Ülev Valder
Kitsad jõeorud ja enam kui kilomeetrikõrgused lopsaka subtroopilise metsaga kaetud mäeahelikud – selline on Sikkim. Asustus on niisuguse „võimatu“ maastiku kohta isegi üllatavalt tihe: päeval annavad sellest tunnistust üle mägede suunduvad uued vägevad kõrgepingeliinid, pimeduse saabudes aga sajad tulukesed mäekülgedel. Vanast pealinnast Yuksomist uude, Gangtokki, on linnulennult 40 km, teed mööda 130 ja sõiduks kulub (heal juhul) üks päev. Igal autojuhil on alati kaasas kang, kirves, labidas ja saag, sest teele, mis on uuristatud järsu mäekülje sisse, sajab järjest ülalt nii suuri kive kui puid. Tee on sedavõrd kitsas, et vastutulijast mööda pääsemiseks peab üks autodest tihtipeale sadakond meetrit tagurdama ja seda kuristikuserval, kus pole mingeid teepiirdeid. Nüüd ma ei imesta, et Linnart Mäll ütles kümme aastat tagasi, kui oli neis paigus rännanud:
- Sikkimi teedel kannatab sõita vaid alalises purjusolekus. - Ja pidas selle jaoks kõige paremaks kohalikku rummi.
Oht kuristikku kukkuda on täiesti reaalne. Isegi Sikkimi kroonprints, püüdes vältida kokkupõrget vastutuleva koormaautoga, langes oma Mercedesega sügavikku.
Miks siis üldse sõidetakse niisugusesse kohta? Selleks on kaks erinevat põhjust: enamus siinseil teedel rändavaist välismaalastest on tulnud, et jõuda võimalikult lähemale Himaalaja lumistele tippudele, mida kogu väikeses Sikkimis on aegajalt näha roheliste mäeharjade kohal, teised aga eelkõige selleks, et külastada vanu gompasid, tantrabudistlikke kloostreid. Mulle pakub sügavat rahuldust näha pühapiltide- või kujudena jumalat ja jumalannat rituaalses ühtes, kuivõrd minu meelest on see – mees- ja naisenergia ülenenud ja peenenenud ning samas naudinguline kujutus parimaks usuelamuse väljenduseks, mida üldse võib kujutleda ja on lausa ime, et väike tiibeti rahvas on suutnud seda levitada kõikjale ümber Himaalaja lumiste ahelike, mistõttu ongi sealsed maad olnud mulle lemmik-reisisihiks ning Sikkim oli ainsana mul veel ära nägemata.
Korraga sõidab meile vastu tuubiltäis mikrobuss, katuselgi uljas noorteseltskond; keskel istuv nooruk vehib kõigi jäsemetega, kummaski käes õllepurgid – niisugune võiks olla meie liikluspolitseiniku õudusunenägu... Päris kindlasti ei ole need Sikkimi põliselanikud, vaid hilismigrandid Nepaalist. Põlis-sikkimlased on vaikseloomulised, introvertsed ja tunnevad end allasurutuina, sest praegu on neid kogurahvastikust veel vaid 24%. Päritolult on nad valdavalt tiibetlased, ehkki tulnud lainetena pikema aja jooksul, mis seletab nende mõnigaid keelelisi erinevusi.
Hotelli poes jäin jahmunult silmitsema raamatut Smash and Grab. Annextion of Sikkim. (Eesti keelde võiks tõlkida umbes nii: Lömmilöömine ja endale haaramine. Sikkimi annekteerimine.) See oleks ju sama, kui et meil olnuks nõukaajal poes vabalt saada dissitentide kõige vingemad nõukogudevastased kogumikud! Kaupmees ütleb uhkusega, et India on demokraatlik maa, Sikkimi suhtes on aga eri osapooltel oma tõde. On demokraatiaga kuidas on ( siin hakkab mulle aina enam tunduma, et demokraatiate juhtmõte: sa võid kõike suust välja ajada, see ei tähenda mitte midagi, on isegi isisksuevaenulikum kui autoritaarsete režiimide kinnitus, et kõik, mida sa mõtled aga veel enam see, mida sa ütled, on väga tähtis!) kuid viimane märkus tundub küll ohtlikult vale – eri rahvusgruppidel võib olla küll asjast erinev arvamus, kuid tõde on ikkagi üks ja erapooletu kõrvalseisjana võin öelda: see on nukker lugu, kuidas üks väike rahvas jäi omal maal vähemusse ning siis juba täiesti demokraatliku hääletuse tulemusena kaotas oma riigi, sest enamus elanikkonnast soovis ühinemist Indiaga.
Sikkimi ja India erinevad suhtumised tulid ilmsiks juba India iseseisvumisel 1947.a. Sikkim, ehkki India kõrval imepisike, tundis end natuke paremana: India oli olnud kaua inglise ülemvõimu alla, nemad aga alati iseseisvad. Sikkim soovis nüüd tagasi saada Darjeelingi piirkonda, mille eest britid olid renti maksnud (vähe küll ja ainult vahetevahel), Nehru aga soovitas sikkimilastele:
- Sulgege silmad ja hüpake ookeani, mille nimi on India...
Kummagi poole soovid jäid tollal veel täitumatuiks unelmaiks. Skkimi kaheteistkümnes kuningas Palden Thondup Namgyal, tollal veel noor mees, kes saanud nii ida kui lääne hariduse, oli heades suhetes paljude väljapaistvate isiksusetega; Tiibetist põgenenud Dalai laama usaldas peita oma kulla tema palee garaaži põranda alla ja osales nurgakivi panekul tiibeti instituudile Gangtokis. Instituudi gompat-meenutavas peahoones näeb suurepärast kunstikollektsiooni, eriti muljetavaldav on tikitud tankade väljapanek.
Sikkimi suhted Indiaga olid aastakümneid päris head, sest oli ju mõlema huvides ära hoida Puna-Hiina ekspansiooni Sikkimisse, kuid seitsmekümnendate algul, mil India hakkas üha enam Sikkimit „päriselt“ endale ihaldama, pingestusid suhted, kuni jõudis kätte 8.aprill 1974.a. Kuningas tegi oma hommikust jalutuskäiku aias ja oli just naasmas hubasesse raamatukogutuppa, kui talle teatati ärevaid uudiseid: suured india väeüksused on liikvel, isegi kahurid; turul räägitakse kuulujutte nagu oleks hiinlased sisse tunginud ja india sõjavägi läheb neid tagasi lööma... ometi tundub, et nad piiravad paleed... Kuningas helistas ärritunult India saatkonda:
- Mis kurat teil siin nüüd lahti on ja mina ei tea midagi!...
Teda rahustati: tavapärased manöövrid, laskemoona pole välja jagatud... Samas teatati, et Indira Gandhi soovib läbi rääkida ja kuningale saadetakse järele sõjaväe helikopter. Kui kuningas nõudis suuremat kopterit, et ta võiks kaasa võtta kaks nõuandjat, öeldi, et hetkel pole ühtegi sellist vaba. Siis kadus nagu india poolel üldse huvi nende läbirääkimiste vastu. Korraga kostus palee värava pool tulistamist. Kahest valvurist üks, 19-aastane noormees sai surma, teine haavata. Korraga seisis kuninga ees ta hea tuttav, isegi sõber, india kindral Kullar:
- Mul on väga kahju, et see nüüd nii läks. Kogu viimase aasta püüdsin seda ära hoida, kuid ei suutnud.
Kõik telefonid palees olid välja lülitatud, side välismaailmaga katkenud. Vastu õhtut said kuningas ja ta poeg tööle raadiosaatja – nad olid mõlemad innukad raadioamatöörid – ja saatsid maailma teate oma riigi hukust, mis tõesti jõudis üsna mitmele poole – Jaapanisse, Ameerikasse, Austraaliasse - ja ilmus järgmisel päeval maailma ajalehtedes.
Kuninga saatus ei kujunenud nii traagiliseks nagu oleks võinud arvata. Küllap oli Delhis neidki, kes meelsasti oleksid näinud, et kuningas saab palee ründamise käigus surma; pärast võiks ju vabandada, et juhtus.. nagu oli ka valveposti-sõduri mõrvamisega: armee ametlikus teadaandes väideti, et enne tule avamist oli valjuhääldist hüütud, nõutud relvade mahapanemist. Hiljem selgus, et midagi sellist ei olnudki. Nii siis sai kuningas oma palees rahulikult edasi eldada, ta oli ikka Sikkimi kõige peenem härrasmees, ainult et ilma kuningavõimuta. Kui ta 1982.a. New Yorgi haiglas kõrivähki suri, lasi Indira Gandhi riigi kulul ta kirstu lennukiga Delhisse ja edasi kopteriga Gangtokki toimetada. Sikkimi politseijaoskondade seintel on vana Sikkimi vapp. Kõik see olnuks sama, kui et meil oleks Päts saanud rahulikult oma elupäevad Kloostrimetsa talus veeta ja miilitsajaoskondade uste kohal oleks olnud kolm lõvi...Vana kuninga surma järel krooniti vaikselt uueks kuningaks ta poeg – põliste sikkimlaste hardaks rõõmuks ja Nepaalist tulnud migrantide nördimuseks.. Tõsisemaid rahvustevahelisi konflikte pole siiski olnud. Pealinn Gangtok näib üksnes naabermäelt vaadates kena, muidu on aga üks koledamaid linnu, mida olen näinud: äärmine ruumikitsikus järsul mäel, võimatult auklikud tänavad, otsekui piltlik etteheide migrantidele: ärge tulge enam siia juurde, niigi on kitsas!... Indialased näivad olevat sedameelt, et kui juba kord on asfalt maha pandud, siis on pind nii kindel, et seda veel hiljem kuidagi üle tegema hakata tundub täiesti kohatu... Nii on vaid kõgemal mägedes, kus liiklus hõredam, säilinud veidi ka siledamaid teid.
Sikkim ei tulnud õigel ajal selle peale, et vastu seista migratsiooniohule kas või rangete sisserännukvootide kehtestamisega, küll aga õppis naabrite kurvast saatusest Bhutaan, Eesti-suurune nii pindalalt kui rahvaarvult, viimane Himaalaja kuningriikidest: paaripäevalise sõjalise operatsiooniga kihutati riigist välja enamus aja jooksul sisse imbunud nepaallastest, kes aga ikkagi jääda soovisid, peavad nüüd kohustuslikult kandma bhutaani rahvariideid – nagu ka bhutaanlased ise. Ilmselt on nii, et kui migrasntide arv hakkab ületama 10%, peaks see olema juba ohusignaaliks põlisrahvale, eriti sel juhul, kui samas naabruses on nende migrantide suur emamaa.
Sikkimis on tunda uusi pingeid: oma ägeduse poolest tuntud nepaali gurkha-sõdurid tahavad nüüd luua osariigi nimega Gurkhaland märksa suuremal alal kui seda on Sikkim. Kardetakse terroriakte. Hotellis tunned, nagu viibiksid priviligeeritute vanglas: aiatee käänakul annab vormis mees sulle küll möödumisel au, kuid ühtlasi jälgib teraselt iga su liigutust, hotelli sisenemisel tuleb astuda läbi turvavärva, mille lakkamatule pirisemisele küll keegi tähelepanu ei pööra. Huvitav, kui mul peaks olema tõesti tubli annus lõhkeainet taskus, kas aparaat hakkab siis lausa karjuma?!...
Nagu mingi katk levib maailmas pildistamiskeeld, justkui tahetaks välja suretada kujutlust rõõmsast turistist, kes käib kõikjal ringi, ühes käes foto-, teises videokaamera. Keelud lähevad järjest räigemaks, nii võib Rumteki gompa ukselt lugeda, et templis pildistaja arreteeritakse kohapeal ja administratsioon ei vastuta ta edaspidise saatuse eest. Segased!... Õnneks polegi selles templis eriti midagi pildistada: kõik seinad on küll kaetud maalingutega, kuid seda üsna keskpärasel kunstilisel tasemel ja kujutatud on tõsiseilmelisi mehi üks teise kõrval.. Rumtek on ühe tiibetlaste üha taassündiva usuliidri Karmapa koduklooster ja olukord praegu pingeline seetõttu, et pretendente sellele kohale on tekkinud koguni kolm. On küll peaaegu kujuteldamatu, et automaatidega relvastatud mungad korraldaksid laastava rünnaku naaberkloostrisse, kuid peetakse võimalikus, et keegi midagi sellist korraldab ja hiljem süü munkade kaela ajab..Võiks käiku lasta kõnekäänu. Palju nagu Karmapaasid...
Kui meil räägitakse miljonivaatest, peetakse silmas võimalust näha enda ees mingit veekogu. Seda vaatepilti, mis avaneb hotellist Pemayangtse kloostri aias, võiks nimetada vabalt kümne miljoni vaateks: otse ees maailma kolmandana kõrgeima mäe Kanchendzongma lumine tipp. Ja mitte ainult tipp, vaid kogu mägi täies aus ja hiilguses alates juba jalamist. Aastaid tagasi, kui korraldasime Peeter Vähiga Ladhakis lausa eraekspeditsiooni, hobuste ja kandjatega, jõudsime kord õhtu eel kohta, kus üle sünkja kiviklibuse voore paistis lumine tipp. Ronisime voore harjale lootuses näha seda suurt mäge täielikult, kuid pidime tõdema, et oru taga kerkib meie ette järgmine sünkjas voor. Peeter laskus orgu ja tõusis ka tolle voore harjale, kuid pidi tagasi tulles tunnistama, et ka selle taga oli järgmine voor põiki ees. Siin pole aga midagi risti ja põiki ees, võib näha, kuidas mägi hakkab orust tõusma rohelise seljandikuna ja kasvab kõrgemal lumiseks kaljumäeks. Pemayangtse gompa on täis vanu tantristlikke maalinguid – siin sees jätkub teisel kujul see Naudingu ja Tarkuse ulatamine vastu Tühjusele, mille võrdkujuks on väljas see sätendavlumine mägi. Eriti kõnekaks sai mulle altaripoolne maaling parempoolsel seinal, selle ees jäin seisatama ikka ja jälle, püüdes seda endasse jäädvustada – pildistamine muidugi keelatud ja valgust liig napilt, et klõps salaja ära teha. Otsustasin: selleks, et see pilt minus kaduma ei läheks nagu läks üks bhutaani rahvusmuuseumi yab-yum ( otseses tõlkes: isa ja ema, nii nimetatakse rituaalses armuühtes kujutatud jumalat ja jumalannat) meenutan seda nüüd iga päev mõne minuti hommikul ja õhtul, aga kõigepealt püüan seda võimalikult üksikasjalikult endale kirjeldada: mitme sajandi vanusel tuhmunud freskol suurusega umbes 4x4m taustal roosakaspruunikas ihuvärvi põhitoon, soe, ehkki pisut mustunud, sellelel peene musta joonega joonis: kesksel kohal istuv rituaalühtes paar, neid ülalt ümbritsemas avarad kaared otsekui aura, mille sees hõljuvad õhus väiksemad rituaalühtes paarid, altpoolt neid lausa tulvab koonusekujuliselt põhipaari sisse; eriti nõtkena hakkab silma ühest väikesest paarist alt paremast servast punase kehaga naine – kõik see moodustab hämmastavalt harmoonilise ja naudingurikka terviku; alt eriilmeliste väikeste paaridena lausa voogab üles põhipaari sisse erinevaid valgustatuse ja naudingu ilminguid (väiksemate paaride kujul), mis võimenduvad ja ülenevad nendes ning kiirguvad neist siis välja ülemaiste väikeste paaridena; just põhipaari kujutades on kunstnik saavutanud erilise meisterlikkuse: milline hurm mehe näol, milline andumus naise silmis, kui sulnilt põimunud embuses nende käed ja jalad!
Kui maksta, ehk lasevad pildistada – välgatas korraks mõte, kuid loobusin sellest – ilmselt erutas juba tekkinud kavatsus kaasa viia see kujutis mitte digikaamera mälukaardil, vaid endas – juba aimasin, mida see mulle annab, kui ilmutan selle taas endas igal hommikul ja õhtul – see pole kaugeltki vaid pelk mnemotehniline võte! Juba võisingi tunda taolise pühendumise väge: kui kõndsin läbi vastasseina maalingute eest, mis olid väga halvas seisus, krohvitükid ära langenud, siinseal paljastunud valge seinapind – siin poleks olnud pildistamisest mingit abi, mulle aga ilmusid sellest vana värvi sigrimigrist nõtked käed, jalad ja puusad ning hurmunud näod.
Juba ainuüksi Pemayantses kogetu pärast tasus see raske ja kulukas reis ette võtta! Nagu reisikirja algul ütlesin, et Himaalaja puhul vaimustab mind erinevate sakraalerootiliste pühapiltide küllus, nii võin rahuldustundega tõdeda, et neid leidub siin tõesti väga rikkalikult – selliseid, mis pole veel jõudnud ühtegi tantra kunsti albumisse ja mida ei oska enne nägemist üldse ette kujutada.
Et lõpetada veel millegi positiivsega: Delhi lennujaam on lõpuks valmis saanud! Enam pole seda tülikat ümberkolimist siselendude jaama, mis oli kaugel eemal ja meenutas rokem turgu kui lennuvälja! Nüüd pruugib vaid rahvusvahelise lennujaama hoonest korraks väljuda ja tõusta aeglaselt liikuvatel lintidel, mis on nii väikese kaldega, et võid vabalt enda ees hoida ka kohvreid täis käru. Tõused ja tõused, jääb mulje, et uus lennuväli on rajatud lausa vana kohale nagu tehakse autoteid maapealsete teede ja isegi majade kohale... Põrandaid katab kõikjal – mõlemas lennujaamas - pruunikas maitseka mustriga vaip – ilmselt siis maailma suurim vaip! – ja kõik on säravalt puhas. Seegi on India, uus India.
