniliste probleemide taga. Pead ei või anda kas õnnestub, aga vaatame... Pakume aga seekordses Ilmres juba nelja  luuletust sellest ilusast vihikust.

HEAD AEGA, LUULE!

Inglis-kooli läheb varsti

minu kallis pojapoeg,

oma vanaisa värsse

tema kunagi ei loe.

Nõnda kujunenud välja

minu poja pere saatus,

nüüd ei ole enam nalja,

algab järjekordne vaatus.

Kuna nõnda, head aega,

minu eestikeelsed värsid,

teile lehvitan ma käega,

suur aitäh, kõik oli hästi!

Saate läbi, mina loodan,

olete ju kenas vormis…

We don’t understand Estonian.

        What a pity! We’re sorry…

 

9.4.10

ÜLIINTIIMNE

Oleme Sinuga kahekesi ka Taevariigis... – ütles mu Kallim.

Tulid meelde me pikad ilusad jalutuskäigud Lapimaal ja Vassiilisaarel, Suveaias ja Rocca-al-Mares, Kassari tirbul ja Lauttasaarel, ja ka paljudes teistes kohtades. See oligi ehtne Taevariik. Sellest on häbi rääkida, nii tore on meil kahekesi jalutada. Me võime jalutades juttu ajada ja võime ka vaikida, ilma et see oleks mingit pinget tekitanud.

Poleks nii piinlik jutustada, kui magus on meil teineteise kaisus voodis magada, sest seda rõõmu on loodetavasti ka teistel tervetel inimestel, aga me pole veel kuulnud, et mõni teine täiskasvanud paar oleks nii mõnusasti meie kombel jalutanud.

2009. a jõulukuul Peterburis

VABADUSSÕJA SAMMAS

Vabadussõja sammas ei ole mulle meeldinud. Oma monumentaalse fantaasiavaesusega meenutas ta Brezhneviaegseid Suure Isamaasõja mälestusmärke. Materjalivalik aga tundus tembutamisena, mis pidi pettumust leevendama. Pidulikule avamisele järgnenud piinlik remont kinnitas muljet, et monument pole just eriti õnnestunud.

Miks pole pandud Vabadusplatsile, ütleme, realistlik vabadussõjaaegsete sõdurite rivi, ja las nad seisavad, valvavad meie vabadust, - mõtisklesin mina, - aga selleks pidi ju üks uus Adamson olema...

Vaiksel suveõhtul välismaa poole sõites nägin Vabadussõja sammast videvikus ja äkki taipasin, et sellel on ju sügav mõtte:

Ei ole ta kivist ega pronksist, me vabadus, ta on hapras, kristalne, koguni viirastuslik.

Kui aga pimeduses süttib sambas valgus, ka see on küllaltki sümboolne. Kas pole ta tõesti me elu helgeim valgus – kodumaa vabadus?

2.7.10

TUNDRAMULJED

Millimallikana

hiigellumepilv

on me kannul täna,

innustuse külv.

Salvador Dali

pole käinud siin,

kus sürrealism

kangem on, kui viin.

7.9.11

ILMRE NR 14