Jevgeni Metusala luuleilm

Poole oktoobrikuuni saab veel saata luuletusi meie sügisesele võistlusele Kuldne Kaseleht 2011. Novembrikuu Ilmres tutvustame juba paremaid võistlustöid, seekord aga avaldame Ingvar Luhaääre veste, millest ilmneb, et ka luules – nagu kunstiski – on selline nähtus nagu naivism täiesti olemas.

KENIKENE

Mu ees laual on kolm kaustikut luuletusi – Neitsinoormees, Musika ja Ka pärast surma. Need andis mulle 1990. aastal, seega siis 21 aastat tagasi, tollal 80-aastane Jevgeni Metusala. Viljandi luuleklubi käis tollal koos Laidoneri platsi äärses vanas puumajas kunstikooli ruumes. Kui mul polnud vahel aega Viljandisse sõita, juhatas koosolekut Jevgeni, kogus kokku kohalolnute luuletused ja saatis mulle Tallinna. Teised peale tema olid noored (nüüdseks kõik luulehorisondilt kadunud)  ja küllap ta tundus neile oma pisut jäiga ja rigiidse olekuga pedantse arveametnikuna. Vaevalt on teda nüüd enam elavate kirjas... ja ta elust ei tea ma sumuti kuigi palju. Ema rääkis vahel, et on üks paljulapseline vene perekond – Metusalad. Küllap oli ta üks nende hulgast.

Lugesin nüüd luulekaustikud uuesti üle. Luuletused on enamsti üsna konarlikud, kuid ometi huvitavamad kui paljude siledad värsid ja annavad päris kujuka pildi ühe inimese eluteest. Neitsinoormehes astub meie ette kohmakas, kuid vitaalne nooruk. –


IGATSES, JANUNES ÕRNUSI

Käis nooruke kui pigi sees,
tammus januses rammus mees. 
Hing igatses, higistas sees

leida, saada õrnema jaole.

Täheke vilgutas teele,

ligemal, jäätunud veele,

petlikult pilgutas meelde:

saaks ligi õrnema soole.

Külmad ja kalgid lumised väljad.

Heidet valehäbi püünisrauad.

Eluõrnuste kuumavad näljad –

saaks armuga ühelepoole!..

Konarlik, rabe, aga sekka ekspressiivseid kujuneid (hing higistas sees), siis jälle asjalik õhkamine: saaks armuga ühelepoole!  Ühes teises luuletuses tuleb see kõik vast veel kujukamalt esile:

Et keegi pole kaissu kandunud,
siis elu – must narmastus.
Kui palju sellepärast  vandunud
ta ja nõutu – kus armastus!

Ja ometi – kui usutav! Keegi teine pole veel nii hästi kujutanud sellist saamatuvõitu noormeest, kelles ometi elu pulbitseb. Mitu luuletust kannavad pealkirja Mehaanikmeistri tütar. Siitki koorub üks eluline lugu: nooruki lähenemiskatsetesse suhtub neiu pilklikult, kolhoosi algusaastatel saab temast naistraktorist, ta vigastab end ja sureb veremürgitusse.

Järgmises, kõige paksemas luulekaustikus Musika näeme, et meie kohmakal noormehel on siiski olnud õnne ja nüüd kirjutab ta sooje värsse oma armastatud naisele.

Vahest oled ka leebe, rahulik kui leevike,
Kuusiku, parkide, aedade õrntasase hääline –
Vahest hüütakse mind ka omaselt: „Mu Keenike!“

Musika on ilmselt naise hellitusnimi, selles kõlab nii musi kui muusika ja luulekujundina balanseerib see senstimentaalsuse ja banaalsuse piiril. Erilise väärtusena tõstab autor oma naise juures esile seda, et ta ei suitseta:

Oi, mu naine, naiselik

ja roostevaba nagu kuld –

ei tee suitsu…

Teises luuletuses taas:

Su siidpehme, sigaretist sodimata,

siiras suudlus, suu

Viimases kaustikus Ka pärast surma ilmneb, et autor veedab üksi vanaduspäevi ja mõtleb tagasi oma surnud kaasale. Konarlusi on nüüd luuletustes vähem, mõnestki reast õhkub ehedat kurbust selle üle, et kallis kaasa on lahkunud.

Surid ja ka kõik, mis elus

minust talletunud sinus.

Nii siit inimeste ilmast

Sina varem läksid,

kui üks ilmavalgus silmast.

Palju minust võtsid

kaasa, endast jätsid –

ei küll viia võinud viimast,

see mu osa elu liiast.

Teises luuletuses mõtiskleb autor:

Mu Maria,

igavesti mulle oled,

igal pool ja ajal oled –

ellu siia

suremata,

igapäeva

jääd ja hinges, ihus põled..

koos minuga  v e e l   k o r d  sured.

Ja jääd ikka aega pikka.

Nii nagu kunstis on naivistid, on nad täiesti olemas ka luules, kuid siiamaani ei ole osatud neid vääriliselt hinnata. Jevgeni Metusala ongi üks naivistist luuletaja. Ta vääriks Kondase muuseumis mingil moel äramärkimist, samuti väikest luulevihikut trükis. Kunagi parematel aegadel, kui tekib inimestel aega ja huvi selliste asjade vastu, saab see ehk teoks.