Kevadine ja sügisene luulevõistlus

Väike intervuu kevadise luulevõistluse ühe laureaadi Kelly Turkiga:

- Kuidas ja millal luuletama hakkasid?

- 2011.aastal, kui sattusin Balti jaama. See oli kultuuriline šokk.Olen pärit väikesest kohast, Põltsamaalt. Näitasin sõrannale, tema soovitas saata „Värskesse Rõhku“ ja nii mu luuletusi hakatigi avaldama.

- Mida peale luuletamise teete?

- Õpin ajalugu Tallinna Ülikoolis III kursusel.

- Kas on ka mõni lemmikperiood ajaloost?

- Jaa, ma olen spetsialiseerunud keskajale.

- Mis keskajas veetleb?

- Hoopis teistsugune elulaad.

- Daamide pikad kleidid?

- Jaa, kahju, et neid enam ei ole. Tahaksin kirjutada kunagi ka ühe raamatu, midagi sellist nagu Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, midagi inimsuhete vallast , kuigi see on kõige keerulisem.

15. oktoobrini võib veel saata võistlustöid meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2013.

Tutvustame mõnd seni saabunud võistlustööd:

Haarete Tsaar

AUGUST

kõigepealt

näitasid tüdrukud august tisse

siis

näitasid poisid august tisse

ehk

kõik näitasid august tisse

aga

millegipärast armusid kõik

tüdrukud ainult augustisse

SEEP

peep silmas üht neidu

kes otsis endale peigmeest.

peep tore mees ja 

neid oli kena.

peep mõtles, võtan ära.

hiljem ei olnud

peep väga sillas.

peebul nüüd kui

seep silmas.

Merli  Kaas

***

A.-le.

Haavad avalikustasid sosinal Su nime.
Öise kuu kahvatu valgus Su nöo karme jooni mulle näitas.
Ma teadsin senimaani- olid ehtne. Kuigi vahel näisid nagu ime...
Miks küll hommikune udu oma käega me sooje põski paitas?

Kased punastasid, kuniks ärkas hommik.
Mind palun vabanda, mu arm on kitse-enelates peidus.
Ööviiulite lõhn. Ja ilu iiristes on päevatõusu lemmik...
Ma tean. Ja tunnen. Langev soovitäht ju kõigile meist leidub.

On tunded nõnda sügaval, kui juured männil.
Ja nende tugevust võib mõõta tammepuu, mis tundub väga vana.
Kui koidik hämarusel' annab käe- sel vaiksel, süngel tunnil
mul palun aita tunda end veelkord elavana!

Sest ühel hetkel mina minema pean ära.
Siis jäävad ainult puud, ööviiulid ja tuulekohin...
Kuid siis Sind juba äratan, kui olen hommikune päiksesära
ja vähemaltki läbi akna Sind siis puudutada tohin.

Siis tohin olla meri, mis Su rasket keha kannab,
kui murede eest kusagile soovid peita end.
Saan olla hetk, mis lootusetuses Sul jõudu annab.
Nii möödub tormipilv. Ja lõpeb murepistrikute lend.

Siis juba tohin puudutada tuulena Su juukseid
ja minu silmad jälgivad Sind öises tähesäras...
Ja sügisõhtul kuulda võidSa akna taga nuukseid...
See ei ole vihm. See olen ma, kes varsti minema peab ära...

Kuid praegu olen siin. Ei taha minna
ma otsima veel kauget, unustuste igavikusaart.
Kuid praegu kardan enim, et me Sinuga ei jõua iial sinna,
et puudutada võiksin Sind ka siinpool vikerkaart.