ILMRE NR 34

Näidiskaastöö harrastusluule antoloogiasse

Hirviö

 

                * * *

(Kristuse kannatuste ajal)

 

Ma nägin täna imelikku und:

mul andis keegi telefoninumbri,

ma valisin, ja vastas minu isa.

See oli kahtlemata tema hääl,

ta hääl, mis trööstis, lohutas ja mõistis.

Tal' kaebasin, et eluga ei tule toime ma.

Ja isa vastas: Kallis! Kes küll tuleb?

Ma tahaks tõesti näha seda meest.

 

Kui isa suri (temal oli vähk, see oli kole),

ta viimseid tunde võrrelda ma saan

vaid ristil kannatustega.

Ja nagu Jeesuski mu isa oli süütu.

 

Ma alles hiljem mõistsin,

et ma nägin seal surivoodil Kristust

ja ristikannatusi.

Sest Jumal ennast näitab väga lihtsalt

ja kõigile,

kes armastab.

 

Ma pole suutnud meenutada numbrit,

kuid tean nüüd, et kuskil on üks paik,

kus isa ootab mind.

1997

 

Talvelaul

 

Talv on tõsine aeg.

  Rahuga südamed tuksuvad

    valgete linade all.

Ka siis, kui mõni jääb seisma,

  keegi imeks ei pane,

    sest valge on leinavärv

      Taevaaluses riigis.

Ka siis, kui väljas tuiskab,

  tunneme me seda rahu.

    Soojus on ülim nauding,

      keegi külmaks ei jää,

        kui kumab kamina tuli,

          kui kutsub kallima soojus,

            nahaga pimedas näeme,

              muutume üleni silmaks

                 ja sulame, sulame nagu

                   ripsmetel lumehelbed,

                     mis langevad, langevad vaikselt

                       põhjatust mustast taevast

                         ääretu valgele maale.

Siis pole muud, kui uni,

  imelik talvine uni,

    mis koidul kaob, kui lumi,

      ja meelde enam ei tule.

Mööda libiseb aeg.

  Ka siis, kui uuesti kordub,

    me teda ära ei tunne.

      Me vajume, vajume lumme.

1998

 

Eksinu suures linnas

 

Jälle, oh jälle need kurnavad sammud.

See juba oli kunagi ammu,

see pilt mind elus korduvalt piinas -

inimene, kes on eksinud linnas.

Tundmatuid tänavaid jonnakalt läbib,

küsida teed oleks võimatu häbi.

Seda ta aimab, et käib vales suunas,

kuid midagi muuta enam ei suuda.

Märkab miraažina kirikutorni,

kuid jäävad ette tehased mornid.

Tuletab meelde tänava nime.

Asjata ilmselt, juba on pime.

Otsib taskus münti, unistab et

automaat talle kallab gaseeritud vett.

Pole vett, pole klaasi, puudub ka raha,

ja ka tänava lõppu ei ole siit näha.

Midagi tähtsat ta just nagu leidis...

pidi just leidma, kuid eksis veidi.

Kas oli ta noor, ega teadnud linna,

kas unustas, kuhu on tahtnud ta minna,

ja tuigerdab üksinda, pettunud, tühi,

inimene, kes on kaotand sihi.

1998

 

Väliseestlasele

 

Kuhu sa tänaval pead ei pööra,

näod on võõrad, ja silmad on võõrad.

Varjuna libised võõraste vahel,

varjuna saadab sind saatuse pahe.

Varjatud kodumaaigatsus ilmselt

on meie ihadest kõige intiimsem.

Enne su sündimist algas see lugu,

võõrsile elama asus su sugu,

sinna kus kõlab vaid võõramaa keel,

sinna kus valitseb võõramaa meel,

ega siin midagi parata saa,

kui oled võõrsile sündinud sa.

Sündisid siia, ning tundub et jääd,

hetkeks, võibolla, ka Eestimaad näed,

hea, et hetkeks, siis ehk ei taipa,

et tulid võõrana kodupaika.

Kole on see, et ka järgmine põlvkond

kogu su eluloo uuesti kordab.

1998

 

Rahvalik lauluke

 

Kauge kodu kutsub,

juba mitu kuud

sellest süda tuksub

ega tunne muud.

 

Iga aeg on paras

sõiduks kojuteel,

ükski pole vara

ega hilja veel.

 

Iga aeg on paras,

olgu väljas lörts,

varitsegu varas,

meelitagu kõrts.

 

Mis meil jõudu annab

käia võõraid teid -

unistus, mis kannab

kodupoole meid.

1998

 

Proua Sügis

 

Kes ilma jäi päikese kullast,

kui suvi nii lõbusalt hullas

ja heinamaal möllama kutsus

ning rannikul viskama lutsu,

kes suvisest rõõmust jäi ilma,

sel sügis nüüd pilgutab silma:

kõik ununeb, reha ja vikat,

ja päevitand linalakk plika,

on sügise õhtud nii pikad,

on sügise ehted nii rikkad,

et sügisel nooruke suvi

ei ärata enam su huvi.

On sügise laulud nii köitvad,

on sügise silmad nii mõistvad,

kuid eksitab pisike vahe,

et sügise õrnus on jahe.

1998

 

Omal teemal

 

Saatus saatis mul paadi,

kuid paati ei ole ma läind,

pole uskund, et on kuhu sõuda.

 

Jumal karistab neid,

kellel väheseks jäi

usk ja tahtmine kuhugi jõuda.

 

Teame nüüd, milline on uskumatute põrgu:

paradiisi, mida ei ole nad uskunud, saavad nad näha.

Paradiisi, kus ootavad neid nende kallimad,

armsamaid kellest ei ole.

Kuid viisa neil lõppeb

rutem, kui ball Tuhkatriinul,

ning jääb nende saatuseks see,

mida nad oskasid hästi -

igatsus, unistus, nukrus

ja tühjus.

1998

 

Pojapojale

 

Sinu esimene talve

kahjuks meelde sul ei jää.

Pole viga, küll sa palju

pilte ilusaid veel näed.

 

Aga vanaisal meeles

jalutused Vahtrateel:

sadas lund ja vanker veeres,

olime üks hing ja meel.

2004

 

Peterburi eestlased

 

Peterburi eestlased - igavesed tragid,

laulavad ja tantsivad, mis vanus neile teeb!

Kui ka mõni langeb igaviku saagiks,

teistes seda suurem elujanu keeb.

 

Iga meie kontsert, üritus või näitus

pühendatud sulle, kauge kodupaik,

Peterburi elu ühiskondlik nähtus,

meie uhkus, rõõm (ja pisarate maik).

 

Kallis saatuskaaslane, jonnakas ja kange,

isegi kui lukkus koduuks su ees,

tragiduse traagikat naeratades kannad,

igatsuse igavikku peidad enda sees.

2006

 

Vanaema tiivad

 

Soomest ostsime toreda kleidi,

millel varrukad algavad vöölt.

Kuigi oleme väsinud veidi,

kui me õhtuti tuleme töölt,

ukse taha jääb väsimus maha,

kui me pojapoeg vastu meil sibab,

vanaemaga mängida tahab,

hüüab rõõmsasti: „Kus on su tiivad?“

2006

 

Aktuaalne

 

Kui paugud on tulnud, ei olegi tähtis,

kes alustas mürgli, ja mida ta tahtis,

kas mängult või naljalt, ja kuhu ta sihtis,

ja kas üleüldse sai keegi pihta.

Kui kõlavad paugud, kas jookse või rooma,

kas vaenlane korraga oled või oma.

On omadel õigus, kõik omad on head.

On vaenlased õelad ja üldsegi sead.

Kus pagana kohast, kui kaugelt see kostab,

kuid rahu nüüd kuskil ei leia, ei osta,

ja luusivad ümber, kui tigedad loomad,

nii vaenlased kurjad, kui vihased omad,

nii endised sõbrad, kui endised vennad,

ning ootavad pommid, ja kuulid, ja vemblad.

 

2008

 

Kui elad võõrsil

 

Kui algab sõda, keda sina lased?

Ei ole tähtis enam sinu tase,

see küsimus võib ootamatult tulla,

ei pruugi selleks öelda miskit hullu,

ja antakse sul andeks sinu patud,

kui aga ainult oma leeri sattud.

Ei tule sõda ookeani tagant,

tähtajani ta hingepõhjas magab,

ta ootab oma tundi igas peres,

see mürk on õhus, ta on juba veres.

Kõik vaikivad. Miks keegi ei karju?

Kas selle haisuga on nina juba harjund?

Kes suudaks päästa nüüd? Kas mitte luule?

Kuid just kui plaaster kleebitud on suule.

On aeg tulnud inimohvreid tuua.

Kus leida oks, et ennast üles puua?

2008

* * *

 

Nüüd kõike teiste silmadega näen,

... siin ootasime kallimaga bussi ...

ja isegi kui jälle üksi jään,

mind tervitavad mahajäetud sussid.

 

... siit mööda sõitsime, ja oli heameel,

et kallimale meeldis minu Tallinn,

kui ees nii mitu päeva oli veel,

mis veetis minu seltsis minu kallim.

 

... siin kõndisime vaikselt käsikäes

ja puude varjus istusime pingil,

kus viibisime unistuste väes,

et tulevik veel kohtumisi kingib.

 

... veel õitseb vaasi unustatud roos,

tass, mida puudutasid kallid huuled ...

kuid akna taga saju täies hoos,

ning aina vihmalaginat nüüd kuuled.

2009

 

* * *

 

Vaene Eesti!

Haav,

mille Sa nõukogude okupatsiooni ajal said,

on kohutav.

Taasiseseisvuse kaheksateistkümnendal aastal

näeme, et haav ei parane.

Ma ei süüdista kedagi.

Inimesed, kes seda tegid,

on juba Manalas või raugaeas.

Ma ei tea, kuidas aidata.

Ma lihtsalt olen Sinuga,

ja ei pööra pilku ära.

2009

 

Üksi marsruudis

 

See on keelatud vili,

mis paljudel’ maitseb –

üksipäini marsruudis.

Keegi tunneb end loodusest võimsam,

keegi looduses sulamist naudib,

keegi leiab kord paraja avara ruumi,

kuhu mahutab mõtted ja südamevalu.

Aga teavad kõik, et need hetked

ei kao,

kuigi midagi erilist justkui ei toimu,

lihtsalt liigud planeedil

ja teed oma tööd,

nagu too öine lendur.

2009

 

* * *

 

Jälle parda all meri vahutab,

meri vahutab, perest lahutab,

päevamuljed endasse mahutab,

tunded palavad vaikselt jahutab.

 

Pojapoeg Helsingis nohutab,

poja äri Venemaal kohutab,

aga ometi ikka lohutab

mere avarus, mis nii tohutu...

2009

 

* * *

 

Ma olin selles majas perenaine.

Siin elu möödus,

siin ma olin noor

ja väga ilus.

Siit kuulsin, kuidas väljas lõhkeb mürsk,

kuid see ei olnud hullem päev mu elus.

Siin olin õnnelik

ja õnnetu.

Siin kõlas

mu laste naer

ja minu ema torin,

ja minu enda hääl.

Ja nüüd mind pole.

Need samad seinad, kardinad ja aknad,

ning peegel,

mis nüüd näitab mulle tühjust.

2009

 

Avameelne

 

Hoia oma kallimat,

mõtle temast pidevalt,

püüa ära arvata ta soovid.

Püüa ära hoida see,

mis ehk teda kurvaks teeks,

sellest aga üldse ära hooli,

iganes, mis lahku viib,

mitte tema pärast nii,

seda on sul endal väga tarvis.

Olgu vastu kogu ilm,

kibestunud, kalk ja külm,

üksildus on tuhat korda karmim.

2011

 

* * *

 

Sa oled siin,

ja see on praegu,

see magus piin,

kas katsu käega,

et malm on külm,

ja huuled – soojad,

kuid tead küll,

et tänad Loojat

sa juba homme

selle eest,

et said neid komme,

mis su ees

käeulatuses

on sel hetkel...

Jää seisma, aeg!

Ära peta!

2011

 

Tagasitee

 

Tagasitee, nagu tagasi vändataks filmi.

Vaata, nüüd aknas saad näha veel Kallima silmi,

kuid sinu käsi ei puuduta enam ta kätt,

saab meiliaadresiks nimi: mu Võrratu ...ätt...

 

2011

 

* * *

 

Loen Brodskit, huvitav hakkas,

millest laulda saab kodumaata,

ja kui väärikus hoiduma sunnib

seda kaebamast, mida tunned.

 

Olles lugenud värsse mitu,

pole leidnud ma vastust mitte.

2012

 

* * *

 

Meeste sõprus on tugevam kõigest,

mida leiutab pahuralt saatus.

Musketäride suhted ei kõigu,

olgu teine või viimane vaatus.

 

Sõber, sattunud vaenlaste leeri,

sõbraks jääb, ära kunagi kahtle!

Arusaamatu sündmuste keeris,

ainult sõprus on endiselt tähtis.

2014

 

Ei vaenule!

 

Kas nagu päev, ja öö, ja õhtu,

kas nagu suvi, talv ja sügis,

nii rõõmuaeg hajus õhku,

ja leinaaeg peale trügis?

 

Ei taha leppida, ei taha!

See tarkus jäägu mulle võõraks,

et hea kannul luusib paha,

mis elu pahupidi pööraks.

 

Ei tohi häda majja lasta,

mis hiilib ukse taga praegu.

Ma olen vastu, vastu, vastu!

Ei luba sisse halbu aegu!

2014

ILMRE NR 33

Simon

Pakume lugeda meie sellekevadise luulevõistluse võitja Hiviö, Peterburi-eestlase Mihkel Shtokalenko ajakohaseid mõtteid:

 

Kas suudate ette kujutada, et 62-aastaselt võib inimesel olla mingi ideaalkuju? Ja see ei ole pojapoeg. Kuulake siis.

Kui olete Peterburis käinud, jäi ehk meelde selle linna üks vanimaid ehitisi – Simoni kirik. Selle ees on Simoni sild, ja Fontanka teisel kaldal ‑ tsirkus, loomulikult ka vanim Venemaal. Olen Peterburi eestlane kolmandast põlvkonnast ja elan sealkandis.

Kes siis oli see Simon? Vene keeles Simeon rõhuga viimasele silbile, aga pole oluline. 19. sajandi keskpaiku ilmus mitmeköiteline Vene Maa mälestusväärsete nimede sõnaraamat, kust ma seda teada sain.

Keskaegses Novgorodi vabariigis, mis oli muide Hansaliidu assotsieerunud liige, elas vaimulik nimega Simon.

Tol ajal puhkes novgorodlaste vahel tüli, mis oli äärepealt kodusõjaks kasvamas. Nüüd keegi ei mäleta enam, mis tüli põhjuseks oli.

Vastased leerid kogunesid Volhovi jõe kahele kaldale ning olid valmis teineteise kallale tormama. Ja siis ilmus sillale nende vahele Simon ja pöördus vihast lõhkevate novgorodlaste poole jutlusega kristlikust käitumisest, olid ju need juba mitu sajandit ristitud. Simon häbistas oma kaasmaalasi ja kutsus neid üles teineteisele kristlikult andestama.

Kui üritus oleks nurjunud, oleks Simon parimal juhul jõkke uputatud, sõltumatult sellest, kumb pool enne kohale jõuab. Kuid talle õnnestus, õnnestus inimestele mõistuse ja inimlikkuse tagasi tuua! Pisarsilmil kahetsesid novgorodlased oma inetuid mõtteid ja kavatsusi. Tüli lõppes, nagu painav unenägu.

Simon aga on siiamaani mõnel meeles mehena, kellelt tahaks eeskuju võtta ja peakski seda tegema. Eriti nüüdsel ajal, kui inimesed on üha rohkem oma keskaegsete esivanemate sarnased, nagu poleks olnudki renessansi, humanistlike ideede võidumarssi ja rohkete vägivalla ohvritega 20. sajandit.

Ma loodan, et kui seda juttu propagandana võetakse, siis ainult patsifistliku rahumeelsuse propagandana.

22.5.2014

ILMRE NR 32

Möbleeritud korter Habarovskis

Siber, Siber...- ei ärata  see tohutu maalahmakas eestlases  meeldivaid tundeid, pigem ängistust - lõputu taiga, sünge ja igav, pikitud millegi veel koletislikumaga – sunnitöölaagrid ja asumisele saadetute külad... Kuid Siberi taga on  veel midagi: päris kaugele lõunasse ulatuv riba ookeani rannal – hoopis teistmoodi Siber – kui see üldse ongi enam Siber... eestlastele   tundmatu kant... Ussuurimaa, kus elab isegi tiigreid – mõelda vaid!... Just  sinna ehk  tasuks seiklema minna... Palgad ka head ja koefitsent 2,3. 

Henn  libistas pilgu üle kaardi. Ennist oli ta vaadanud piiriäärseid alasid mõneti teistsuguse pilguga – et kust saaks kergemini üle:  Karjalast  on mõned läinud... lõuna pool, kõrgmägedes, olevat piir lausa valveta... Et pääseks siit kuuendikult maakerast viiele kuuendikule... saaks ometi tõelist elu elama!... Aga selliseks minekuks peab enne siiski põhjalikult infi koguma. Siin, sellel kuuendikul, tundub põnevaid kohti  olevat vaid kaks – Fergana org või Ussuurimaa. Olgu siis Ussuurimaa – ehk näeb tiigritki.

Komsomolsk-na-Amure osutus halliks vangilaagrite linnaks.

Habarovskisse jõudes oli  Hennul raha juba täiesti läbi ja ta otsis kohe üles bussitrusti kontori. Juhataja kabinetis tundus valitsevat pingeline õhkkond, mis aga lahenes kohe, kui Henn  teatas soovist tööle asuda linnaliini bussijuhina. (Sõjaväes oli ta vastavad paberid saanud.)

Juhataja pöördus  leeduka poole:

- Võidki kas või tänaõhtuse lennukiga Moskvasse startida ja sealt siis edasi oma Vilniuse poole.. näitad  ainult enne  uuele liini kätte, annad talle ka korteri aadressi ja võtmed.

Võtmed surus leedukas Hennule kohe pihku ja ütles magusalt naeratades:

- Minu  autasumööbel on ka seal sees.

- Kas ma peaksin sulle selle eest midagi maksma?.. Raha mul pole... – kohmetus Henn.

- Ah, mis!... – teine lõi  suuremeelselt käega. Naeratus ta huulil oli  kuidagi irooniline.

Henn ei teadnud, mida  arvata, aga noh -   kui teine nii kangesti koju kipub, et on valmis oma autasumööbligi jätma – olgu  see siis ta enda asi!...

Henn torkas võtmed tasku, kirjutas aadressi üles ja  oligi aeg bussiga esimesele ringile minna. Ühe tiiru tegi leedukas kaasa. Midagi keerulist seal polnud – peatänavat mööda edasi-tagasi. Veidi harjumatu oli see, et aina tuli keegi kõrvale jutustama. Oli tunda: bussijuhist peetakse  lugu,  kõik tahavad temaga rääkida oma elust-olust, kas või ilmast. Üks muheda olemisega mees, kellest oli siiski  tunda, et ta on harjunud igas asjas oma tahtmist saama, sõnas:

- Kesköö paiku on vaja jõe äärest üks seltskond linna tuua. Tasume  korralikult – rubla näo pealt.

- Kui suur seltskond?

- Noh... nii kuuekümneline.

Oli see mees juba maha läinud, tuli  järgmine:

- Öist sõitu on vaja.

- Mul juba on.

- Mis kell?

- Kesköö paiku.

- Meile sobibki hiljem, kella kahe ajal.

 Töö lõpetanud,  ei hakanud Henn oma korterisse minemagi, vaid heitis paariks tunniks bussi tagaistmele pikali.

 

Kummalgi öisel sõidukorral pressiti buss inimesi täis, nii et mitte kuuskümmend, vaid sada  oli neid vähemalt. Aga keegi midagi ei lõhkunud ja maksti õiglaselt – bussi tellija luges väljumisel kõik inimesed  üle ja andis vastava summa rublasid... Henn tegi järelduse: kui ka kõik ametlikud asjad käivad ligadi-logadi, siis omavahel sõlmitud leppeid täidetakse siin piinliku aususega.  Ta ei jõudnud veel kabiinist välja ronida, kui pimedusest ilmus ta ette turske mees:

- Üks koorem palke on vaja vedada...

- Bussiga?!...Kui pikki?..

- Kaheksameetrilisi.

- Mu buss ei olegi nii pikk.

- Tean. Tagaaken on sul plastikust, selle tõstame eest ära, pärast paneme tagasi. Teeme kõik tipp-topp puhtaks ka, küll  sa näed.

- On need jämedad palgid?

- Mitte  eriti.

Sõideti  valvega territooriumile. Kusagil laohoonete taga ootasid  pimeduses mehed. Tagaaken võeti vilunult maha ja palgid lükati sisse – mitte just tavalised, otse  metsast toodud tüved, vaid hästi siledaks lihvitud, sellised, mida kasutatakse valgeks värvitult ajalooliste hoonete fassaadide restaureerimisel kivisammaste imiteerimiseks.

Valveputkale lähenedes instrueeris ninamees Hennu:

- Veoautosid kontrollitakse, buss lastakse kohe  läbi. Niipea kui väravast väljas oled, anna gaasi – nad võivad tagant palgiotsi märgata. Peaasi – ära peatu, jälitama ei hakata, sest see on juba valvuri prohmakas, et meid läbi laskis.

Kui palgid olid linnas ühte hoovi maha pandud, tegid mehed bussi püüdlikult puhtaks ja asetasid tagaakna kenasti paika. Mitusada  rubla rändas jälle bussijuhi tasku.

Hakkas juba valgenema, kui Henn rampväsinuna oma korterisse jõudis. Silmade hämarusega harjudes  peatus ta pilk kohe kahel nahktugitoolil ja  nelinurksel lauakesel nende vahel,  mis samuti tundus olevat  nahaga kaetud...  Kui  siis Henn laskus ühte neist tugitoolidest, vajus see ta all laiali, täiesti laiali.   Ilmnes, et kõik  kolm mööblieset olid kokku laotud nahkköites Lenini teostest. Peale nende leidus tubade seintes vaid naelu riiete riputamiseks.

ILMRE NR 31

Luulekevade esimesed luuletused

Võistlusele Luulekevad 2014 on saabunud juba esimesed võistlustööd.

Julia Legatavitšute

Teisel pool peeglit

Teisel pool peeglit
õhku leegiga sulatad
sõnu.
Ma tajun su
kutset
ja lähedust tunnen
unemail triivides.

Päiksele kirjutan kirju,
kaarte tuulega mängin
ja lumele pisaratega
joonistan pilte.

Kõik nõudmised,
nõidused täitsin...
kuid näen sind ikka
vaid teisel pool
peeglit!

 Eljas Mahhera

 Haikud:

I

Tunnet nii habrast,

kui seda on armastus

hoidma peavad kaks

II

Sakura ärkab

nooruski puhkeb õide

Rahutud hinged