Simon

Pakume lugeda meie sellekevadise luulevõistluse võitja Hiviö, Peterburi-eestlase Mihkel Shtokalenko ajakohaseid mõtteid:

 

Kas suudate ette kujutada, et 62-aastaselt võib inimesel olla mingi ideaalkuju? Ja see ei ole pojapoeg. Kuulake siis.

Kui olete Peterburis käinud, jäi ehk meelde selle linna üks vanimaid ehitisi – Simoni kirik. Selle ees on Simoni sild, ja Fontanka teisel kaldal ‑ tsirkus, loomulikult ka vanim Venemaal. Olen Peterburi eestlane kolmandast põlvkonnast ja elan sealkandis.

Kes siis oli see Simon? Vene keeles Simeon rõhuga viimasele silbile, aga pole oluline. 19. sajandi keskpaiku ilmus mitmeköiteline Vene Maa mälestusväärsete nimede sõnaraamat, kust ma seda teada sain.

Keskaegses Novgorodi vabariigis, mis oli muide Hansaliidu assotsieerunud liige, elas vaimulik nimega Simon.

Tol ajal puhkes novgorodlaste vahel tüli, mis oli äärepealt kodusõjaks kasvamas. Nüüd keegi ei mäleta enam, mis tüli põhjuseks oli.

Vastased leerid kogunesid Volhovi jõe kahele kaldale ning olid valmis teineteise kallale tormama. Ja siis ilmus sillale nende vahele Simon ja pöördus vihast lõhkevate novgorodlaste poole jutlusega kristlikust käitumisest, olid ju need juba mitu sajandit ristitud. Simon häbistas oma kaasmaalasi ja kutsus neid üles teineteisele kristlikult andestama.

Kui üritus oleks nurjunud, oleks Simon parimal juhul jõkke uputatud, sõltumatult sellest, kumb pool enne kohale jõuab. Kuid talle õnnestus, õnnestus inimestele mõistuse ja inimlikkuse tagasi tuua! Pisarsilmil kahetsesid novgorodlased oma inetuid mõtteid ja kavatsusi. Tüli lõppes, nagu painav unenägu.

Simon aga on siiamaani mõnel meeles mehena, kellelt tahaks eeskuju võtta ja peakski seda tegema. Eriti nüüdsel ajal, kui inimesed on üha rohkem oma keskaegsete esivanemate sarnased, nagu poleks olnudki renessansi, humanistlike ideede võidumarssi ja rohkete vägivalla ohvritega 20. sajandit.

Ma loodan, et kui seda juttu propagandana võetakse, siis ainult patsifistliku rahumeelsuse propagandana.

22.5.2014