Wednesday, February 1, 2012

Reisimuljeid Põhja-Indiast, Himaalaja jalamilt

Ülev  Valder

















Kitsad jõeorud ja enam kui kilomeetrikõrgused lopsaka subtroopilise metsaga  kaetud mäeahelikud – selline on Sikkim. Asustus on niisuguse „võimatu“ maastiku kohta isegi üllatavalt tihe: päeval annavad sellest tunnistust üle mägede suunduvad uued vägevad kõrgepingeliinid, pimeduse saabudes aga sajad tulukesed mäekülgedel. Vanast pealinnast Yuksomist uude, Gangtokki, on linnulennult 40 km, teed mööda 130 ja sõiduks kulub (heal juhul) üks päev. Igal autojuhil on alati kaasas kang, kirves, labidas ja saag, sest teele, mis on uuristatud järsu mäekülje sisse, sajab järjest ülalt nii suuri kive kui puid. Tee on  sedavõrd kitsas, et vastutulijast mööda pääsemiseks peab üks autodest tihtipeale sadakond meetrit tagurdama ja seda kuristikuserval, kus pole mingeid teepiirdeid. Nüüd ma ei imesta, et Linnart Mäll ütles kümme aastat tagasi, kui oli neis paigus rännanud:
- Sikkimi teedel kannatab sõita vaid alalises purjusolekus. - Ja pidas selle jaoks kõige paremaks kohalikku rummi. 

Oht kuristikku kukkuda on täiesti reaalne. Isegi Sikkimi kroonprints, püüdes vältida kokkupõrget vastutuleva koormaautoga, langes oma Mercedesega sügavikku.

Miks siis üldse sõidetakse niisugusesse kohta? Selleks on kaks erinevat põhjust: enamus siinseil teedel rändavaist välismaalastest on tulnud, et jõuda võimalikult lähemale Himaalaja lumistele tippudele, mida kogu väikeses Sikkimis on aegajalt näha roheliste mäeharjade kohal, teised aga eelkõige selleks, et külastada  vanu gompasid, tantrabudistlikke kloostreid.  Mulle pakub sügavat rahuldust näha pühapiltide- või kujudena jumalat ja jumalannat rituaalses ühtes, kuivõrd minu meelest on see – mees- ja naisenergia ülenenud ja peenenenud ning samas naudinguline kujutus parimaks usuelamuse väljenduseks, mida üldse võib kujutleda ja on lausa ime, et väike tiibeti rahvas on suutnud seda levitada kõikjale ümber Himaalaja lumiste ahelike, mistõttu ongi sealsed maad olnud mulle lemmik-reisisihiks ning Sikkim oli ainsana  mul veel ära nägemata.

Korraga sõidab meile vastu  tuubiltäis mikrobuss, katuselgi uljas noorteseltskond; keskel istuv nooruk vehib kõigi jäsemetega, kummaski käes õllepurgid – niisugune võiks olla meie liikluspolitseiniku õudusunenägu... Päris kindlasti ei ole need Sikkimi põliselanikud, vaid hilismigrandid Nepaalist. Põlis-sikkimlased on vaikseloomulised, introvertsed ja tunnevad end allasurutuina, sest praegu on neid kogurahvastikust veel vaid 24%. Päritolult on nad valdavalt tiibetlased, ehkki tulnud lainetena pikema aja jooksul, mis seletab nende mõnigaid keelelisi erinevusi.

Hotelli  poes jäin jahmunult silmitsema raamatut Smash and Grab. Annextion of Sikkim. (Eesti keelde võiks  tõlkida umbes nii: Lömmilöömine ja endale haaramine. Sikkimi annekteerimine.) See oleks ju sama, kui et meil olnuks nõukaajal poes vabalt saada dissitentide kõige vingemad nõukogudevastased kogumikud! Kaupmees ütleb uhkusega, et India on demokraatlik maa, Sikkimi suhtes on aga eri osapooltel oma tõde. On demokraatiaga kuidas on ( siin hakkab mulle aina enam tunduma, et demokraatiate juhtmõte: sa võid kõike suust välja ajada, see ei tähenda mitte midagi, on isegi isisksuevaenulikum kui autoritaarsete režiimide kinnitus, et kõik, mida sa mõtled aga veel enam see, mida sa ütled, on väga tähtis!)  kuid viimane märkus tundub küll ohtlikult vale – eri rahvusgruppidel võib olla küll asjast erinev arvamus, kuid tõde on ikkagi üks ja erapooletu kõrvalseisjana võin öelda: see on nukker lugu, kuidas üks väike rahvas jäi omal maal vähemusse ning siis juba täiesti demokraatliku hääletuse tulemusena kaotas oma riigi, sest enamus elanikkonnast soovis ühinemist Indiaga.

Sikkimi ja India erinevad suhtumised tulid ilmsiks juba India iseseisvumisel 1947.a. Sikkim, ehkki India kõrval imepisike, tundis end natuke paremana: India oli olnud kaua inglise ülemvõimu alla, nemad aga alati iseseisvad. Sikkim  soovis nüüd tagasi saada Darjeelingi piirkonda, mille eest britid olid renti maksnud (vähe küll ja ainult vahetevahel), Nehru aga soovitas sikkimilastele:
- Sulgege silmad ja hüpake ookeani, mille nimi on India...

Kummagi poole soovid jäid tollal veel täitumatuiks unelmaiks. Skkimi kaheteistkümnes kuningas Palden Thondup Namgyal, tollal veel noor mees, kes saanud nii ida kui lääne hariduse, oli heades suhetes paljude väljapaistvate isiksusetega; Tiibetist põgenenud Dalai laama usaldas peita oma kulla tema palee garaaži põranda alla ja osales nurgakivi panekul tiibeti instituudile Gangtokis. Instituudi gompat-meenutavas  peahoones näeb suurepärast kunstikollektsiooni, eriti muljetavaldav on tikitud tankade väljapanek.

Sikkimi suhted Indiaga olid aastakümneid  päris head, sest oli ju mõlema huvides ära hoida Puna-Hiina ekspansiooni Sikkimisse, kuid seitsmekümnendate algul, mil India hakkas üha enam Sikkimit „päriselt“ endale ihaldama, pingestusid suhted, kuni jõudis kätte 8.aprill 1974.a. Kuningas tegi oma hommikust jalutuskäiku aias ja oli just naasmas  hubasesse raamatukogutuppa, kui talle teatati ärevaid uudiseid: suured india väeüksused on liikvel, isegi kahurid; turul räägitakse kuulujutte nagu oleks hiinlased  sisse tunginud ja india sõjavägi läheb neid tagasi lööma... ometi tundub, et nad piiravad paleed...  Kuningas helistas ärritunult India saatkonda:
- Mis kurat teil siin nüüd lahti on ja mina ei tea midagi!...

Teda  rahustati: tavapärased manöövrid, laskemoona pole välja jagatud... Samas teatati, et Indira Gandhi soovib läbi rääkida ja kuningale saadetakse järele sõjaväe helikopter. Kui kuningas nõudis suuremat kopterit, et ta võiks kaasa võtta kaks nõuandjat, öeldi, et hetkel pole ühtegi sellist vaba. Siis kadus nagu india poolel üldse huvi nende läbirääkimiste vastu. Korraga kostus palee värava pool tulistamist. Kahest valvurist üks, 19-aastane noormees sai surma, teine haavata. Korraga seisis kuninga ees ta hea tuttav, isegi sõber,  india kindral Kullar:

- Mul on väga kahju, et see nüüd nii läks. Kogu viimase aasta püüdsin seda ära hoida, kuid ei suutnud.

Kõik telefonid palees olid välja lülitatud, side välismaailmaga katkenud. Vastu õhtut said  kuningas ja ta poeg tööle raadiosaatja – nad olid mõlemad innukad raadioamatöörid – ja saatsid maailma teate oma riigi hukust, mis tõesti jõudis üsna mitmele poole – Jaapanisse, Ameerikasse, Austraaliasse - ja ilmus järgmisel päeval maailma ajalehtedes.

Kuninga saatus ei kujunenud nii traagiliseks nagu oleks võinud arvata. Küllap oli Delhis  neidki, kes meelsasti oleksid näinud, et kuningas saab palee ründamise käigus surma; pärast  võiks ju vabandada, et juhtus.. nagu oli ka valveposti-sõduri mõrvamisega: armee ametlikus teadaandes väideti, et enne tule avamist oli   valjuhääldist hüütud, nõutud relvade mahapanemist. Hiljem selgus, et midagi sellist ei olnudki. Nii siis sai kuningas oma palees rahulikult edasi eldada, ta oli ikka Sikkimi kõige peenem härrasmees, ainult et ilma kuningavõimuta.  Kui ta 1982.a. New Yorgi haiglas kõrivähki suri, lasi Indira Gandhi riigi kulul ta kirstu lennukiga Delhisse ja edasi kopteriga Gangtokki toimetada. Sikkimi politseijaoskondade seintel on vana Sikkimi vapp. Kõik see olnuks sama, kui et meil oleks Päts saanud rahulikult oma elupäevad  Kloostrimetsa talus  veeta ja miilitsajaoskondade uste kohal oleks olnud kolm lõvi...Vana kuninga surma järel krooniti vaikselt uueks kuningaks  ta poeg – põliste sikkimlaste hardaks rõõmuks ja Nepaalist tulnud migrantide nördimuseks.. Tõsisemaid rahvustevahelisi konflikte pole siiski olnud. Pealinn Gangtok näib üksnes naabermäelt vaadates kena, muidu on aga üks koledamaid linnu, mida olen näinud: äärmine ruumikitsikus järsul mäel, võimatult auklikud tänavad, otsekui piltlik etteheide migrantidele: ärge tulge enam siia juurde, niigi on kitsas!... Indialased näivad olevat sedameelt, et kui juba kord on asfalt maha pandud, siis on pind nii kindel, et seda veel hiljem kuidagi üle tegema hakata tundub täiesti kohatu... Nii on  vaid kõgemal mägedes, kus liiklus hõredam, säilinud veidi ka siledamaid teid. 

Sikkim ei tulnud õigel ajal selle peale, et vastu seista migratsiooniohule kas või rangete sisserännukvootide kehtestamisega, küll aga õppis naabrite kurvast saatusest Bhutaan, Eesti-suurune nii pindalalt kui rahvaarvult, viimane Himaalaja kuningriikidest: paaripäevalise sõjalise operatsiooniga kihutati riigist välja enamus aja jooksul sisse imbunud nepaallastest, kes aga ikkagi jääda soovisid, peavad nüüd kohustuslikult kandma bhutaani rahvariideid – nagu ka bhutaanlased ise.   Ilmselt on nii, et kui migrasntide arv hakkab ületama 10%, peaks see olema juba ohusignaaliks põlisrahvale, eriti sel juhul, kui samas naabruses on nende migrantide suur emamaa.

Sikkimis on tunda uusi pingeid: oma ägeduse poolest tuntud nepaali gurkha-sõdurid tahavad nüüd luua  osariigi nimega Gurkhaland märksa suuremal alal kui seda on Sikkim. Kardetakse  terroriakte. Hotellis tunned, nagu viibiksid priviligeeritute vanglas: aiatee käänakul annab vormis mees sulle küll möödumisel au, kuid ühtlasi jälgib teraselt iga su liigutust, hotelli sisenemisel tuleb astuda läbi turvavärva, mille lakkamatule pirisemisele küll   keegi tähelepanu ei pööra. Huvitav, kui mul peaks olema tõesti tubli annus lõhkeainet taskus, kas aparaat  hakkab siis lausa karjuma?!...



















Nagu mingi katk levib  maailmas pildistamiskeeld, justkui tahetaks välja suretada kujutlust rõõmsast turistist, kes käib kõikjal ringi, ühes käes foto-, teises videokaamera. Keelud lähevad järjest  räigemaks, nii võib Rumteki gompa ukselt lugeda, et templis pildistaja arreteeritakse kohapeal ja administratsioon ei vastuta ta edaspidise saatuse eest. Segased!... Õnneks polegi selles templis eriti midagi pildistada: kõik seinad on küll kaetud maalingutega, kuid seda üsna keskpärasel kunstilisel tasemel ja kujutatud on tõsiseilmelisi mehi üks teise kõrval.. Rumtek on ühe tiibetlaste üha taassündiva  usuliidri Karmapa koduklooster ja olukord praegu pingeline seetõttu, et pretendente sellele kohale on tekkinud koguni kolm. On küll peaaegu kujuteldamatu, et automaatidega relvastatud mungad korraldaksid laastava rünnaku naaberkloostrisse, kuid peetakse võimalikus, et keegi midagi sellist korraldab ja hiljem süü munkade kaela ajab..Võiks käiku lasta kõnekäänu. Palju nagu Karmapaasid...

Kui meil räägitakse miljonivaatest, peetakse  silmas võimalust näha enda ees mingit veekogu. Seda vaatepilti, mis avaneb hotellist Pemayangtse kloostri aias, võiks nimetada vabalt kümne miljoni vaateks: otse ees maailma kolmandana kõrgeima mäe Kanchendzongma lumine tipp. Ja mitte ainult tipp, vaid kogu mägi täies aus ja hiilguses alates juba jalamist.  Aastaid tagasi, kui korraldasime Peeter Vähiga Ladhakis lausa eraekspeditsiooni, hobuste ja kandjatega, jõudsime kord õhtu eel kohta, kus üle sünkja kiviklibuse voore paistis lumine tipp. Ronisime voore harjale lootuses näha seda suurt mäge täielikult, kuid pidime tõdema, et oru taga kerkib meie ette järgmine sünkjas voor. Peeter laskus orgu ja tõusis ka tolle voore harjale, kuid pidi tagasi tulles tunnistama, et ka selle taga oli järgmine voor põiki ees. Siin pole aga midagi risti ja põiki ees, võib näha, kuidas mägi hakkab orust tõusma  rohelise seljandikuna ja kasvab kõrgemal lumiseks kaljumäeks.  Pemayangtse gompa on täis vanu tantristlikke maalinguid – siin sees jätkub teisel kujul see Naudingu ja Tarkuse ulatamine vastu Tühjusele,  mille võrdkujuks on väljas see sätendavlumine mägi. Eriti kõnekaks sai mulle altaripoolne maaling parempoolsel seinal, selle ees jäin seisatama ikka ja jälle, püüdes seda endasse jäädvustada – pildistamine muidugi keelatud ja valgust liig napilt, et klõps salaja ära teha. Otsustasin: selleks, et see pilt minus kaduma ei läheks nagu läks üks bhutaani rahvusmuuseumi yab-yum ( otseses tõlkes: isa ja ema, nii nimetatakse rituaalses armuühtes kujutatud jumalat ja jumalannat) meenutan seda  nüüd iga päev mõne minuti hommikul ja õhtul, aga kõigepealt püüan seda  võimalikult üksikasjalikult endale kirjeldada: mitme sajandi vanusel tuhmunud freskol suurusega umbes 4x4m taustal roosakaspruunikas ihuvärvi põhitoon, soe, ehkki pisut mustunud, sellelel peene musta joonega joonis: kesksel kohal istuv rituaalühtes paar, neid ülalt ümbritsemas avarad kaared otsekui aura, mille sees  hõljuvad õhus väiksemad rituaalühtes paarid, altpoolt neid  lausa  tulvab koonusekujuliselt põhipaari sisse; eriti nõtkena hakkab silma ühest väikesest paarist alt paremast servast punase kehaga naine – kõik see moodustab hämmastavalt harmoonilise ja naudingurikka terviku; alt eriilmeliste väikeste paaridena lausa voogab üles põhipaari sisse erinevaid valgustatuse ja naudingu ilminguid (väiksemate paaride kujul), mis võimenduvad ja ülenevad nendes ning kiirguvad neist siis välja ülemaiste väikeste paaridena; just põhipaari kujutades on kunstnik saavutanud erilise meisterlikkuse: milline hurm mehe näol, milline andumus naise silmis, kui sulnilt põimunud embuses nende käed ja jalad!

Kui maksta, ehk lasevad pildistada – välgatas korraks mõte, kuid loobusin sellest – ilmselt erutas  juba tekkinud kavatsus kaasa viia see kujutis mitte digikaamera mälukaardil, vaid endas – juba aimasin, mida see mulle annab, kui ilmutan selle taas endas igal hommikul ja õhtul – see pole kaugeltki vaid pelk mnemotehniline võte! Juba võisingi tunda taolise pühendumise väge: kui kõndsin läbi vastasseina maalingute eest, mis olid väga halvas seisus, krohvitükid ära langenud, siinseal paljastunud valge seinapind – siin poleks olnud pildistamisest mingit abi, mulle aga ilmusid sellest vana värvi sigrimigrist nõtked käed, jalad ja puusad ning hurmunud näod.

Juba ainuüksi Pemayantses kogetu pärast tasus see raske ja kulukas reis ette võtta! Nagu  reisikirja algul ütlesin, et Himaalaja puhul vaimustab mind erinevate sakraalerootiliste pühapiltide küllus, nii võin rahuldustundega tõdeda, et neid leidub siin tõesti väga rikkalikult – selliseid, mis pole veel jõudnud ühtegi tantra kunsti albumisse ja mida ei oska enne nägemist üldse ette kujutada.

Et lõpetada veel millegi positiivsega: Delhi lennujaam on lõpuks valmis saanud! Enam pole seda tülikat ümberkolimist siselendude  jaama, mis oli kaugel eemal ja meenutas rokem turgu kui lennuvälja! Nüüd pruugib vaid rahvusvahelise lennujaama hoonest korraks väljuda ja tõusta aeglaselt liikuvatel lintidel, mis on nii väikese kaldega, et võid vabalt enda ees hoida ka kohvreid täis käru. Tõused ja tõused, jääb mulje, et uus lennuväli on rajatud lausa vana kohale  nagu tehakse autoteid maapealsete teede ja isegi majade kohale... Põrandaid katab kõikjal – mõlemas lennujaamas - pruunikas maitseka mustriga vaip – ilmselt siis maailma suurim vaip! – ja kõik on säravalt puhas. Seegi on India, uus India.





Wednesday, January 4, 2012




















ILMRE NR 13

Luulet võistluselt

Tallinnas Kodulinna majas toimunud avalikul luuleüritusel selgusid luulevõistluse "Kuldne Kaseleht 2011" võitjad. Avaldame nüüd veel kord need kolm võiduluuletust, et oleks võimalik mõtiskleda, miks just need. Kaks esimest väärisid esiletõstmist küllap seetõttu, et erineval moel puudutasid väga paljude inimeste hingekeeli, Kerli luuletuses aga tõuseb tuntavaks mingi omapärane vitaalsus, kindlasti sai otsustavaks auhindamisel ka hea puänt.


Helle Toomingas

PIMEKOHTING

Kirjavahetust võõraga võib pidada
pimekohtinguks,
sest sa kirjutad nagu mittekellegagi.
Ja leiad selle "nagu mittekellegagi" ühed ja
samad sõnad ja keele ja arusaamise.

Kellegagi, keda ei ole.

Või vähemalt ei saa sa mittekeegit käega
katsuda
ega silmaga näha. Et ta oleks.

Aga ta on keegi, kellega su hing saab
üheks... sõnades.
Või tema omast
pool hinge ja sinu omast pool,
nagu pusle, mida külgipidi kokku lappad...
 ja lappad.

Kuni ilma teineteiseta enam ei saa.

Sest igas hetkes sa ootad temalt kirja...
ja tema sinult... igat tähte ja sõna!
Sõna, mille paistel näha iseennast ja otsida
teist,
sest ometi on just see mittekeegi kusagil
tugevalt olemas.

Teadmine, et sul on mittekeegi, asendab
kellegi, kes võib olla küll käegakatsutav,
aga ei suuda kunagi sinusse nii tulla...
Või sina temasse ei küündi nõnda, nagu
pimekohtingu kirjad…
need kirjad.

Sõnad aga imbuvad su sisse ja ühtäkki saab
terve maailm neid täis!
Ja sa lähed jälle ja avad postkasti,
ja loed...
Nagu esimesi sõnu, tookord, esimeses
kirjas.

Kirjad jäävad.

Ja ootus jääb, isegi kui see keegi, keda ei
ole,
sinu elust on lahkunud.
Teise ilma.
Aga sina oled harjunud ootama,
oled harjunud magama, ärevus hinges, et
ehk?

Nii saab märkamatult temast su muusa,
saab su ilumeel ja su silmad...
Sa kannad teda elavana endaga kaasas.
Hoiad ta kirju kiivalt oma südame lähedal,
ja salamahti lähed sa ikka ja jälle...
tema sisse.

Ja see on pöördumatu.

See on midagi, mille kohta oleks labane
öelda "ilus!"
Aga sa tead seda, ja see ongi ilus!
Kogu see puutumatu maailm sinu sees,
mida temana hoiad, oled sina ise!


Hirviö


* * *
(Taasiseseisvumise aastapäevaks)

Inimesele, kel puudub vabadus,
võib seletada,
et ka vabas maailmas on probleeme:
  töötus, haigused, õnnetu armastus...
Ta kuulab kannatlikult,
noogutab mõistvalt
ja mõtleb endamisi:
  Kui saaks vaid korraks
  tõbisena,
  töötuna
  ja jubedas armuvalus
  vaba olla!




Kerli Adov

* * *

Põskedest sõnad võetud
Need lohku vajunud.
Aga tema minevik...
Mis saaks ma sellest arvata?
Tema soovid, tema hirmud
Kes lubab mul ette kujutada?
Õppida oma armastatutki päriselt tundma
Võtab terve igaviku.
Ja siis ka ei või iial olla üdini kindel.
Inimene pole vaid  tunnetega loom
Ta pole vaid mõistusega loom
Saladus on ta kõigepealt -
Kahe käpa peal.

Thursday, December 1, 2011














ILMRE NR 12

Sügisene luulevõistlus 2

Jätkame  sügisese luulevõistluse paremate luuletuste avaldamist. Nagu võite näha meie Interneti-raamatupoest on võistluse paremiku vihik juba ka saadaval. Kes soovib kokku hoida postisaatekulude pealt, tulgu seda ostma 6. detsembril ajavahemikus kell 12.oo – 19.oo Rahvusraamatukogu Jõulumüügile meie raamatuletti.



Hirviö
* * *
(Taasiseseisvumise aastapäevaks)

Inimesele, kel puudub vabadus,
võib seletada,
et ka vabas maailmas on probleeme:
  töötus, haigused, õnnetu armastus...
Ta kuulab kannatlikult,
noogutab mõistvalt
ja mõtleb endamisi:
  Kui saaks vaid korraks
  tõbisena,
  töötuna
  ja jubedas armuvalus
  vaba olla!


Kerli Adov

* * *

Põskedest sõnad võetud
Need lohku vajunud.
Aga tema minevik...
Mis saaks ma sellest arvata?
Tema soovid, tema hirmud
Kes lubab mul ette kujutada?
Õppida oma armastatutki päriselt tundma
Võtab terve igaviku.
Ja siis ka ei või iial olla üdini kindel.
Inimene pole vaid  tunnetega loom
Ta pole vaid mõistusega loom
Saladus on ta kõigepealt -
Kahe käpa peal.


Hele-Mai Viiksaar

HELE TUME 

Hele-tume
Hele-tume
vean su pihke läbi lume
tunne külma, tunne kuuma
tunne valu läbi une
oma raevu minus suuna
minu pehmeid käsi pure
karju, röögi rebi juukseid
et ei kuuleks nad su nuukseid
eal su pisaraid ei pühi
eal su põski ma ei nühi
ma ei märkagi su valu
ma ei kuule, ära anu
mina-sina
sina-mina
hele-tume
hele-tume
Pure mind, pure mind
mul on väga puhtad käed
mina jaksan sinu ande
kanda kätel, andsin vande
verega su küljeluule
külma sõrmega su suule
oma hambajäljed jätsin
sinu laubale ja huulde
kõik mis sinust kaasa võtsin
hele-tume
hele-tume


Riina Torop

* * *

ma mõnikord
igatsen sind
oma südame puhtuse jõuga
ma mõnikord
hirmutan sind
oma veidra ja tujuka tõuga
ma mõnikord
teen sulle häbi
hoides sinu ees
suletult ust
sest kardan -
kui astud sealt läbi
näed minu sees
armastust

Tuesday, November 1, 2011


    ILMRE NR 11

Sügisene luulevõistlus

Kas need luuletused on võistluse parimad? Põletav küsimus, millele pole vastust, sest kõik selgub ikkagi alles 11. detsembril.


Jaan Tänavots

EELSÜGIS
Kui suur on kuu, kui kahvatu ta pale
augustiõhtul paistab hulkujale.

On küpsend nisu, valmind rukkipead
ja marjad põõsais ja veel muudki head.

Veel põdrakanep keset raiestikku
kui lõke, mis on taevast siia kukkund.

Kui külmas kastes juba põlluveer,
on siin veel soe kui soojendaks see leek.

Kuid kõrval mets on musti varje täis -
seal sügis käib, seal sügis juba käib.


Laura Kiirend

ROHELISED SILMAD

tungivad läbi mu pluusinööpide, saapapaelte ja
püksilukkude,
ripse ripsme haaval
mu hinge sisse tuksudes.

ma vihkan sind.
ja ihkan sind.
ma tahan ja ei taha.
tahan tillukest killukest sinust, osakest
seda paremat osakest.
või pahemat.
korraks, üheks kordumatuks hetkeks,
mis on kestab kogu igaviku.


kuidas saaksin su endale, sind päris endale
saamata?


Kadi Kivi

SELLE TUNDE NIMI ON SÜGIS

Vaatamata vanusele
ja seinast seina omandatud kogemustele,
mida on võimalik su kehalt reaalselt lugeda,
nagu peegel igal hommikul väidab;
hoolimata vigadest ja vastumeelselt omandatud õppetundidest,
pidevast profülaktilisest enesekontrollist,
kokku käkerdatud ja sahtlisse peidetud naiivsusest
tuleb ikka ette neid pagana sügisõhtuid,
kus tuul pressib liiga tugevasti läbi
su hõredate aknavahede
ja ulub seejuures nii valjult, nii häirivalt
su vaikusesse sisenedes,
et sa hakkad iseennastki kartma
ning sinu silmist sajab külma rahet
harmoonia, ühtesulandumise mõttes.
Tunded vist jäävad
paratamatuste ja teadvustamise trotsiks,
sügis vist ei jätagi üksikuid rahule.
Jah, endiselt sähvatab neid öid,
mil ammust nurka ununud kaisumõmm,
nina maas ja saba püsti,
su varjatud valu näeb ja mõistab
ning sulle tugevasti kaissu poeb.
Ja neil öil, olgu need nii tühjad,
pimedad
ja märjad kui tahes,
on sul talle hellust ja kehasoojust jagada küll,
on kahe käega armastust pakkuda
vihma üle elanud hommikutundideni.


Asta Hiiesalu

* * *

Seda luulet ma lugesin
laiuti,
pärast proovisin pisut
pikuti.
Tundus mul paiguti
laiguti -
kurg kirvega ära rikuti.

Sügaval sompasin
samuti,
kuldkalakest kullakest
palusin.
Suutsin küll sabast
haarata,
jumalaks jäigi mul
saamata.

September 2011


Helle Toomingas

PIMEKOHTING

Kirjavahetust võõraga võib pidada
pimekohtinguks,
sest sa kirjutad nagu mittekellegagi.
Ja leiad selle "nagu mittekellegagi" ühed ja
samad sõnad ja keele ja arusaamise.

Kellegagi, keda ei ole.

Või vähemalt ei saa sa mittekeegit käega
katsuda
ega silmaga näha. Et ta oleks.

Aga ta on keegi, kellega su hing saab
üheks... sõnades.
Või tema omast
pool hinge ja sinu omast pool,
nagu pusle, mida külgipidi kokku lappad...
 ja lappad.

Kuni ilma teineteiseta enam ei saa.

Sest igas hetkes sa ootad temalt kirja...
ja tema sinult... igat tähte ja sõna!
Sõna, mille paistel näha iseennast ja otsida
teist,
sest ometi on just see mittekeegi kusagil
tugevalt olemas.

Teadmine, et sul on mittekeegi, asendab
kellegi, kes võib olla küll käegakatsutav,
aga ei suuda kunagi sinusse nii tulla...
Või sina temasse ei küündi nõnda, nagu
pimekohtingu kirjad…
need kirjad.

Sõnad aga imbuvad su sisse ja ühtäkki saab
terve maailm neid täis!
Ja sa lähed jälle ja avad postkasti,
ja loed...
Nagu esimesi sõnu, tookord, esimeses
kirjas.

Kirjad jäävad.

Ja ootus jääb, isegi kui see keegi, keda ei
ole,
sinu elust on lahkunud.
Teise ilma.
Aga sina oled harjunud ootama,
oled harjunud magama, ärevus hinges, et
ehk?

Nii saab märkamatult temast su muusa,
saab su ilumeel ja su silmad...
Sa kannad teda elavana endaga kaasas.
Hoiad ta kirju kiivalt oma südame lähedal,
ja salamahti lähed sa ikka ja jälle...
tema sisse.

Ja see on pöördumatu.

See on midagi, mille kohta oleks labane
öelda "ilus!"
Aga sa tead seda, ja see ongi ilus!
Kogu see puutumatu maailm sinu sees,
mida temana hoiad, oled sina ise!