See on nüüd Luuleklubide Liidul kolmas kord üritada sellenimelist perioodilist väljaannet. Esimene kord oli vene aja lõpul, mil üllitasime kolm numbrit üsna paksu, kuid tolleaegses viletsas paljundustehnikas tehniliselt teostuselt kehva ajakirjanumbrit. Kui siis kohe saabus väikeajalehtede aeg, mil lehekioskid kirendasid kõige iseäralikumatest ajalehtedest, naljameeste Solvaja solvas ja lahkusuliste Kuulutaja kuulutas, andsime meiegi välja 17 numbrit oma lehte kuni seegi aeg sai mööda. Nüüd on seoses Internetiga avanenud uued võimalused: puhtakujuline trükitud luuleajakiri ilmselt ei suudaks end praegustes oludes ära majandada, kui aga pole vaja maksta ei paberi ega trükivärvi eest, tarvis leida vaid entuasiastid, kes oleksid valmis oma heast tahtest kaasa tegema. Kahtlemata oleks meie Luueliidul sellist ajakirja vaja, see aitaks suhtlust tihendada ja kutsuks vähemalt kord kuus kõiki huvilisi pilku meie kodulehele heitma – kui nad teavad, et kuu esimesel päeval ilmub alati uus ajakirjanumber. Rääkimata sellest heast tundest, et teeme eesti – vähemalt esialgu – ainsat puhtakujulist luuleajakirja.
Loodame, et kaastööliste ring aina laieneb, kõik on teretulnud!
Kas meil lisaks soovile pakkuda head luulet on veel eesmärke? On. Tahame kaasa aidata sellele, et luulelisus, poeetilisus taas ausse tõuseks, tahame koondada neid, kellel on postmodernismist kõrini ja kes tahaksid jälle teenida Ilu, mitte räigust ja labasust... Aitab juba sellest, et rahval hakkab kujunema arusaam luuletajaist kui mingeist väärakaist, kel pole ei ilumeelt ega eetikat! (Sellise suhtumise tekkimisele on suuresti kaasa aidanud ka ETV igapäevased luuleminutid, mis on kestnud vist juba üle aasta, seega on esinemas käinud üle kolmesaja kuuekümne luuletaja... Iseenesest ju tore ettevõtmine, kuid luuletajate ja luuletuste valik paneb küll pead vangutama...)
Läbi kõigi aegade on olnud kahte liiki luuletajaid, ühtesid võiks nimetada väljendajateks ja teisi ideaali poole pürgijateks. Mõnikord küll näib, et kogu luule kuulub vaid ühtedele. Nii oli näiteks trubaduuride ajal üldiselt omaks võetud, et luule peab olema kõrge ja ülev, kuni selleni, et ainsaks luulevääriliseks teemaks oli armastus. Keegi ei tulnud selle peale, et luules võiks ka oma paha tuju väljendada. Nüüd on postmodernism jõudnud vastupidisesse äärmusse, kõik muudkui aga väljendavad... oma paha tuju, labasus on saanud normiks, poeetilisus põlu all.
Sel suvel oli Vikerraadios huvitav kirjandussaadete sari : päev päeva järel pidid 30 kirjanikku lugemisaasta puhul rääkima, mida nad on lugenud. Kui enam kui 300 eesti kirjanikust saavad sõna 30, ei saa see just olla ammendav ülevaade. Üsna mõistetav on seegi, et kõige enam said sõna kõige tegusama, keskmise põlvkonna kirjanikud. Üks suur sõprade kiitmine näis sellest siiski kujunevat. Üpris veider mulje jäi praeguste 30-40-aastaste kirjanduslikust põlvkonnast. Kiideti üles ühe räige poetessi luuletust, milles ta loetles vähemaid ja suuremaid pahategijaid ja igaühe juures kordas: tapan ära, raisk. Täielik infantiilsus ja kindlasti oligi autor need read paberile pannud teadmisega, et nii talle öeldakse. Ei mõista vaid, milleks talle seda vaja. Ju ikka, et kuidagi tähelepanu äratada. Küll on suur kihk teha midagi, mis peaasi et ei oleks poeetiline. Vägisi püüavad eesti rahvast uskuma panna, et labasus ja jõhkrus on juba iseenesest midagi väärtuslikumat kui luulelisus. Ei ole ju. Küll saavad näha, et sellest on veel raskem luua midagi kunstiväärtuslikku. Huvitav, millal nad seda taipavad? Praegusel vanemal põlvkonnal oli 30-40-aastastena ikkagi Rummo, Luik, Kaplinski, Unt ja noor Üdi, neil nüüd vaid Kivirähk, kummaline sümbioos vaimukusest ja labasusest ning sellisena vast tõesti ülim, mida postmodernism võib anda. Sauter soovivat, et ta nimekaardil oleks „pätt“. Kõik nad põlastavad suuri ideid ja tunnevad rahuldust mõttest, et Berliinis ja Pariisiski juuakse ja laaberdatakse üsna samaoodi nagu meil...Ma saan aru, et kommunism ja fashism on teinud hellaks igasuguste ühiskonda muuta üritavate ideede suhtes, kuid ega siis seepärast pea niisama ära raiskama inimeseks olemise haruldast võimalust. Jätkem ühiskond rahule, kas ta areneb oma seesmiste seaduspärasuste järgi, kuid arendagem iseennast! Need ideed, mida kuulutasid Kristus või Buda, ei ole end ju sugugi diskrediteerinud. Postmodernism, see läbustajate-ropendajate ja snobistlike kriitikute ootamatu sobing on nüüd küll juba täiesti ilmselt oma aja ära elanud ja sündimas on midagi uut. Sellisel moodide vaheldumise ajal on kergem algatada midagi uut. Iga uus on aga teadagi ka hästiunustatud vana. Meie sihiks on iluidaali taassünd. Me ei mõtle muidugi ilu teenimist täpselt sellisena nagu see jäi pooleli Esimese maailmasõja puhkedes, olles enne jõudnud täiusliku väljenduseni Rodini skulptuurides. Ootuspärane on, et uus ilu palvelemine saab olema vahepeal aset leidnud seksrevolutsioonide mõjul veelgi meelelisem, teisalt oleks loomulik, et sellesse sulaksid ka need vaimse enesetäiustamise õpetused, mis on jõudnud meile Idast, eriti tantristlikust traditsioonist... Ent ometi ei tähenda see, et lükkaksime kellegi kaastöö tagasi ainüksi seepärast, et see on postmodernistlik ja seega ei vasta meie ideaalidele. Nagu iga endast lugupidavas kirjandusajakirjas, on meilgi avaldamise kriteeriumiks kaastöö kirjanduslik väärtus. Ainult et kui on valida kahe luuletuse vahel, mis on tasemelt võrdsed, kuid üks on oma vaimult räige ja madalstiilne, teine aga poeetiline. siis eelistame viimast.
No comments:
Post a Comment