Meie klubid

Tulime mõttele tutvustada oma luuleajakirjas meie klubisid. Esimesena saatis oma materjalid – nagu arvata võiski – Pärnu klubi esinaine Evelin Laanesaar. Pärnu klubi on juba aastaid meil silma paistnud kõige elavamalt tegutseva klubina.

Pärnu klubi Luuletaeva Laternal täitub tänavu kevadel 12. tegevusaasta. Praegu on liikmeid ca 15 ringis,  klubisse tullakse Pärnust ja Pärnumaalt, meie muusikamees Aimar Roomets isegi Virtsust.

Viimasel ajal on toimunud mitmeid üritusi, kus meiegi oleme saanud üles astuda. Eelmise aasta 15. oktoobril sai esitamisküpseks endise näitleja Margus Oopkaubi juhatusel valminud etendus “Vahel lihtsalt on vaja”, mis on läbi aegade meie klubi seitsmes luuleetendus. Etendus erines eelnevatest selle poolest, et peale luuletuste olid omaloominguna esitamisel ka laulud, millega astusid üles Aimar Roomets, Kristi Roots ja Juta Hiiop. Aimar Roomets kirjutab ka teiste luuletajate sõnadele laule, etenduses olid tema viisistatud Ahto Soopa ja Tulilille värsid. Kava kanti ette Pärnu Ingerisoome Seltsi majas, publikut oli igas vanuses, sealhulgas mõned tuntud luuletajad ning lõpetuseks saime päris head kriitikat ja nõuandeid.

Teine sündmus, millest meie klubi luuletajatel tore võimalus osa saada, on Maarja-Magdaleena Gildis igakuiselt toimuvad luuleõhtud,  kolm juba selja taga ning järgmine tulemas 9. aprillil. Luuleõhtute korraldamisel tuleb tänada ka meie klubi liiget Margit Petersoni, kes kutsub esinejaid ning on korra olnud õhtujuhiks.

Tulevikuplaanidest nõndapalju, et kevade edenedes on meil plaanis kohtuda ning arendada suhteid Rakveres tegutseva luuleklubiga Eos.

Luuletused

Priit Kornel

VAIKUS

Vaikus sündis sinus nimetu ja tume

elas silmis hilissuves hallaööde paiku

lihtsalt oli sügises, kuusiku ladvas kaikus

eksitades kergeusklikke ja teisi kõrgemaid vorme.

Vaikselt kui kulged läbi lumme uppunud niidu

hullud hetked kingi tummas keeles

sõnatagi lahustume teineteises

Ahti Raudberg

ÕNN

Naine kogemas õnne

raske raha eest ostetud kamina ees

Laps õhinal teistele räägib –

aga minu issi on robot

       Soomes tööliste armees!

Margit Peterson

LOOJANGUL

Tol õhtul

kui päev oli

oma silmi sulgemas

sa tulid

õlgadel

türkiissinine pleed

muuli iga kivi

sillerdas

erakordselt eredalt

iga liivatera

me ihul

sädeles mäekristallselt

tol õhtul

loojangul...

nüüd

kui meri on ära uhtunud

iga meie jalajälje

kõik meie teokarpidest

ääristatud armuhällid

nüüd

sa väidad

et ma ei olnud ainus...

kellelt sa rannaribal

röövisid süütuse

kellega aastaid

vana lehtla varemete vahel suudlesid

merevees armatsesid

aga ma olen õnnelik

et ma olin esimene

Daivi Jõerand

POJALE

Selgust

proovisid ise

tules ja vees

Pusles

kokku klappisid

elu tabu ja tees

Kogutud tegude

võrdleval künnisel

südames

sündis Sust

mees

Terje Heinmets

SA EKSID, KUI ARVAD ...

Sa eksid, kui arvad

et elu on lihtne

et ütle üks sõna

ja paigas on kõik...

Siin Värvimaailmas

on kõigil meil siht ees

ja must- valget vastust

eal olla ei või...

Oh teravda silmi

sa õnnetu janune

ja loe nagu kotkas

sa ridade alt

ja õhust ja silmist

vaata, räägib mis kehakeel...

kui on südames okas

nopi ära see talt

Aina sügavalt süvene

teadmatu sisse

ja puuduta lõhnu

mis saabuvad sealt...

Lõpuks tunned

et jõuadki Armastusse

ja sõnatu muinasjutt

kokku viib read...

 

Juta Hiiop

AEGA TIKSUVAD JALAD

Laps hüppab
kivilt kivile,
aega tiksuvad jalad...
kuni graniidi asemel
taldu puudutab maa.
Seisatab,
vaatab mõtlikult tagasi -
samale kivile,
samasse aega
hüpata enam
ei saa.

Kristi Roots

LAPITULT

Pihk pihus,
silmad silmade poole seisime
ning
ümbritsev ei puudutanud meid.

Mööda
ja õlgu
voogas veri
sinust minusse.

Mul puudus jõud tunda, nagu sina.

Emotsioonid hirmutavad mind -

kontrollimatud
murrutavad tunded, mis
jätavad südame lahtiseks
nõnda, et võid sellesse püstipäi sisse kõndida.

Armastajad on katki.
Nad lapivad end tükikestega teisest
iga päev
ja haavad lõikuvad sügavale.

Soovin et armastaksin sind
natuke vähem
kui iseennast.

Tiiu Lehiste

ÕIS HABRAS KLAASIL

Õis habras klaasil hajub silmapilku,
kui vastu akent panen kuuma käe.
Ma endast lahti sõlmin salaväe,
mis püüdma küüniks kauge tähe vilku.

Kõrv ahnelt aimab härma karget kilku.
Öö heledam kui sügissombus päev.
Külmkalbe kuu , nii teispool klaasi näen,
joob unustusepeekrist kastetilku.

See taevas tohutu ja kauge - kume
mind haarab endasse ja hajutab,
mu laugel hõberahad vajutab,

mis näevad läbi vahemaa ja aja
üht raagus aeda, mahajäetud maja,
mu peale puistab ammuolnud lumed.

Evelin Laanesaar

VAID SINA TEAD

Vaid sina tead
mis tunne on olla tütarlaps
kes jookseb oma õhukeses kleidis
otse suvetaevasse
Sinu hingamine
on kui vabadusse pääsenud naer
puhkemas kirkal koidikul

Kaugete maade vaprad printsid
sündinud alistama tulemägesid
ja tapma ilmsüüta lohesid
ei taipa
et sind ei suuda hoida kütkeis
isegi lubadused
jagada sinuga mööduvaid hetki
mida nimetatakse eluks

Viimaks nad lepivad
harilike tütarlastega
kellest saavad tavalised naised
sinu reinkarnatsioonid
Nemad näevad sind vahel unes
ja unustavad ruttu