Esimesena tutvustame Mihkel Shtokalenkot, kes tuli Luulekevad 2010 laureaadiks ja on ka meie varasematel võistlustel silma paistnud. Mihkel on lõpetanud Leningradis geoloogiainstituudi ja tõõtanud aastakümneid Venemaa Kaug-Põhja lõpututel avarustel geoloogina, sõna otseses mõttes Taimõrist Koolani, nüüd aga jõudnud tagasi Eestisse ja töötab Tallinnas geoloogiainstituudis.
.JPG)
Teatavasti on üheks meie Luuleliidu töövormiks seegi, et aitame oma liikmetel trükis välja anda luulevihikuid. Rohkem kui ükski teine on seda võimalust kasutanud Mihkel, tervelt viis korda. Siin näete tulemusi:
Kuna Mihklil on ka kunstnikukätt, on ta võinud oma luulevihikute kaanekujundused ise teha, samuti kaunistada vihikud rohkete siseillustratsioonidega.
Kui nüüd võrrelda Mihkli luulevihikuid, siis mulle tundub kõige huvitavam „Valitud keelatud viljad“. Olgu siin sellest ära toodud ka üks proosaluuletus:
KRISTEL
Seda nime pole ma varem kunagi kuulnud.
Ta müüs pileteid raudtee eelmüügi kassas kusagil Saksamaal. Ja mina olin parajasti sealt Prantsusmaale sõitmas, lootsin leida tööd, teenida ehk nii palju, et jõuda oma rännakuga kodumaale. Kuid pileteid pole olnud, nädal ette mitte ühtegi kohta. Nii kauaks poleks jätkunud mul elamisraha.
Äkki kuulen eesti keelt. Kassaneiud räägivad omavahel eesti keeles! See annab mulle julgust:
- Preili, aidake mind palun. Ma jään tõesti hätta, kui piletit ei saa.
- Tulge õhtul, kui kassad kinni pannakse. Ma aitan teid.
. . .
Järgmine vaatus on juba Kärdlas. Väike tuba väikeses majas. Läbi kardina paistab väljast päevavalgust. Tean et maja asub lepikus Rookopli ja Tiigi tänava nurgal, kultuurimaja pool, mitte seal, kust algab jõeäärne „džungli tee“. Tegelikult pole seal kunagi mingit maja olnud, isegi väikest.
Siin elab Kristel.
Kuid kodus teda ei ole.
Lugu jätkub Kärdla linnapargis, kuhu tulid minu mammi, mu sõbrad Tallinnast ja Peterburi Eesti Seltsi esimees. Ootame mingi vabaõhu kontserdi algust, samas saab ka mõnusasti basseinis supelda.
Tunnen äkki, et mul on kole igav inimestega, keda alati armastasin, nii igav, et vaevalt suudan seda varjata.
Mind ootab Kristel.
Väga harva, kuid juhtub ju, et sattume jälle samase unne. Võimatu see igatahes pole, ning võib loota ja unistada.
27.12.97
Mihkli illustratsioone luulevihikust „Valitud keelatud viljad“
No comments:
Post a Comment