Marina Tsevetajeva armastas kreeka tragöödiate vaimus, ta oli “saatuslik naine”. Siinse valiku esimese luuletuse on ta kirjutatud ta tulevasele mehele, kes tollal oli veel koolipoiss, kes aga hiljem teda läbi elu truult saatis. Sergei Efron talus vapralt poetessi lõkkele löövaid ja siis jälle hääbuvaid kirgi ka teiste meeste vastu.
Üsna üldiselt ollakse ka sedameelt, et Anna Ahmatova – kelle luuletusi võisime lugeda eelmisel kuul – ja Marina Tsvetajeva on vene parimad poetessid.
xxx
No minge siis! Mu hääl on tuhm,
no mida hüüda võis ta!..
Ma tean, et pole kedagi,
kes võiks mind õigeks mõista!
Oo kaunis argpüks, näen ju et
sa juba kohmetasid!..
Mis deemoni sa ometi
küll minus vabaks lasid!
Kuid ära mõtle: kohtutund
sind ennast kord ei riiva,
kui pea kohal sähvivad
kaks tulist inglitiiba!
xxx
kõik, kes te mu võludest
- kaheldavatest?! – mööda käinud,
kui te teaksite, kui palju hingetuld
jälle on tühja läinud!
Miks on mul nii teravad sõnad,
pilk etteheiteid heidab?
Kui palju tumedat tuska
blond peake mul eneses peidab!
xxx
Feodossias see kevadpäev
nüüd läheb igavesti looja.
Näo ligi surun kannikesi:
nii sulni lõhna lõi kord Looja..
Ma lähen piki vana müüri:
veel päike kuldab taevavõlvi,
siidkleidi alumine serv
nii leebelt silitab mu põlvi.
Õrn kevade ja õhtu nukrus
ja nende liitumise võlu
ja varjud aina pikenevad
ja lootusetus otsib sõnu.
xxx
Sa ei aja mind iial minema
- ei aeta ju kevadet ära –
liig õrnalt sind laulan unne
ja üldse – ma olen vaid sära!
xxx
Tervele merele on tarvis kogu taevast,
kogu südamele kogu Jumalat!
No comments:
Post a Comment