Teoksil on Ilmre raamatukogu

Edaspidi kavatseme hakata toimetama  Ilmre Raamatukogu, see tähendab, et soovijad võivad koostada oma luulevihiku, saata meile PDF failina ja me paneme selle oma kodulehele. Asja mõte on selles, et nii saab kõigile võimalikuks teha ilusate värvipiltidega luulevihikuid, mis trükituina läheksid väga kulukaks. Esimene selline vihik Hiviölt on meil juba olemas, selle nähtavaks tegemine seisab veel   tehniliste probleemide taga. Pead ei või anda kas õnnestub, aga vaatame... Pakume aga seekordses Ilmres juba nelja  luuletust sellest ilusast vihikust.

HEAD AEGA, LUULE!

Inglis-kooli läheb varsti

minu kallis pojapoeg,

oma vanaisa värsse

tema kunagi ei loe.

Nõnda kujunenud välja

minu poja pere saatus,

nüüd ei ole enam nalja,

algab järjekordne vaatus.

Kuna nõnda, head aega,

minu eestikeelsed värsid,

teile lehvitan ma käega,

suur aitäh, kõik oli hästi!

Saate läbi, mina loodan,

olete ju kenas vormis…

We don’t understand Estonian.

        What a pity! We’re sorry…

 

9.4.10

ÜLIINTIIMNE

Oleme Sinuga kahekesi ka Taevariigis... – ütles mu Kallim.

Tulid meelde me pikad ilusad jalutuskäigud Lapimaal ja Vassiilisaarel, Suveaias ja Rocca-al-Mares, Kassari tirbul ja Lauttasaarel, ja ka paljudes teistes kohtades. See oligi ehtne Taevariik. Sellest on häbi rääkida, nii tore on meil kahekesi jalutada. Me võime jalutades juttu ajada ja võime ka vaikida, ilma et see oleks mingit pinget tekitanud.

Poleks nii piinlik jutustada, kui magus on meil teineteise kaisus voodis magada, sest seda rõõmu on loodetavasti ka teistel tervetel inimestel, aga me pole veel kuulnud, et mõni teine täiskasvanud paar oleks nii mõnusasti meie kombel jalutanud.

2009. a jõulukuul Peterburis

VABADUSSÕJA SAMMAS

Vabadussõja sammas ei ole mulle meeldinud. Oma monumentaalse fantaasiavaesusega meenutas ta Brezhneviaegseid Suure Isamaasõja mälestusmärke. Materjalivalik aga tundus tembutamisena, mis pidi pettumust leevendama. Pidulikule avamisele järgnenud piinlik remont kinnitas muljet, et monument pole just eriti õnnestunud.

Miks pole pandud Vabadusplatsile, ütleme, realistlik vabadussõjaaegsete sõdurite rivi, ja las nad seisavad, valvavad meie vabadust, - mõtisklesin mina, - aga selleks pidi ju üks uus Adamson olema...

Vaiksel suveõhtul välismaa poole sõites nägin Vabadussõja sammast videvikus ja äkki taipasin, et sellel on ju sügav mõtte:

Ei ole ta kivist ega pronksist, me vabadus, ta on hapras, kristalne, koguni viirastuslik.

Kui aga pimeduses süttib sambas valgus, ka see on küllaltki sümboolne. Kas pole ta tõesti me elu helgeim valgus – kodumaa vabadus?

2.7.10

TUNDRAMULJED

Millimallikana

hiigellumepilv

on me kannul täna,

innustuse külv.

Salvador Dali

pole käinud siin,

kus sürrealism

kangem on, kui viin.

7.9.11