MÖLLAV VABADUS

LUULEVIHIKU   „LUULEKEVAD 2012“  KOOSTAJA  MÄRKMEID

Luulevõistluste vihikud on andnud alati üsna eheda pildi inimeste tunde- ja mõttemaailmast nagu see hetkel on. Milline on see siis praegu, ajal mil raadiost kuuleme, et meie majandusel läheb järjest paremini,  kriis oleks nagu läbitud juba mõni aeg tagasi - majandusel,kuid meie inimestel läheb millegipärast järjest halvemini, kõik kallineb, aga raha ei tule kusagilt juurde. Ainelised võimalused on kitsenenud ja see teeb tuska, samal ajal on vabadus välja öelda kõike, mida aga sülg suhu toob.. nii seda võimalust siis kasutatakse,seda hoogsamalt, et tajutakse: ega sellest ütlemisest suurt midagi ei muutu. Aga öelda võid, võib sõomata Soomet, rääkida oma ihadest, kujutada end saatanliku naisena, tunda end tarbimisühiskonna noroena.. Pole minu asi ennustada, kas mõni neist luuletsuest ka auhinnalisel kohale tõuseb – seda hakatakse vaagima alles selle vihiku põhjal, - kuid omamoodi märgilise tähendusega on siin minu meelest neli luuletust:

Margit Peterson „Mina olen emane ja mul on omad ihad“. Peakirjas on juba kõik olemas – naishiid ütleb otse välja, kuidas temaga on -selline suveräänsus. Edasiselgub, et ihade omanik ei ole kõige paremas tujus, pahandab kellegagi.

Loviise Petrovi  „Sajatus“. Pärast „kalevipoega“ polegi Soome aadressil midagi nii vänget öeldud. Luuletusest selgub ka taust: mees on läinud Soome tööle ja leidnud seal uue nooriku. Tahaks lohutada, et hoopis sagedasem on vastupidine – kui palju kauneid eesti neide ja naisi on läinud Soome mehele, et kui jubas ajatada, siis pigem selle pärast... aga eks ta ole – igaühel oma särk ihule lähemal..

Siu seekordne mehiallutav luuletus polegi nii vinge nagu mõni ta varasem. Eks nimigi ütle juba nii mõndagi. Tark mees hoiab sellistest nasitest muidugi eemale, ent mine tea, masohhistist meestele võib olla just selline naine lausa kompvek.

Kelly Turk. Tema „W.B.“ (mida need tähed ka iganes tähendavad) annab kujuka pildi ühest (ja ilmselt mitte just väikeset osast) meie noortest, kes üdini läbi imbunud tarbijalikust mentaliteedist, kellele inimene, kes ei tea, mis on Louis Vuitton (mina ka ei tea ega tahagi etada), pole üldse inimene..Luuletuse diskreetne võlu seisneb selles, et ei selgu, kas autor on ise täiel määral sellise mentaliteedi esindaja või on kirjutanud peene irooniaga oma eakaaslaste aadressil – võib mõelda nii ja teisiti, vastus jääb autori saladuseks.

Igasugust sõimu ja otseõiendamist, millel polnud mingit kirjanduslikku väärtust sai kõrvale jäetud oi kui palju!...

Mis maksab, kui ma siia lõppu veel iitsatan, et oleks igatsenud lugeda ka luulet, millest on tunda, et kirjutaja pürgib millegi üleva ja ilusa poole, tahaks vaimselt kasvada, areneda, muutuda paremaks...

Ingvar Luhaäär

Margit Peterson

MINA OLEN EMANE

JA MUL ON OMAD IHAD

Olevikus olijatel olema peab olnu,
minevikku minejatel mingi minevik.
Tulevikust tulijatel tunglaga või tulgu.
Mina olen olemas, mis vahet paks või pikk!

Kui sa homme küsid minult kus ma olin eile,
vaikin, sest, et vastama ei ole kohustund.
Täna ainult öelda võin ma salamisi teile
lahti minust te ei saa, ka siis kui lahustun!

Mind ei koti absoluutselt sinu eilsed vihad!
Vaata oma jalge ette! Vaiki siis kui võid!
Mina olen emane ja mul on omad ihad!
Pesitseb mus saatan või siis kolmesilmne nõid.

Vahel lihtsalt mõtlen, et küll miks sa kannad maski?!
Tundud mittenägijale illikukupai.
Võta oma negatiivsus, mata klaasist kasti!
Ainult nii sa õpid ükskord naeratama vaid.

Kui sul üldse midagi on öelda, ütle välja!
Miks sa susid teiste elus? Kõikjal kurja näed.
Nii sa kahjustad vaid oma eeterlikku välja,
kurjusesse lahustud, vaod porri võluväel!

Olevikus olijatel olema peab olnu,
minevikku minejatel mingi minevik.
Tulevikust tulijatel tunglaga või tulgu.
Mina olen olemas, ma pole pimesikk!

Loviise Petrov

SAJATUS

Oo, Soome, Sina rikas hoor,
kes Sa magatad meie paremaid poegi
ja lased meie kenamaid pruute neid taga nutta;
Sina, kes Sa saadad oma jäägrid meie ladvaõunu noppima
ja oma ätte meie kangemaid pulmaviinu ära kärutama.
Kuule siis Maaneidude sajatusi,
karda nende kaetamisi,
sisistatud ussisõnu,
kurbade keelitusi:

Susi Sind söögu, Sa hoorade hoor!
Sinu teotatud huultel rääsugu mesi,
võtku Sind vägisi Sulle vastikud,
musulmanide hordid rebigu Sind!

Saad naeruks neile, keda ahvatlesid
truude naiste soojade käte vahelt
oma roiskuva neetud üsa metsadesse.
Kibedaid pisaraid saad veel valama
lihapatu eest oma kaetatud silmadest.

Nii saagu!

Siu

HUKATUS

Ma tulen kui voogav merelaine

Võimas, metsik ja ebamaine

Laintega täidan su avatud pihud

Naisena voogan ümber alasti ihu

Meelalt noolin su märgasid puusi

Vahuga voolin iharaid huuli

Sihvakad jalad köidan ümber su piha

Sa tunned kuis tõusmas on merevee-iha

Ja langed ning võitlemast loobud

Voogavaist laineist nii iharalt joobud

Koos põimume üheks kui meri ja maa

Mu soolasest ihust sul küllalt ei saa

Jääb suudlustest suhu meresoolane maik

Mu embusest saab sinu viimane paik

Me armumäng lõppeb kui randa sind kannan

Ja viimase suudluse laubale annan

Koit tõuseb ja meri on vaikne kui klaas

Vaid uppunud keha rannaliivapeal maas

Kelly Turk

W.B

Lähen tšekkan baltijaamas reaalset elu.

Lähen tuhlan ringi.

Kuklas krunn ja nägu clean.

Naudin boheemi elu täiel rinnal.

Naudin stiilse elu vilju.

Väike vaheldus Zarale, Mangole ja Reservedile.

Lähen tšekkan baltijaamas reaalset elu.

Lähen naudin stiilse elu vilju.

Keda kotib, et Gucci üle õla, keda kotib too vaene hambutu vanaeit.

Mina naudin iseennast, naudin tuhlamist ja moekust.

Mul on jummala pohlad teist wannabedest,

sest mina olen näinud, kuulnud, rännanud Milanos, Big Appelis ja L.A-s.

Nüüd tšekkan reaalset elu.

Sahistan ketsi, mõtisklen, kuhu olen sattunud,

Kõik nii imeline ja samas ka nii võigas…Too purjus päss seal nurgas.

Konkreetne elu.

Mõttetud labased kaltsudes piffid,

kas te pole kuulnud siis Mangost ja kergest tangost Zara lettide vahel?

Kas te pole näinud Viru outlette ja Solarise kingapoode?

Kas pole sirvinud elus Vogue'i ja lugenud, et hipi on uus tibi?

Lähen tšekkan reaalset elu.

Nii Alice Imedemaal on olla siin venkude ja muude sortide keskel.

Keksida kallistes ketsides ja Diori prillides hapukurkide vahel.

Nagu Jamaical vanad mehed mängivad kabet ja mina suundun suurde saali.

Katsun ühte särki ja mudin teist kotti.

Miks ei ole siin Louis Vuittoneid, küsin ma.

Tädi, too seniilne, vaatab mind kahtlase huviga.

Kas tõesti on veel taolisi väljasurevaid liike, kes ei tea LV-st mitte sittagi…vau.

Tunnen, et oleks kui joonud end mällari  ja ärganud kusagil teises dimensioonis,

kusagil kapsaste vahel ja nõukaaegsel paraadil.

Inimesed, kallid kodanikud, tehke rõõmsam nägu!

Lähme tädi Anni juurde lattet jooma ja kiluvõikut sööma!

Varsti  võime juba teada anda laureaadid!