Wednesday, January 1, 2014

Lendaval saarel


Äsja ilmus trükist Ülev Valderi koostatud ja tõlgitud valimik uuemast armastusluulest “Lendaval saarel”. Uuemat armastusluulet iseloomustab ühest küljest uudsete ja väga huvitavast rakursist nähtud elupiltide  kujutamine, teisalt aga ka fantaasiarikkus ja humor. Toome siin näiteks mõned luuletused.

 

Marie Howe  s. 1950 USA

 
ABIELU
 

Mu mees armastab vaadata kokandussaateid ja ehitussaateid

ja Discovery Channelit ja kirurgiakanalit.

Nüüd ta räägib suure kaasaelamisega mehest,

 kes oli kärutatud lõikussaali,

tääk koljust läbi löödud, täiesti läbi…

- Kas nad said selle õnnelikult välja?...

- Jaa, ja mehel polnud  häda midagi –

tera oli tunginud läbi pea just kahe ajupoolkera vahelt.

- Ja kes tal selle täägi läbi pea lõi?

- Ta oma naine.

-  Pidi  ikka olema  kindla käega naine...

 

Naomi Replansky s.1918 USA

 
MAAILM  ON  OHTE  TÄIS...

 
Nägin Sind minemas üle tänava,

endassesüüvunult, kühmusõlul...

naeratasin: mis armas segu –

keskendumus, kohmakus, võlu...

 

äkki ma kartsin autosid, tänavaid,

saastatud õhku ja prügi maas.

Sa hoiad mind nagu klaas hoiab vett.

Sa võid ka puruneda kui klaas.

 

 
Hermann Hesse (1877 – 1962) Saksa

 
MA   ARMASTAN  NAISI


Ma armastan naisi, keda tuhat aastat tagasi

armastasid suured poeedid ja  ülistust neile  jagasid...

 

Ma armastan linnades tühje müürikeesid,

mis hoidsid kord endi keskel kuninglikke paleesid...

 

Ma armastan naisi, kes mõjuvad ebamaistena,

rohkem haldjate kui naistena.

 

Ja miks? Lootuses, et  nende kahvatu ilu ka

tõuseb minus võrdseks  mu  ulmade iluga.

 
 

Maxwell Bodenheim
 

POEET  MUUSALE
 

Vana hõbedast kirik kesk põlismetsa

on mu armastus Sinu vastu;

teda ümbritsevad puud on sõnad,

mis ma olen su südamest varastanud.

Vana hõbedane kell, viimane naeratus, mis Sa mulle kinkisid,

ripub mu kiriku kellatornis.

Ta heliseb vaid siis, kui sa tuled läbi metsa

ja seisatad ta kõrval.

Tal poleks siis vajagi heliseda –

heliseb ju sinu hääl.

 
 

Janet McCann

 
***

 
Kuna oleme juba vanad,

sobiks  meile

ühte heita veoautokastis

sõidul  piki puiesteed –

nii  meie üle aina langevad ja langevad

koltunud puulehed.

 
 

“Lendavat saart” on võimalik osta nii Apollo kui Rahva Raamatu poodidest, aga ka tellida meie kodulehe internetipoest.

 

Friday, November 29, 2013

 
 
 
ILMRE NR 28

Luulevõistluse võitjad


Laureaatideks tulid:

I auhind Von Freen  OOD TEGIJATELE

II auhind  Monika Bordarenko *** Sellel  nuustikul..

III auhind  Egle Vask  SÄDE


Von Freen

OOD TEGIJATELE
(poliitbroilerite hümn)

hei !
enne ma ei lõpeta kui pääsen võiduni
jah !
ükskord jõuame me ikka aju mõrvani
voh !
tõmban viigipüksid üles värvel kõrvuni
hei !
aluselt ei kanguta mind keegi surmani

jah !
jetiga ma lendan üle Hollywoodi, Nizza
heh !
vahepeal käin Napolis ja tellin ühe pizza
voh !
ja mis sellest, et on püksid õlgadest mul kitsad
hei !
lõpuks ikka peksavad TEID ainult omad vitsad


Monika Bordarenko
 
* * *

Sellel nuustikul

madratsiks oleks seda palju nimetada
olid meie luud lõhnad ja liblikad 
animeeritud
elujaatavamalt kui mistahes hentais

tänavalt niisketele püüridele 
aurava tolmu 
klaasides seisnud vee ja sigarettide vahel
määrasime end väänkaeladeks
olles juba ette
mitme pesakonna jagu armunud

õhtul sadas peenikesi vihmatriipe
nagu veest ja lülidest ilvesed
liikusid nad mööda nahka ning siis maha
kuhugi rohelisemasse
jättes ihule tahenema käpavärske mahla
ja midagi armutut 

midagi luule ja igatsuse moodi


Egle Vesk

SÄDE

Me pilgus lendles ahvatluste säde
kui esmakordselt kohtusime.
See oli nagu kevadine päev, mis kavalalt soe,
igavesti meelde jääv kui laintes hullav kirelaev.
Olla koos ihkas siis me hing ning
ainus tants me voodis oli swing.
Me puudutustes välkus südasuve äike,
me pilkudes näis sillerdamas päike.
Mu ihu Sinu soojas pihus
tahaks olla alati kui saabub vilu.

Friday, November 1, 2013
























ILMRE NR 27

Luuletusi luulevõistluselt

Praegu käib meil kibe töö sügisese luulevõistluse kokkuvõtete tegemisel. Esialgu ei saa veel selles osas öelda muud kui pakkuda lugemiseks mõned võistlusluuletused.


Susanne Suvi

OLEMINE

Mineja kihutab kõiksuse poole,
tulija takerdub umbusu voole,
olija viskleb kesk kullatud puuri,
uskmatu kõigutab elupuu juuri.

Vaikija sõrmitseb sõnatuid sõnu,
jutleja meenutab vaikuse võlu,
kõhkleja kahetseb kadunud aegu,
mõtleja mõtiskleb siin ja praegu.

E.S. Puu

justkui

hämaral hommikul nägin jõge ja silda justkui oleksin Pariisis
hommikul nägin Pariisis jõge ja silda justkui oleksin
ja justkui nägin hommikul Pariisis jõge oleksin
hommikul nägin jõge justkui oleksin Pariisis
nägin justkui oleksin hommikul Pariisis
oleksin justkui hommikul Pariisis
oleksin Pariisis justkui
justkui oleksin
justkui


Taivo Jürjo


Eks arvake

Mõnel peenike, mõnel pikk,
mõnel tasane, mõnel mügarlik.
Mõnel sirge, mõnel kõver,
mõnel lahe, mõnel nõme.

Mõnel on karvane, mõnel sile,
mõnel on löödud upakile,
mõnel on murtud, mõnel veel terve,
egoga elu pole kerge




Tuesday, October 1, 2013




ILMRE NR 26

Kevadine ja sügisene luulevõistlus

Väike intervuu kevadise luulevõistluse ühe laureaadi Kelly Turkiga:






- Kuidas ja millal luuletama hakkasid?
- 2011.aastal, kui sattusin Balti jaama. See oli kultuuriline šokk.Olen pärit väikesest kohast, Põltsamaalt. Näitasin sõrannale, tema soovitas saata „Värskesse Rõhku“ ja nii mu luuletusi hakatigi avaldama.
- Mida peale luuletamise teete?
- Õpin ajalugu Tallinna Ülikoolis III kursusel.
- Kas on ka mõni lemmikperiood ajaloost?
- Jaa, ma olen spetsialiseerunud keskajale.
- Mis keskajas veetleb?
- Hoopis teistsugune elulaad.
- Daamide pikad kleidid?
- Jaa, kahju, et neid enam ei ole. Tahaksin kirjutada kunagi ka ühe raamatu, midagi sellist nagu Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“, midagi inimsuhete vallast , kuigi see on kõige keerulisem.


15. oktoobrini võib veel saata võistlustöid meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2013.

Tutvustame mõnd seni saabunud võistlustööd:


Haarete Tsaar

AUGUST

kõigepealt
näitasid tüdrukud august tisse
siis
näitasid poisid august tisse
ehk
kõik näitasid august tisse
aga
millegipärast armusid kõik
tüdrukud ainult augustisse




SEEP

peep silmas üht neidu
kes otsis endale peigmeest.
peep tore mees ja 
neid oli kena.
peep mõtles, võtan ära.
hiljem ei olnud
peep väga sillas.
peebul nüüd kui
seep silmas.


Merli  Kaas

***

A.-le.

Haavad avalikustasid sosinal Su nime.
Öise kuu kahvatu valgus Su nöo karme jooni mulle näitas.
Ma teadsin senimaani- olid ehtne. Kuigi vahel näisid nagu ime...
Miks küll hommikune udu oma käega me sooje põski paitas?

Kased punastasid, kuniks ärkas hommik.
Mind palun vabanda, mu arm on kitse-enelates peidus.
Ööviiulite lõhn. Ja ilu iiristes on päevatõusu lemmik...
Ma tean. Ja tunnen. Langev soovitäht ju kõigile meist leidub.

On tunded nõnda sügaval, kui juured männil.
Ja nende tugevust võib mõõta tammepuu, mis tundub väga vana.
Kui koidik hämarusel' annab käe- sel vaiksel, süngel tunnil
mul palun aita tunda end veelkord elavana!

Sest ühel hetkel mina minema pean ära.
Siis jäävad ainult puud, ööviiulid ja tuulekohin...
Kuid siis Sind juba äratan, kui olen hommikune päiksesära
ja vähemaltki läbi akna Sind siis puudutada tohin.

Siis tohin olla meri, mis Su rasket keha kannab,
kui murede eest kusagile soovid peita end.
Saan olla hetk, mis lootusetuses Sul jõudu annab.
Nii möödub tormipilv. Ja lõpeb murepistrikute lend.

Siis juba tohin puudutada tuulena Su juukseid
ja minu silmad jälgivad Sind öises tähesäras...
Ja sügisõhtul kuulda võidSa akna taga nuukseid...
See ei ole vihm. See olen ma, kes varsti minema peab ära...

Kuid praegu olen siin. Ei taha minna
ma otsima veel kauget, unustuste igavikusaart.
Kuid praegu kardan enim, et me Sinuga ei jõua iial sinna,
et puudutada võiksin Sind ka siinpool vikerkaart.