Vene armastusluulet: Aleksander Blok

Mõnedki peavad Blokki (1880 – 1921) Pushkini järel vene suurimaks luuletajaks.  Need kaks Aleksandrit on väga erinevad – Puškin keevaline ja kirglik, Blok nõrgaloomuline, ülitundlik,  vastuoluline, heitliku meelega, haiglane, mõneti ka Hamletina otsustusvõimetu. See kõik peegeldub nii ta armuelus kui armastusluules. 16-aastase gümnasistina oli Aleksandril  Saksamaal kuurordis romaan ema sõbrannaga, kes oli juba kolme lapse ema. Tavaliselt jäävad sellised armumised põgusaiks ja platoonilisteks, Aleksander aga elas selle suhte kirglikult läbi. Kord anus ta, et naine vähemalt temaga olles ei mõtleks oma lastest, samas jälle tundis „magusat jälestust“. Nad kohtusid  veel aastaid  hiljemgi väikestes hotellides.

Bloki suurim armastus oli Ljubov Dmitrievna Mendelejeva. Kui siis harrastusteatri laval Andrei Mängis Hamletit, Ljubov aga Ofeliat, oli ujedal noormehel võimalik oma tundeid teatrirolli abil väljendada. Peagi nad ka abiellusid. Aleksander oli paraku veidrate filosoofiliste ideede mõju all ja talle kangastus ideaalsena abielu, mis oleks üksnes hingelisvaimne, mida ei määriks „lihalikud himud“.  Tema mõjul tekkis tollal noorte hulgas lausa selline mood. Mis aga selgus: noorik siiski vajas ka ihulisi armurõõme ja tal tekkis armukesi. Ühega neist sai ta ka lapse. Blok oli valmis poisi lapsendama, kuid see elas vaid mõned päevad.

Blok armastas olla kõiges saksapäraselt täpne, et „tuua kaosesse korda“ – nagu ta ise ütles - , samas võis aga ka veeta päevi Nevski-äärses trahtris, kutsudes tänavalt endale seltsiliseks mõne prostituudi. Ühest sellisest juhtumist on vestnud Gorki: kui prostituut jäi väheaktiivse Bloki kõrval toolile magama, poetas poeet viimaks ta salli vahele 25 rubla ja lahkus.

Bloki hilisemas elus oli oluline roll mõnelgi näitlejannal.

xxx

Loojangupäikese kiirtes

vanal puiesteel

su silmade ja sõnade

uskumatuid värve

naudiksin veel ja veel!

Ma kaua ju seda ei saa,

-  pimedus on eel.

Suveöö pole küll  kuigi pikk

ja  homme sul muutunud meel..

Kas eal üks haldjas on liikunud

nii kergelt eri ilmades,

nii palju värve vaheldumas

sõnades ja silmades!..

xxx

Vaevalt ära ootad õhtu,
kui teisel kaldal on jälle

kevad ja lõkketuled.

                            Fet

Nii sulnis on suvine hämarus,

kui juba piirjooned kaovad,

jõe tasased lained

rannaliivale vaovad.

Hüüded, kauget laulugi..

Kas ei ole see teisel kaldal?

Seal igatseb kedagi üksik hing?

Siin  istuda enam ei malda.

Järgnedes tundmatu kutsele
- või kujutan seda vaid ette? –

võtan aerud ja lähen kaldale

ning lükkan paadi vette.

Südames õnneihalus

süüdanud palava tule,

aerutan, aerutan üle jõe

vastu tundmatule.

xxx

kui seisatate minu teel,

nii elav, nii ilus,

nii äravaevatud,

räägite vaid kurbadest asjadest,

mõtlete surmast,

kedagi ei armasta,

põlgate ära oma ilu –

on ju nii?           

Ma ei räägi seda, et teid solvata, oh ei!

Ma ei ole vägivallatseja, petis ega ülbitseja,

ehkki tean päris palju,

olen juba lapsepõlvest peale liiga palju mõelnud,

ma olen ju luuletaja –

inimene, kes nimetab ja kirjeldab,

võtab lõhna ära elavast lillest –

kui palju te ka ei räägiks kurbusest,

kui palju ei arutleks  algusest ja lõpust,

siiski ma julgen mõelda sellele,

et olete vaid viieteistaastane

ja ma sooviksin,

et armuksite päris lihtsasse inimesse,

kes armastab maad ja taevast

rohkem kui riimituid ja riimis kõnesid

maast ja taevast.

Rõõmustaksin teiega kaasa,

sest vaid armunu

väärib inimese nime.

xxx

Otsin silmsidet, te peidate pilku

- nii see mäng käib meil kahel.

Jah, pilgust – te kardate – süttida võivad

need piirid, mis on meie vahel.

Kui ma siis süngemeelselt kaon

te silmist marmorsamba taha,

siis saadab küll mind teie pilk,

siis  ei vaata te  maha.

Toob siidi sahin ärevust

te sõrmedesse valgetesse

ja  - vähe sellest! – veri tõuseb

nüüd viimaks te palgetesse.

Ja silmis võin ka lõpuks näha

- nüüd alles, üle hulga aja! -

armastust, mis hiljaks jäi

ja mida pole enam vaja.

KOLM  KIRJA

   3

Sinu sümboliks on must samet

ja huuled, mis haaravad tulle,

kuid su selja taga seisab

vahel midagi tundmatut mulle

ja see hetkekski rahu ei anna,

sest ma isegi seda ei tea,

kas see rõõmustab mind või teeb kurvaks,

kas see on mullle halb või hea.

Valmis uuteks katsumusteks,

ma meenutamast ei väsi

su kalliskivide lobisemist

ja su väikesi metsikuid käsi.

xxx

Sa ütled, et ma unelen

ja sooviksid mind „panna korda“

panna ütlema mind: „Armastan!“

päevas  sada korda.

Sind kütab lõunamaine kirg,,

Sa oled nõtke kui gaseel,

kuid mina olen tulnud maalt,

kus lumi maas ja udud veel.

Et unelmad jääks unelmaiks!

Ma tean, et seda tasub püüda

ja sellepärast kardangi

sind  aina nimepidi hüüda!

XXX

Nii valge oled nagu süütu lumi

või kauge pühakoda, kangastunud õhku;

ei usu mina seda pikka ööd

ja väljapääsmatuina näivaid õhtuid.

Ei pane kuigi palju lootust

ma oma väsind hingele.

Ehk – hiljapeale jäänud rändur –

kord koputan Su uksele.

Sa mulle andestad, kui jõuan

Su õhulossi,

 mida seekord

  asustad..

käed ulatad siis vastu mulle

ja uue kevadega…

                                 autasustad.