ILMRE NR 26

Kevadine ja sügisene luulevõistlus

Väike intervuu kevadise luulevõistluse ühe laureaadi Kelly Turkiga:

- Kuidas ja millal luuletama hakkasid?

- 2011.aastal, kui sattusin Balti jaama. See oli kultuuriline šokk.Olen pärit väikesest kohast, Põltsamaalt. Näitasin sõrannale, tema soovitas saata „Värskesse Rõhku“ ja nii mu luuletusi hakatigi avaldama.

- Mida peale luuletamise teete?

- Õpin ajalugu Tallinna Ülikoolis III kursusel.

- Kas on ka mõni lemmikperiood ajaloost?

- Jaa, ma olen spetsialiseerunud keskajale.

- Mis keskajas veetleb?

- Hoopis teistsugune elulaad.

- Daamide pikad kleidid?

- Jaa, kahju, et neid enam ei ole. Tahaksin kirjutada kunagi ka ühe raamatu, midagi sellist nagu Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, midagi inimsuhete vallast , kuigi see on kõige keerulisem.

15. oktoobrini võib veel saata võistlustöid meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2013.

Tutvustame mõnd seni saabunud võistlustööd:

Haarete Tsaar

AUGUST

kõigepealt

näitasid tüdrukud august tisse

siis

näitasid poisid august tisse

ehk

kõik näitasid august tisse

aga

millegipärast armusid kõik

tüdrukud ainult augustisse

SEEP

peep silmas üht neidu

kes otsis endale peigmeest.

peep tore mees ja 

neid oli kena.

peep mõtles, võtan ära.

hiljem ei olnud

peep väga sillas.

peebul nüüd kui

seep silmas.

Merli  Kaas

***

A.-le.

Haavad avalikustasid sosinal Su nime.
Öise kuu kahvatu valgus Su nöo karme jooni mulle näitas.
Ma teadsin senimaani- olid ehtne. Kuigi vahel näisid nagu ime...
Miks küll hommikune udu oma käega me sooje põski paitas?

Kased punastasid, kuniks ärkas hommik.
Mind palun vabanda, mu arm on kitse-enelates peidus.
Ööviiulite lõhn. Ja ilu iiristes on päevatõusu lemmik...
Ma tean. Ja tunnen. Langev soovitäht ju kõigile meist leidub.

On tunded nõnda sügaval, kui juured männil.
Ja nende tugevust võib mõõta tammepuu, mis tundub väga vana.
Kui koidik hämarusel' annab käe- sel vaiksel, süngel tunnil
mul palun aita tunda end veelkord elavana!

Sest ühel hetkel mina minema pean ära.
Siis jäävad ainult puud, ööviiulid ja tuulekohin...
Kuid siis Sind juba äratan, kui olen hommikune päiksesära
ja vähemaltki läbi akna Sind siis puudutada tohin.

Siis tohin olla meri, mis Su rasket keha kannab,
kui murede eest kusagile soovid peita end.
Saan olla hetk, mis lootusetuses Sul jõudu annab.
Nii möödub tormipilv. Ja lõpeb murepistrikute lend.

Siis juba tohin puudutada tuulena Su juukseid
ja minu silmad jälgivad Sind öises tähesäras...
Ja sügisõhtul kuulda võidSa akna taga nuukseid...
See ei ole vihm. See olen ma, kes varsti minema peab ära...

Kuid praegu olen siin. Ei taha minna
ma otsima veel kauget, unustuste igavikusaart.
Kuid praegu kardan enim, et me Sinuga ei jõua iial sinna,
et puudutada võiksin Sind ka siinpool vikerkaart.

ILMRE NR 25

Luulekevade parimaid

Avaladame jälle kimbukese Luulekevad 2013 saabunud paremaid võistlustöid.

Triin Sepp

ELAVHÕBE

armastus on nagu peotäis elavhõbedat

sul on tunne

et teda saab panna armumeetri sisse

ta istub seal taltsalt

ja näitab sulle kui palju teda on

millal rohkem

millal vähem

ja ta on ilus ning särav

silmale kena vaadata

pakub esteetilist naudingut

nii sulle kui ka teistele

ent ta pöördub su vastu

samal hetkel

kui puruneb illusioon armutermomeetrist

ja armastuse kätketavusest

kütketes hoidmisest ja käsitlemisest

ning hakkab mõrkjaid mürkaure eritades

mööda põrandat sinu poole roomama

kusjuures iga auk

mille ta põletab põrandalaudadesse

põletub seeläbi ka sinu hingekangale

Arles Uukivi

AUTO

Mul auto tumepunane, metallik annab läike,
käigukast on manuaal, et saaks ise raiuda käike.
Panen käima, sõtkun gaasi, nagu eided oma vokki,
võtan aknalt ära vahtrakad ja viskan pardatsokki.
Liikluses mu jaoks, kehtib ainult uhkema auto reegel,
sest teie omad on vähem väärt kui mu tahavaatepeegel.
Foori alt kui pääsen, lasevad neli rehvi vilet,
neist igaüks on rohkem väärt kui ümbermaailmareisi pilet.
Kubatuur on korralik, mingi paarsada kiloWatti,
esiklaas on seest poolt märg, sinna pritsib uhkelt tatti!
Kui linnast jõuan välja, tee on vaba, annan gaasi,
suitsupääsukesed põrkavad vastu tuuleklaasi.
Telefonipostid mööduvad kui aialipid,
tee ääres hääletavad Kalamaja hipid.
Ainult plika võtan peale, keda hindan viie plussiga,
see kutt mingu jala või sõitku liinibussiga.
"Kuhu minek, mis on vanus, nimi?" küsin ühe jutiga,
ta palub vaid, et peatuksin, et läheks parem oma kutiga.
Neid sõnu ei pane ma tähele ja alustan möödasõitu traktorist,
siis plika pistab kisama nagu mõned "Hirmu Faktorist!"
Viimane, mis mäletan, on vastu tulev rekka
ja lehmakari tee ääres, me vist lendasime nende sekka.
Järgmisel hetkel ärkasin, ma haiglas intensiivist,
olin üle kere marraskil nagu läbi käinud riivist.
Ma küsin kohe arstilt:"Mis on saanud mu Ferrarist?"
ta vastab: "See viidi Kuusakoski otse maantee kraavist."
Ja lisab veel, et mu kaaslane on justkui õnnesärgis sündinud,
oleks natuke läind halvemini, poleks ta iial enam kõndinud.
Ma oleks peaaegu naeratand, kuid nii madalale ma ei lasku,
siis tuli tee äärde jäänud kutt ja lõi mul pildi tasku!

Siu

* * *

Olen päiksevihmas vikerkaare alge
Metsakohin, tuul, mis paitamas Su palgeid
Olen uduvihm, mis kastab Sinu unelmate juuri
Lootus päästa valla hingelind, kes lukustatud puuri
Olen naeratus Su hommikuses peegelpildis
Sinisulis viirastus Su sudusinetavas linnapildis
Olen Sinu enda vastukaja tühjast mustast august
Millel Sa ei oska mõõta lähedust või kaugust
Olen sinu hinge salajasim hüüe
Materiaalsest elust vaimsusesse püüe
Ulmeline nägemus, mis kirjakastis tõstmas taas Su tuju
Aimdus, aegamisi ometi, mis võtmas Päris Naise Kuju

Naiseks looduna kuid üksi ometi ma olen poolik
Justkui lektor andmas loengut tühjas auditooris

Nagu pudelita jäänud alkohoolik

Või siis jalgsi kõndiv roolijoodik
Nagu ema peota jäänud lapsekäsi
Ingel, kelle tiib on lendamisest väsind
Liblikas, kes ei enam suuda tõusta taeva
Looja, kes ei võta kurvalt hingelt vaeva

Mulle pole tarvis tuua Tähti ega Kuud
Nad on niigi minu, igal tähesäras ööl
Läbi elu sageli me käime pimesi
Mina siiski ihkan oma ellu lihtsaid imesid
Tahan kastemärga heina oma palja talla alla
Tahan püüda vahulaineid siis kui merel tormid valla
Tahan näha siirast rõõmu lapse sinisilmades
Tahan kuulda naerukiiri päiksevaestes ilmades
Tahan moosekandi saatel tänavail ma tantsida
Näljas kodutule tänutäheks mõne euro kantida
Tahan näha päiksekulda sügistaevas hallis
Tahan õigust öelda Sulle: „Oled Kallis!“

ILMRE NR 24

Luulekevad 2013

Taas on aeg pakkuda väikest valikut Luulekevadele 3013 saabuvatest luuletustest. Võistlus kestab, 15. maini ootame luuletusi.

Rasmus Varrik

                                                                       MARETILE

Läbi metsa minna on pime,

üle vee minna ei saa.

Mööda kuristku minna on ohtlik,

seda teed me ei tea,

kuid tee sinuni on lihtne.

Avan meele

ja avan südame

ja olengi

 sinu seljataga.

Julia Legatavitšute

MA TULIN, ET NÄHA SIND LÄBI ...

Algusest alguseni.
Lõpust lõpuni.
Sünktumedaid 
patuseid mõtteid
ihkan püüda 
su silmade lõõmavast
sülist.
Ületan kõik piirid,
hetkeks puudutan keelatut, 
mälestusi mereliivast,
öiset maailma,
keerlemas me elusaaga ümber.
Meloodiat,
endiselt
saatmas me kirgede 
metsikut mängu.
Kõike.
Ma ei küsi sult luba,
lihtsalt varjamata tulen 
Algusest alguseni
kustutama.
Lõpust lõpuni
unustama.

Ada Kiipus

ÄRKLITUBA

Ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen

trepist üles, sinna, kus su  ärklituba

mind minnes on palju, tulles nii vähe

tuli kaminas põleb, pakub luba

kingakontsad tippivas helis

löövad rütmi kui aafika trumm

seekord ootus pikale venis

keha põleb ja hinges kuum lumm

maas sädelev punane kleit

veini meelitav maitse veel suus

upun sinusse... silmis sütitav helk

kõrvus kumisemas savannide bluus

läbi laeakna langemas tähti

poeemiks justkui kujunemas see

sõnadeks sel ööl pole mahti

luba rüüpan su maitset veel

valged kardinad, selle taustal must taevas

ja tulevalgusest saab sümbioos

vana kuu uue loomise vaevas

juukseid sasimas punane roos

resoneerimas teravad aistingud

sõrmed põimumas, haardes on särin

silmad kinni, vaid juhindun vaistlikult

seismas aeg ja varvastes värin

tähed pakuvad kandikul õnnistust

pihud vastuvõtuks valmis ma sean

sel õhtul illusioon aina täiustub

tänutundes jätan hüvasti ... jah tean

tulles mind oli pakatavalt palju 

minnes midagi järgi ei jäänd

neelan pisaraid, näin tugev kui kalju

vana kuu on vaid soovimas hääd...

Riina Laanemets

* * *

Ma tahtsin kirjutada tänusõnu emale,

mis oleks tugevad kui tammepuu

ja sügavad, kui mere kohal helklev kuu.

ootust täis kui tõusev päike,

rõõmust kilkav laps nii väike.

Istusin ja mõtlesin……….

Lihtsust, siirust, ilu, haprust

metsalilles märkasin.

ILMRE NR 23