Tutvustame neid luulevalimikke ka oma ajakirja järgmistes numbrites, täna aga teeme algust Anna Ahmatovaga.
Ahmatovast on jäänud meie luulelugeja teadvusse vist range, natuke meheliku vanema naise kuju, noor Ahmatova oli aga hoopis midagi muud: väga siirameelne, tundeline, lüüriline ja ehedalt naiselik. Varases nooruses armus temasse teine andekas luuletaja, Nikolai Gumiljov. Kui nad kohtusid, olid nad Romeo ja Julia eas – Gumiljov 17, Ahmatova 14. Lev armus kohe ja kõrvuni, Anna jäi esialgu külmaks. 1910. a. nad küll kihlusid ja abiellusid, kuid abielu ei kestnud kaua. Järgmisel aastal oli Anna juba Pariisis, kus tal oli romaan Modiglianiga, keda tollal tunti linna peal rohkem kerjuse kui kunstnikuna. Armusuhteid oli poetessil Pariisis veel nii mõnegi erilise mehega heliloojatest assüroloogideni. Kirjandusteadlased vaidlevad tänapäevani, millised Ahmatova armastusluuletused on kirjutatud ühele või teisele mehele, kuid vaidlused on tulutud, sest autor on soovinud selle enda teada jätta.
Nõukogude ajal Ahmatovat Venemaal ei trükitud ja isegi kirjanduslikes ringkondades levis arvamus, et ta on surnud umbes samal ajal Bloki ja Gumiljoviga (viimane lasti maha). Zdanov nimetas Ahmatovat põlastavalt segaseks preilikeseks, kes sebib palvekoja ja buduaari vahet.
Paljud peavad Anna Ahmatovat vene parimaks naisluuletajaks.
Anna Ahmatova
LUGEDES „HAMLETIT“
2
Justkui päris kogemata
ütlesin ma: „Sina“.
Naeratus ja taevaselgus,
ei, vaid taevasina.
Armastan sind – armastan sind
- teada tahad tõde? –
sind ma…. nagu nelikümmend
hoolitsevat õde.
xxx
Kõrgel taevas üks pilveke sõudis.
Sa ütlesid – tahtes komplimenti teha? –
„Mu Lumehelbekene, pole kahju,
et sulab märtsis teie keha..“
Muhvis kohevas mul sõrmed külmetasid
ja hinges miski pigistas ning rõhus.
Oo, kuidas saada tagasi neid nädalaid,
Te armastust, mis on kui ebe õhus..
Ei soovi ma ei kurbust ega neima
ja suren viimses valges tuisus – võib ju olla.
Ma jõuluajal aimasin te tulekut
ja jaanuaris teie sõbratar sain olla..
xxx
pärnaõite lõhnast
elevus mul rinnas,
laual unustatud
piits ja sõrmkinnas.
Lambi valgussõõris
paberite varu..
Miks Sa ära läksid,
mina ei saa aru..
Homme koidab päev
rõõmsana ja helgelt.
Elu on ju ilus,
süda, löö nüüd selgelt!
Ära nukrutse ja
masendusse satu:
tead, ma lugesin,
et hing on surematu!..
VIIMASE KOHTUMISE LAUL
Ehk jäine küll hingus rinnas,
kerged olid mu sammud. Näe,
tirisin paremasse kätte
sõrmkinda, mis vasaku käe.
Tundus, et astmeid on palju,
ehkki teadsin: vaid kolm selles loos.
Vahtralehtedest kostus sosin:
„Tule, sureme koos!
Õel saatus on meid petnud:
suvi möödus kui muinasloos.“
Ma vastasin: „Kallis! Kallis!
Nii ka minuga. Sureme koos!“
Eemal erendas tumedas majas
üks aken. Seal valgusejoas
ükskõikselt põlesid küünlad
mulle tuttavas magamistoas.
xxx
Läksin hulluks, kummaline poiss,
kolmapäeval kella kolme ajal
kui mind nõelas nimetusse sõrme
mesilane metsarajal.
Ju ma olin teda muljunud
kogemata. Karjatasin: „Ai!“
Nõelas ära.. Ise surma sai..
Kas ma sinu pärast nutan, kummaline?
Naeratad, kui neid mu ridu loed?
Vaata! Sile sõrmus sõrmes nimetus
küll näeb välja ilus, hea ja soe!
TA ARMASTAS
Ta armastas kolme asja siin ilmas:
õhtust laulmist, valgeid paaviane
ja vanu hatuseid Ameerika kaarte.
Ei armastanud:
jonnivaid lapsi,
teed vaarikamoosiga
ja naiste hüsteeritsemist.
.. Aga ma olin ta naine.
JALUTUSKÄIK
Ma jälle vaatasin ta silmi
ja hetkel mul ei olnud hea:
justnagu oleks süda vaevas,
kui vaeva põhjustki ei tea..
Õhk tuuletu. Kui tushijoonis
üks visandlik ja põgus sketsh –
nii selles valguses näib mulle
see kiidetud Bologne´i mets.
Bensiinilõhn ja metsalõhnad –
kõik seguneb siin võluväel.
Ta jälle puudutas mu põlvi
peaaegu puutumatul käel.
xxx
Ka viimast korda kokku saime seal,
kus kohtusime – samas kohas just.
Jões vesi oli tõusnud kõrgele
ja kardetigi üleujutust.
Kui me seal kaldapealsel jutlesime
ja sinu nägu oli üsna morn,
mu mällu sööbis tsaari kõrge maja
ja Petropavlovski pikk piikjas torn.
Seal anti mulle – jumalik see kink! –
just nagu muusakoori kõigist suist
see laul,
see viimane mu lauluist meeletuist.
xxx
Tere! Kas kerget sahinat kuuled
lauast paremal pool?
See olen mina. Mina!
Mitte vaid õhuvool.
Ei või olla, et jälle mind solvad
nagu eelmine kord
öeldes: mu käsi ei näe,
et juhuslik akkord.
Sinu juures on valge ja lihtne,
olgem siin kahekesi!
Ära aja mind silla alla,
kus on seisev ja roiskuv vesi!
KÜLALINE
Kõik nagu enne: söögitoa aknasse
tuul pillub lumepuru,
aga üks mees, üks võõras mees mustas
end mu ligi surub.
Küsin temalt: „Mida sa tahad?“
Tema: „Olla koos sinuga põrgus.“
Naljatlemisi kummardun vaatama,
kas pole tal mitte sõrgu.
Tõstis põgusalt puutudes lilli
oma kuiva käe kummalise:
„Räägi, kuidas sind suudeldakse!
Räägi, kuidas sa suudled ise!“
Vaatab ainiti sõrmust mu sõrmes
- ei saa aru, kas vihas või ihas –
valgustatult-õelas näos
ei liigahta ükski lihas.
Oo, ma tean, talle valmistab rõõmu
pingsalt ja kirglikult teada seda,
et pole talle midagi tarvis
ja et ma ei saa ära tõugata teda.
xxx
Laternad süttivad, takistades
aiateed pimenemast.
Olen rahulik, ainult ei maksa
rääkida minuga temast.
Oled armas ja truu, me sõpradeks jääme:
jalutada, suudelda, vananeda..
Kerged kuud meie kohalt lendavad üle
kui lumehelbed, ma luban seda.
UNI
Ma teadsin, et näed minust und,
nii ma uinuda ise ei suutnud,
ikka ärkvel olla püüdsin –
nagu oleks see midagi muutnud!
Ja sina umbropsu läksid
ja mõtlesid: „Teed siin ei märka..
peaasi, et leiaksin ta
enne kui ärkan!“
„Kuhu nüüd!“ – värava ees
vahid hüüdsid mitmekesi.
Jää pragunes, jalge all
mustendas vesi.
„See on järv!“ – välgatas mõte
„ja saar on selles järves“ –
pimedas võbeles tulesid
helesiniseis värves.
Siis sa ohkasid unes,
end sirutada püüdsid
ja esimest korda mind
eesnimega valjult hüüdsid.
xxx
Jääkirmetiski kevadkuul
loob tunde valgusrikka.
Sa palju aastaid jäid hiljaks,
kuid hea, et tulid ikka!
Mu ligi istu nüüd,
ma suudlen sind silmalaule.
Näed, siin see sinine vihik
on täis mu nooruse laule.
Sinule kirjutatud
on seegi rida siin.
Anna andeks, et paljusid
Sinuks ma pidasin!
xxx
Kui valge kivi kaevusügavuses
üks mälestus on minus igaveseks alal;
on selles rõõmu, aga kurbust ka,
ma tihti teda vaatan sala
ja igaüks, kes mulle silma vaatab,
ka - olen kindel -, märkab seda kohe
ja annab sellest selget tunnistust
ei ole tähtis, kumba meie ohe..
Kui asjadeks kord inimesi muutsid jumalad,
nad jätsid alles teadvuse. Et elaks
igavesti hingematvad kurbused,
mu mälestuseks oled muudetud.
xxx
Kui noor veel kevad! Läbipaistev tuul
on nagu loor maad katmas seal, kus mäed..
järv sinendab kui jumalakoda,
mida pole loonud inimkäed.
Sind ehmatas me esimene kohtumine,
ma juba kogu hingest ootan teist!
Nii malbe, soe on tänanegi õhtu,
mäe kohal loojuv päike mõtleb meist..
Sind pole siin. See pole lahusolu,
sest me ei mõtle enam üldse muust,
sind selline on haaranud nüüd igatsus,
et sa ei saa, ei saa ka sõna suust!
xxx
Nagu ingel, kes liigutas vett,
andsid tagasi jõu ja õrnuse
ja mälestuseks sündinud imest
võtsid mu sõrmuse.
Kuidas suutsid seda, mis tegid,
olematu ingel Keerbuar?
Mulle meelde jääb see tuisune kuu,
põhjamaine ärev veebruar.
xxx
Lootusetult kahvatu taevas.
Pole ei halb ega hea.
Mille eest küll karistad mind?
Oma süüd ma tõesti ei tea.
Kui tahad, eks siis tapa ,
ära vaid ole nii karm!
Lapsi sa minult ei taha
ja mu luule ei meeldi, mu arm!
Olgu siis nii nagu soovid –
mu elu –võta! – on siin!
Oma elu ära võin anda,
aga kurbuse hauda viin.
xxx
kui hea, et enam kiivust
mul pole tunda vaja,
käi, kellega vaid tahad,
ei ma neid jälgi aja!
Nii sügav on nüüd rahu,
sel pole otsa-äärt.
Sa nutad? Su ainsat pisarat
ei ole mina väärt.
KIBUVITS ÕITSEB
ESIMENE LAUL
Saladuslikud mittekohtumised,
lootused, millest pole olnud kasu,
ütlemata sõnad ja ristumata pilgud
ei tea, kus leida asu..
Vaid pisarad on rõõmsad,
et võivad voolata.
Näen rõdul palavas leigeks läinud veini
ja kibuvitstes takerdunud sokku.
Ja surematuks armastuseks
kutsutakse seda kõike kokku..
Tõlkinud Ingvar Luhaäär
Tõeliselt kurb ja südamlik... :( Kahju, et ajalugu nii sünge on...
ReplyDelete