ILMRE NR 7

Meie klubid

Tulime mõttele tutvustada oma luuleajakirjas meie klubisid. Esimesena saatis oma materjalid – nagu arvata võiski – Pärnu klubi esinaine Evelin Laanesaar. Pärnu klubi on juba aastaid meil silma paistnud kõige elavamalt tegutseva klubina.

Pärnu klubi Luuletaeva Laternal täitub tänavu kevadel 12. tegevusaasta. Praegu on liikmeid ca 15 ringis,  klubisse tullakse Pärnust ja Pärnumaalt, meie muusikamees Aimar Roomets isegi Virtsust.

Viimasel ajal on toimunud mitmeid üritusi, kus meiegi oleme saanud üles astuda. Eelmise aasta 15. oktoobril sai esitamisküpseks endise näitleja Margus Oopkaubi juhatusel valminud etendus “Vahel lihtsalt on vaja”, mis on läbi aegade meie klubi seitsmes luuleetendus. Etendus erines eelnevatest selle poolest, et peale luuletuste olid omaloominguna esitamisel ka laulud, millega astusid üles Aimar Roomets, Kristi Roots ja Juta Hiiop. Aimar Roomets kirjutab ka teiste luuletajate sõnadele laule, etenduses olid tema viisistatud Ahto Soopa ja Tulilille värsid. Kava kanti ette Pärnu Ingerisoome Seltsi majas, publikut oli igas vanuses, sealhulgas mõned tuntud luuletajad ning lõpetuseks saime päris head kriitikat ja nõuandeid.

Teine sündmus, millest meie klubi luuletajatel tore võimalus osa saada, on Maarja-Magdaleena Gildis igakuiselt toimuvad luuleõhtud,  kolm juba selja taga ning järgmine tulemas 9. aprillil. Luuleõhtute korraldamisel tuleb tänada ka meie klubi liiget Margit Petersoni, kes kutsub esinejaid ning on korra olnud õhtujuhiks.

Tulevikuplaanidest nõndapalju, et kevade edenedes on meil plaanis kohtuda ning arendada suhteid Rakveres tegutseva luuleklubiga Eos.

Luuletused

Priit Kornel

VAIKUS

Vaikus sündis sinus nimetu ja tume

elas silmis hilissuves hallaööde paiku

lihtsalt oli sügises, kuusiku ladvas kaikus

eksitades kergeusklikke ja teisi kõrgemaid vorme.

Vaikselt kui kulged läbi lumme uppunud niidu

hullud hetked kingi tummas keeles

sõnatagi lahustume teineteises

Ahti Raudberg

ÕNN

Naine kogemas õnne

raske raha eest ostetud kamina ees

Laps õhinal teistele räägib –

aga minu issi on robot

       Soomes tööliste armees!

Margit Peterson

LOOJANGUL

Tol õhtul

kui päev oli

oma silmi sulgemas

sa tulid

õlgadel

türkiissinine pleed

muuli iga kivi

sillerdas

erakordselt eredalt

iga liivatera

me ihul

sädeles mäekristallselt

tol õhtul

loojangul...

nüüd

kui meri on ära uhtunud

iga meie jalajälje

kõik meie teokarpidest

ääristatud armuhällid

nüüd

sa väidad

et ma ei olnud ainus...

kellelt sa rannaribal

röövisid süütuse

kellega aastaid

vana lehtla varemete vahel suudlesid

merevees armatsesid

aga ma olen õnnelik

et ma olin esimene

Daivi Jõerand

POJALE

Selgust

proovisid ise

tules ja vees

Pusles

kokku klappisid

elu tabu ja tees

Kogutud tegude

võrdleval künnisel

südames

sündis Sust

mees

Terje Heinmets

SA EKSID, KUI ARVAD ...

Sa eksid, kui arvad

et elu on lihtne

et ütle üks sõna

ja paigas on kõik...

Siin Värvimaailmas

on kõigil meil siht ees

ja must- valget vastust

eal olla ei või...

Oh teravda silmi

sa õnnetu janune

ja loe nagu kotkas

sa ridade alt

ja õhust ja silmist

vaata, räägib mis kehakeel...

kui on südames okas

nopi ära see talt

Aina sügavalt süvene

teadmatu sisse

ja puuduta lõhnu

mis saabuvad sealt...

Lõpuks tunned

et jõuadki Armastusse

ja sõnatu muinasjutt

kokku viib read...

 

Juta Hiiop

AEGA TIKSUVAD JALAD

Laps hüppab
kivilt kivile,
aega tiksuvad jalad...
kuni graniidi asemel
taldu puudutab maa.
Seisatab,
vaatab mõtlikult tagasi -
samale kivile,
samasse aega
hüpata enam
ei saa.

Kristi Roots

LAPITULT

Pihk pihus,
silmad silmade poole seisime
ning
ümbritsev ei puudutanud meid.

Mööda
ja õlgu
voogas veri
sinust minusse.

Mul puudus jõud tunda, nagu sina.

Emotsioonid hirmutavad mind -

kontrollimatud
murrutavad tunded, mis
jätavad südame lahtiseks
nõnda, et võid sellesse püstipäi sisse kõndida.

Armastajad on katki.
Nad lapivad end tükikestega teisest
iga päev
ja haavad lõikuvad sügavale.

Soovin et armastaksin sind
natuke vähem
kui iseennast.

Tiiu Lehiste

ÕIS HABRAS KLAASIL

Õis habras klaasil hajub silmapilku,
kui vastu akent panen kuuma käe.
Ma endast lahti sõlmin salaväe,
mis püüdma küüniks kauge tähe vilku.

Kõrv ahnelt aimab härma karget kilku.
Öö heledam kui sügissombus päev.
Külmkalbe kuu , nii teispool klaasi näen,
joob unustusepeekrist kastetilku.

See taevas tohutu ja kauge - kume
mind haarab endasse ja hajutab,
mu laugel hõberahad vajutab,

mis näevad läbi vahemaa ja aja
üht raagus aeda, mahajäetud maja,
mu peale puistab ammuolnud lumed.

Evelin Laanesaar

VAID SINA TEAD

Vaid sina tead
mis tunne on olla tütarlaps
kes jookseb oma õhukeses kleidis
otse suvetaevasse
Sinu hingamine
on kui vabadusse pääsenud naer
puhkemas kirkal koidikul

Kaugete maade vaprad printsid
sündinud alistama tulemägesid
ja tapma ilmsüüta lohesid
ei taipa
et sind ei suuda hoida kütkeis
isegi lubadused
jagada sinuga mööduvaid hetki
mida nimetatakse eluks

Viimaks nad lepivad
harilike tütarlastega
kellest saavad tavalised naised
sinu reinkarnatsioonid
Nemad näevad sind vahel unes
ja unustavad ruttu

Vene armastusluulet: Aleksander Blok

Mõnedki peavad Blokki (1880 – 1921) Pushkini järel vene suurimaks luuletajaks.  Need kaks Aleksandrit on väga erinevad – Puškin keevaline ja kirglik, Blok nõrgaloomuline, ülitundlik,  vastuoluline, heitliku meelega, haiglane, mõneti ka Hamletina otsustusvõimetu. See kõik peegeldub nii ta armuelus kui armastusluules. 16-aastase gümnasistina oli Aleksandril  Saksamaal kuurordis romaan ema sõbrannaga, kes oli juba kolme lapse ema. Tavaliselt jäävad sellised armumised põgusaiks ja platoonilisteks, Aleksander aga elas selle suhte kirglikult läbi. Kord anus ta, et naine vähemalt temaga olles ei mõtleks oma lastest, samas jälle tundis „magusat jälestust“. Nad kohtusid  veel aastaid  hiljemgi väikestes hotellides.

Bloki suurim armastus oli Ljubov Dmitrievna Mendelejeva. Kui siis harrastusteatri laval Andrei Mängis Hamletit, Ljubov aga Ofeliat, oli ujedal noormehel võimalik oma tundeid teatrirolli abil väljendada. Peagi nad ka abiellusid. Aleksander oli paraku veidrate filosoofiliste ideede mõju all ja talle kangastus ideaalsena abielu, mis oleks üksnes hingelisvaimne, mida ei määriks „lihalikud himud“.  Tema mõjul tekkis tollal noorte hulgas lausa selline mood. Mis aga selgus: noorik siiski vajas ka ihulisi armurõõme ja tal tekkis armukesi. Ühega neist sai ta ka lapse. Blok oli valmis poisi lapsendama, kuid see elas vaid mõned päevad.

Blok armastas olla kõiges saksapäraselt täpne, et „tuua kaosesse korda“ – nagu ta ise ütles - , samas võis aga ka veeta päevi Nevski-äärses trahtris, kutsudes tänavalt endale seltsiliseks mõne prostituudi. Ühest sellisest juhtumist on vestnud Gorki: kui prostituut jäi väheaktiivse Bloki kõrval toolile magama, poetas poeet viimaks ta salli vahele 25 rubla ja lahkus.

Bloki hilisemas elus oli oluline roll mõnelgi näitlejannal.

xxx

Loojangupäikese kiirtes

vanal puiesteel

su silmade ja sõnade

uskumatuid värve

naudiksin veel ja veel!

Ma kaua ju seda ei saa,

-  pimedus on eel.

Suveöö pole küll  kuigi pikk

ja  homme sul muutunud meel..

Kas eal üks haldjas on liikunud

nii kergelt eri ilmades,

nii palju värve vaheldumas

sõnades ja silmades!..

xxx

Vaevalt ära ootad õhtu,
kui teisel kaldal on jälle

kevad ja lõkketuled.

                            Fet

Nii sulnis on suvine hämarus,

kui juba piirjooned kaovad,

jõe tasased lained

rannaliivale vaovad.

Hüüded, kauget laulugi..

Kas ei ole see teisel kaldal?

Seal igatseb kedagi üksik hing?

Siin  istuda enam ei malda.

Järgnedes tundmatu kutsele
- või kujutan seda vaid ette? –

võtan aerud ja lähen kaldale

ning lükkan paadi vette.

Südames õnneihalus

süüdanud palava tule,

aerutan, aerutan üle jõe

vastu tundmatule.

xxx

kui seisatate minu teel,

nii elav, nii ilus,

nii äravaevatud,

räägite vaid kurbadest asjadest,

mõtlete surmast,

kedagi ei armasta,

põlgate ära oma ilu –

on ju nii?           

Ma ei räägi seda, et teid solvata, oh ei!

Ma ei ole vägivallatseja, petis ega ülbitseja,

ehkki tean päris palju,

olen juba lapsepõlvest peale liiga palju mõelnud,

ma olen ju luuletaja –

inimene, kes nimetab ja kirjeldab,

võtab lõhna ära elavast lillest –

kui palju te ka ei räägiks kurbusest,

kui palju ei arutleks  algusest ja lõpust,

siiski ma julgen mõelda sellele,

et olete vaid viieteistaastane

ja ma sooviksin,

et armuksite päris lihtsasse inimesse,

kes armastab maad ja taevast

rohkem kui riimituid ja riimis kõnesid

maast ja taevast.

Rõõmustaksin teiega kaasa,

sest vaid armunu

väärib inimese nime.

xxx

Otsin silmsidet, te peidate pilku

- nii see mäng käib meil kahel.

Jah, pilgust – te kardate – süttida võivad

need piirid, mis on meie vahel.

Kui ma siis süngemeelselt kaon

te silmist marmorsamba taha,

siis saadab küll mind teie pilk,

siis  ei vaata te  maha.

Toob siidi sahin ärevust

te sõrmedesse valgetesse

ja  - vähe sellest! – veri tõuseb

nüüd viimaks te palgetesse.

Ja silmis võin ka lõpuks näha

- nüüd alles, üle hulga aja! -

armastust, mis hiljaks jäi

ja mida pole enam vaja.

KOLM  KIRJA

   3

Sinu sümboliks on must samet

ja huuled, mis haaravad tulle,

kuid su selja taga seisab

vahel midagi tundmatut mulle

ja see hetkekski rahu ei anna,

sest ma isegi seda ei tea,

kas see rõõmustab mind või teeb kurvaks,

kas see on mullle halb või hea.

Valmis uuteks katsumusteks,

ma meenutamast ei väsi

su kalliskivide lobisemist

ja su väikesi metsikuid käsi.

xxx

Sa ütled, et ma unelen

ja sooviksid mind „panna korda“

panna ütlema mind: „Armastan!“

päevas  sada korda.

Sind kütab lõunamaine kirg,,

Sa oled nõtke kui gaseel,

kuid mina olen tulnud maalt,

kus lumi maas ja udud veel.

Et unelmad jääks unelmaiks!

Ma tean, et seda tasub püüda

ja sellepärast kardangi

sind  aina nimepidi hüüda!

XXX

Nii valge oled nagu süütu lumi

või kauge pühakoda, kangastunud õhku;

ei usu mina seda pikka ööd

ja väljapääsmatuina näivaid õhtuid.

Ei pane kuigi palju lootust

ma oma väsind hingele.

Ehk – hiljapeale jäänud rändur –

kord koputan Su uksele.

Sa mulle andestad, kui jõuan

Su õhulossi,

 mida seekord

  asustad..

käed ulatad siis vastu mulle

ja uue kevadega…

                                 autasustad.

ILMRE NR 6

Luulekevad 2011: Katrin Bakkeri luuletused

Nagu võisite lugeda meie veebilehelt, on juba käimas sellekevadine luulevõistlus – Luulekevad 2011. Esimesed võistlustöödki on juba kohal.  Kuigi võistluse tähtaeg on alles 15. mail, tutvustame oma luuleajakirjas paremaid saabunud võistlustöödest, seekord Katrin Bakkeri luuletusi.

Katrin Bakker

Olla korraga  õitsev pärnapuu

ja  suveöö heinraske lõhn

olla kaugete metsade salalik tuul

olla kerge ja tühine õhk

olla mõnikord ainult tulija

kes midagi tooma ei pea

olla loojang ja olla tuli ja

see keda ootama peab

olla vaikne ja olla väsinud

võõrast hellust vaid pilguga paluda

olla talvistest tuultest räsitud

kõike lõpuni siiski taluda

olla veidralt ja isegi mõttetult

aina olla ja olla ja olla

olla ootuste raskustest petetud

olla seni kui üldse võib olla

  ISALE

kas meist keegi kunagi näeb

Antwerpeni katedraali

laevu lahkumas sadamast

ja Rubensi maja

kas sina oskasid oodata

et elu viib sind läbi Euroopa

ja peatub eestlaste maal

et siin kasvavad sul lapsed

kes sinu keelt ei mõista

kuid mõni neist mäletab möödunut

ning unenägudes kohtub

Uhlenspiegeliga

Näe

pihlakad punavad

lõikuskuu tuulise

taeva poole

metsad täis

marjade maitset

randadel päikeselõhn

süda pilgeni

põikpäiselt põnevat

arutut armastust

Stagnaaegne ( Leningrad )

Siis Majaka programm

ja BAM ja öised laulud

Arkadi Raikin kergelt naljatab

on öö on mai

ja aastaid olnud palju

ning trepikojas keegi karjatab

veel pole valgust

valgust veel on vähe

ja pähe tuleb sõna “telegramm”

mu hääl on nendest öödest

ammu juba kähe

olen üksik uttu suunduv

tramm

su ripsmete puudutus

mu põsel

nagu ööliblikalend

su õrnhabras käsi

mu õlal

nagu vihm vikerkaarde

hingemattev õnnetunne

pisarad ja päike

mu Niagara

 

taas lõhnab kevadiselt

mets ja maa

aprill aprill

hing tuultele on valla

all sinitaeva

üksik hanepaar

teel pesapaika

kus on mu

Valhalla

 

Kus on nüüd sinu tenniseväljakud

sinu reketid valged kingad

sinu puhtaks küüritud hing

sinu intelligentsus ja takt

toona me olime teised

lõpukorral on jaks

 

tuhat aastat

või sajand

ükskõik

su hääl kõlab mu kõrvus

ja ongi kõik

pilv tahaksin olla

pisike pillerkaaritav pilv

pisaratega paitada päevade palavaid palgeid

pilv tahaksin olla

päevakoer päikese paistel

Su kerge käsi

lebab mu peos

nagu pessa unustet

lind

niiväga niiväga

armastan sind

Kas see  oligi elu

Tasakaalutus tasakaal

Unenägude vapustav melu

Kaugel kummitab Portugal

See on mu elu mu valu

Mu tervitus hüvastijätt

Mu tänan ja palun

Nii hüva kui kura kätt

Vene armastusluulet: Rjurik Ivnev

xxx

Nagu päike, mis on kehastunud hingeks

särad sa mu kohal ja mu läbi.

Kuid ma ei ütle seda sulle kunagi,

Su rahu häirida mul oleks häbi,

ma muudan selle endas hiigelõnneks,

mida miski mul ei aja nurja,

see ei ole inimeste meelevallas

ja on üldse teispool head ja kurja.

Nii armastan, et midagi ei vaja,

ei  sega iial Sind, ükskõik kus tõtled,

ei vaja hellitusi ja ei vaja sedagi,

et vahel minu peale mõtled.

Ma palun andeks, et mu värsi tiib

Su palet puudutas – jah, selles oli riski!

Ehk küll on maa peal võimatu me liit,

ei suuda  ometi meid lahutada miski.

Mis see siis nüüd on, kas tõesti armujooga, täiesti teadlik otsus võtta   oma armumine ja arendada sellest enda jaoks vaimse ülenemise tee selles vaimus nagu on öelnud suur pärsia poeet Hafiz: Kõige täiuslikum on näha Jumalat ta kõige ilusamas kujus – kaunis naises. Niisugune võtmine ja eemaldumine tagab selle, et  miski ei saa su ideaalset kujutlust kahjustada. Eks me ju tea, et kõige suuremad kahjustajad on need, kellest meil see kujutlus on tekkinud – tegelikes suhetes tuleb varem või hiljem ikka esile midagi sellist, mis rikub või lausa hävitab meie ideaalse kujutluse. Poleks arvanudki, et peale Dantet ja Petrarcat on võimalik romantilise armastuse kujutusse veel midagi olulist lisada. Need suured itaalia luuletajad siiski lausa Hafizi jumaldava tunnetuseni ei jõudnud, siin on selleni jõutud nüüd ühes euroopa kirjanduses ja tundub, et väga siiralt ning  ka kunstilises mõttes täiesti väljapeetult.

Märgates luuletuse all kirjutamisaastat – 1905 – oleks ilus mõelda veel sedagi, et  niisugune ülev luuletus on suveräänses segamatuses ühe noormehe poolt kirja pandud Venamaa jaoks muidu nii rahutul revolutsiooniaastal.

Või on siiski tegemist koolipoisi värssidega, kellele ta paleus tundub kättesaamatu?

Paraku näib viimane variant tõelähedasem, kuid pettis ikka ära küll!..

Ülaltoodud luuletuse on Rjurik Ivnev kirjutanud 14-15-aastaselt ja ta hilisem luuletajatee ei kinnita, et ta oleks selles luuletuses püstitatud kõrgetele ideaalidele truuks jäänud. Ta pikas elueas leidub palju armusuhteid ja ta on selline mees, keda Rein Taagepera nimetaks dopamiinisõltlaseks – niipea kui armastus hakkab jahtuma, ei püüa ta seda hõõgvele puhuda, vaid vaatab kohe ringi uue suhte järele. Taagepera nimetab sellist eluhoiakut ebaloomulikuks (!?) kuid paljudele kunstiinimestele on see elutähtis lausa tööalaliselt, kuna nad on kogenud, et miski muu ei mõju nende loomingule nii soodsalt kui armunud olek. Seda tõendab üks Jevgeni Jevtushenko luuletus:

Jevgeni Jevtushenko

KÜPS ARMASTUS

Mis asi on küps armastus?

Armastus on see, kui pilkude kohtumisest

värisema lööd.

Me pilgud nüüd  kohtusid, kuid hinges on tuim rahu

ja see mõjus mulle kui löök allapoole vööd.

Võtsin sul käest,

see oleks pidanud tunduma kui elektrilöök,

aga hinges on tuim rahu – milline nöök!

Tähendab – meie jaoks  kõik.

Armastus tuli ja oli..

Kas tuhk on küps tuli?..

Küps armastus – kes  küll leiutas  sellise mõiste?

Mida pole, seda pole.

Armastus tunneb vaid sündi ja surma,

keskiga tal ei ole.

Rjurik Ivnev oli vene luule hõbedase ajajärgu kõige kauem elanud luuletaja. Kui ta põlvkonnakaaslased olid sündinud enamuses 19. sajandi eelmise ja viimase kümnendi vahetusel ja oma parimad luuletused lõid Esimese maailmasõja eel ja ajal – Blok, Ahmatova, Tsvetaajeva – siis Ivnev elas ja luuletas veel XX sajandi 80-ndate alguseni (suri 1981). Teistest erinev oli ta saatus ka selle poolest, et ta seltsis bolshevikega, oli Lunatsharski sekretär, 1920.aastal Vene Poeetide Liidu esimees ja ka pühendudes hiljem kirjanduslikule ning ajajkirjanduslikule tööle   oli aina tunnustatud ega pidanud kunagi puudust kannatama. Tihti on ta luuletuste all kirjutamiskohana märgitud mõni eksootiline paik: Tbilisi, Kamtshakta, Jalta, Vladivostok, kohtame ka kohanimesid Siberist, kuid Ivnevi puhul ei maksa arvata, et need märgivad vangilaagreid... Üsna pea pärast revolutsiooni läks ta koos Bloki ja Majakovskiga Smolnõisse tutvust tegema ja sealt need suhted hargnesid. Blokil polnud küll bolshevikest palju kasu; kuigi ta kirjutas neile meelepärase poeemi „Kaksteist“, lasid nad ta ikkagi hiljem nälja kätte nõrkeda ja surra. Oma poeemis võrdleb Blok madruste salka Jeesuse kaheteistkümne jüngriga. Kunstiline kujund on küll vägev, kuid vaevalt sai see bolshevikele  meeldida, eriti lõpulause: „Jeesus Kristus kõige ees.“ Võib-olla, et see lause saigi luuletajale saatuslikuks. Meil on vahest raske mõista ja tundub isegi võõrastav, et üks intelligentne luuletaja võis purjus madruste salgas näha Kristust jüngritega.  Kuid ega tollal keegi ju teadnud, mis Venemaal edasi juhtub, loodeti ikka paremat ja paljud ihkasid muutusi. Ka Ivnevil on üks päris hea armastusluuletus miitingul sütitava kõne pidanud naisrevolutsionäärile.

Majakovski saatus kujunes hiljem traagiliseks, Ivnev aga nautis elu lõpuni võimude soosingut.

xxx

Saaniteki all on jalgel soe

ja hinges korraga nii palju  head

ja ootamatult esile sealt kerkivad

arusaamutud, kuid rõõmsad värsiread.

Nüüd sild on ees ja jõgi teeb siin käänu,

ja  käsi võtab käest all teki kollase

nii armsalt, soojalt ja siis jälle

lihtsalt naeratades ollakse.

Linn pakases ju süüdanud on tuled,

õu helab laste kilkeist, sammuvudinast

ja hinges mul on armastuse pitser

meie lähedusest, lumerudinast.

Ka selle luuletuse puhul tekitab all olev daatum mõtteid: Veebruar 1914. Viimane sõjaeelne talv. Veel on elu Peterburis õdus ja rahulik.

xxx

Mis värve on loojanguvalguses,

ükski prisma neid nii ei murra!..

Oo Dagestani ja Kahheetia tütar,

Su hellitlustes võib surra!..

Su suurtest põlevaist silmadest

end kaasa kiskuda lasin,

vaevalt meeles veel kodune Venemaa,

kuidas elasin, armastasin..

Mõistus tumeneb, mõte: „Kas tõesti

jälle armastus suur nagu meri?..“

Huultel   ja kaelal on segi

vein ja veri, vein ja veri.

Hommikul minust sa ükskõikselt lahkud,

nii et mul hakkab enesest hale.

Juhtus see kõik maikuu algul,

kui on nii sarnased tõde ja vale.

Tbilisi 1922

SU  PALAV  HINGUS

Noorusarmastused, värsid –

on läinud kõik kui tormimüha,

kuid ometi su palav hingus

ka nüüd veel soojendab mind üha.

Nii nüüdki selles jäätund telgis,

kui päike sopka taha loojus,

mul annab sooja sinu hingus,

Ma naeratan: „Kamtshatka soojus.“

Mind, hüljatut ja unustatut

nüüd kellelegi pole vaja,

kuid sinu kevadine soojus

mind hinges saadab kogu aja.

1962