ILMRE NR 23

Värsket luulet võistluselt Luulekevad 2013

Hirviö

VEEL ÜKS OLEMATU LAULU REFRÄÄN

See valge kruusatee on osa minust,

see kuusepadrik kasvab minul sees,

ja kindlamat ei leia mina linnust,

kui maastik minu vaimusilma ees.

Ma ise pole muud, kui osa temast,

üks kaasaviidud lubjakivi kild,

ei ole pääsu igatsuse teemast,

ja elupaigaks määratud mul sild.

* * *

Loen Brodskit, huvitav hakkas,

millest laulda saab kodumaata,

ja kui väärikus hoiduma sunnib

seda kaebamast, mida tunned.

Olles lugenud värsse mitu,

pole leidnud ma vastust mitte.

* * *

Jube vahva öelda „meie“,

kiita: meil on nii ja naa...

Sina... vabandage, Teie

sellest aru vist ei saa?

Ega saagi! Taeva mannat

pole kõigil, mis sa teed,

seda uhkust, mida annab

meile me identiteet.

MEHINE LAUL ÕRNALE HÄÄLELE

Ja jälle tee,

ja jälle tee on sinul ees,

nii kaua veel,

kuni veel elu püsib sees.

Nii lihtne see,

üks rändur ütles juba ees,

kui oled mees,

kui sina lihtsalt oled mees.

Ei muidu saa,

kui mehe saatust kannad sa,

su ees on maa,

mis ilma sinuta ei saa.

Ja sadul taas

su hingekeeled hoiab vaos,

sest sinuta

on ainult eksimuste kaos.

Ei lõppe tee,

ei lõppe kohustused sul,

sa oled mees,

su elu polegi nii hull.

* * *

Kus ma rändan?

Ja mis linna tuled säravad mu teel?

Kas ma tunnen

selle riigi kombeid, selle rahva keelt?

Kas ma mõistan,

kuhu tüürib minu saatus, kuhu viib?

Kas ma aiman,

kaugel’ ulatub mu kaitseingli tiib?

Pole vastust,

ära küsi rohkem, aitab juba küll.

Ootan lasku,

mille taha jääb see imelik idüll.

Kiiri Saar

MUSTA JÕE PÄEV

Kas see talv jääbki
Ja need mustade õuntena
Kaselatvades kõlkuvad
Vaikivad varesed,
Vereva kerana
Läänekaarde varisev päev
Ja tõrvakarva vool suutmatu südames?

Kas see talv jääbki
Ja sina,
Palvele paindunud põrgukoerana
Vaevavalt lootusrikas,
Õnnis ja äraneetu
Teisel pool tumedat
Teadmatusevett?

 

OOTUS

Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund

Oodates kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal

KELLA VIIENE NÄGEMUS

Seal unenäopargi serval
Õhtul veidi enne kella viit
Süütavad vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna

Valgustriip varrukaserval
Seisan ja vaatan
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund

Ilmsi ja ärkvel
Seal külma pargi õrnpunasel teel
Näen ma ikka veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und

KÜLALISED HOMMIKUMAALT

valu tuleb siis,
kui sa teda kõige vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu

õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära põletanud viimase hõõguva sädeme
tukid kannatamatult tuulde loopinud
ja käed taskus minema läinud

nad tulevad koos -
üks õhtu, teine hommiku poolt
sammudes õhetavipõsi
üle südame külmavõetud välja
endamisi ebaledes
saab sellest veel asja või ei

KEVAD TARTUS

sel päeval mil sa läksid linna
voolas jõgi läbi su jalgade
ja su põues ajasid vargsi võrseid
kuldkollased kasepungad

naeratus taskupõhjas,
hulpisid sa üksipäini
mööda vihmavärsket teed
põikasid kõrvale viidikaparvede eest
vaatasid üht vana maja
ja kõik selles helehallis päevas
mil õhk lõhnas nagu õnn
oli veel võimalik