Avaladame jälle kimbukese Luulekevad 2013 saabunud paremaid võistlustöid.
Triin Sepp
ELAVHÕBE
armastus on nagu peotäis elavhõbedat
sul on tunne
et teda saab panna armumeetri sisse
ta istub seal taltsalt
ja näitab sulle kui palju teda on
millal rohkem
millal vähem
ja ta on ilus ning särav
silmale kena vaadata
pakub esteetilist naudingut
nii sulle kui ka teistele
ent ta pöördub su vastu
samal hetkel
kui puruneb illusioon armutermomeetrist
ja armastuse kätketavusest
kütketes hoidmisest ja käsitlemisest
ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades
mööda põrandat sinu poole roomama
kusjuures iga auk
mille ta põletab põrandalaudadesse
põletub seeläbi ka sinu hingekangale
Arles Uukivi
AUTO
Mul auto tumepunane, metallik annab läike,
käigukast on manuaal, et saaks ise raiuda käike.
Panen käima, sõtkun gaasi, nagu eided oma vokki,
võtan aknalt ära vahtrakad ja viskan pardatsokki.
Liikluses mu jaoks, kehtib ainult uhkema auto reegel,
sest teie omad on vähem väärt kui mu tahavaatepeegel.
Foori alt kui pääsen, lasevad neli rehvi vilet,
neist igaüks on rohkem väärt kui ümbermaailmareisi pilet.
Kubatuur on korralik, mingi paarsada kiloWatti,
esiklaas on seest poolt märg, sinna pritsib uhkelt tatti!
Kui linnast jõuan välja, tee on vaba, annan gaasi,
suitsupääsukesed põrkavad vastu tuuleklaasi.
Telefonipostid mööduvad kui aialipid,
tee ääres hääletavad Kalamaja hipid.
Ainult plika võtan peale, keda hindan viie plussiga,
see kutt mingu jala või sõitku liinibussiga.
"Kuhu minek, mis on vanus, nimi?" küsin ühe jutiga,
ta palub vaid, et peatuksin, et läheks parem oma kutiga.
Neid sõnu ei pane ma tähele ja alustan möödasõitu traktorist,
siis plika pistab kisama nagu mõned "Hirmu Faktorist!"
Viimane, mis mäletan, on vastu tulev rekka
ja lehmakari tee ääres, me vist lendasime nende sekka.
Järgmisel hetkel ärkasin, ma haiglas intensiivist,
olin üle kere marraskil nagu läbi käinud riivist.
Ma küsin kohe arstilt:"Mis on saanud mu Ferrarist?"
ta vastab: "See viidi Kuusakoski otse maantee kraavist."
Ja lisab veel, et mu kaaslane on justkui õnnesärgis sündinud,
oleks natuke läind halvemini, poleks ta iial enam kõndinud.
Ma oleks peaaegu naeratand, kuid nii madalale ma ei lasku,
siis tuli tee äärde jäänud kutt ja lõi mul pildi tasku!
käigukast on manuaal, et saaks ise raiuda käike.
Panen käima, sõtkun gaasi, nagu eided oma vokki,
võtan aknalt ära vahtrakad ja viskan pardatsokki.
Liikluses mu jaoks, kehtib ainult uhkema auto reegel,
sest teie omad on vähem väärt kui mu tahavaatepeegel.
Foori alt kui pääsen, lasevad neli rehvi vilet,
neist igaüks on rohkem väärt kui ümbermaailmareisi pilet.
Kubatuur on korralik, mingi paarsada kiloWatti,
esiklaas on seest poolt märg, sinna pritsib uhkelt tatti!
Kui linnast jõuan välja, tee on vaba, annan gaasi,
suitsupääsukesed põrkavad vastu tuuleklaasi.
Telefonipostid mööduvad kui aialipid,
tee ääres hääletavad Kalamaja hipid.
Ainult plika võtan peale, keda hindan viie plussiga,
see kutt mingu jala või sõitku liinibussiga.
"Kuhu minek, mis on vanus, nimi?" küsin ühe jutiga,
ta palub vaid, et peatuksin, et läheks parem oma kutiga.
Neid sõnu ei pane ma tähele ja alustan möödasõitu traktorist,
siis plika pistab kisama nagu mõned "Hirmu Faktorist!"
Viimane, mis mäletan, on vastu tulev rekka
ja lehmakari tee ääres, me vist lendasime nende sekka.
Järgmisel hetkel ärkasin, ma haiglas intensiivist,
olin üle kere marraskil nagu läbi käinud riivist.
Ma küsin kohe arstilt:"Mis on saanud mu Ferrarist?"
ta vastab: "See viidi Kuusakoski otse maantee kraavist."
Ja lisab veel, et mu kaaslane on justkui õnnesärgis sündinud,
oleks natuke läind halvemini, poleks ta iial enam kõndinud.
Ma oleks peaaegu naeratand, kuid nii madalale ma ei lasku,
siis tuli tee äärde jäänud kutt ja lõi mul pildi tasku!
Siu
* * *
Olen päiksevihmas vikerkaare alge
Metsakohin, tuul, mis paitamas Su palgeid
Olen uduvihm, mis kastab Sinu unelmate juuri
Lootus päästa valla hingelind, kes lukustatud puuri
Olen naeratus Su hommikuses peegelpildis
Sinisulis viirastus Su sudusinetavas linnapildis
Olen Sinu enda vastukaja tühjast mustast august
Millel Sa ei oska mõõta lähedust või kaugust
Olen sinu hinge salajasim hüüe
Materiaalsest elust vaimsusesse püüe
Ulmeline nägemus, mis kirjakastis tõstmas taas Su tuju
Aimdus, aegamisi ometi, mis võtmas Päris Naise Kuju
Naiseks looduna kuid üksi ometi ma olen poolik
Justkui lektor andmas loengut tühjas auditooris
Metsakohin, tuul, mis paitamas Su palgeid
Olen uduvihm, mis kastab Sinu unelmate juuri
Lootus päästa valla hingelind, kes lukustatud puuri
Olen naeratus Su hommikuses peegelpildis
Sinisulis viirastus Su sudusinetavas linnapildis
Olen Sinu enda vastukaja tühjast mustast august
Millel Sa ei oska mõõta lähedust või kaugust
Olen sinu hinge salajasim hüüe
Materiaalsest elust vaimsusesse püüe
Ulmeline nägemus, mis kirjakastis tõstmas taas Su tuju
Aimdus, aegamisi ometi, mis võtmas Päris Naise Kuju
Naiseks looduna kuid üksi ometi ma olen poolik
Justkui lektor andmas loengut tühjas auditooris
Nagu pudelita jäänud alkohoolik
Või siis jalgsi kõndiv roolijoodik
Nagu ema peota jäänud lapsekäsi
Ingel, kelle tiib on lendamisest väsind
Liblikas, kes ei enam suuda tõusta taeva
Looja, kes ei võta kurvalt hingelt vaeva
Nagu ema peota jäänud lapsekäsi
Ingel, kelle tiib on lendamisest väsind
Liblikas, kes ei enam suuda tõusta taeva
Looja, kes ei võta kurvalt hingelt vaeva
Mulle pole tarvis tuua Tähti ega Kuud
Nad on niigi minu, igal tähesäras ööl
Läbi elu sageli me käime pimesi
Mina siiski ihkan oma ellu lihtsaid imesid
Tahan kastemärga heina oma palja talla alla
Tahan püüda vahulaineid siis kui merel tormid valla
Tahan näha siirast rõõmu lapse sinisilmades
Tahan kuulda naerukiiri päiksevaestes ilmades
Tahan moosekandi saatel tänavail ma tantsida
Näljas kodutule tänutäheks mõne euro kantida
Tahan näha päiksekulda sügistaevas hallis
Tahan õigust öelda Sulle: „Oled Kallis!“
No comments:
Post a Comment