Vene armastusluulet

Kui “Ilmre” eelmises numbris oli kimbuke Anna Ahmatova lembeluulet, siis nüüd pakume tema abikaasa – küll lühikest aega! – Nikolai Gumiljovi värsse. Gumiljov oli kummaline inimene, machomees, ühtaegu aus, sirgjooneline ohvitser ja dändi.

1920.aasta künnisel, kui Peterburg vaevles külmas ja näljas, korraldatai Kunstiajaloo Instituudi salis ball, kus oli koos linna haritlaskonna paremik – nii palju kui seda veel oli jäänud. Inimesed viltides, kulunud kasukais ja mantleid püüdsid hoida kamina umber, kus visiseid toored puud.. Ja korraga ilmus Gumiljov frakis, käevangus dam, kel seljas tõeline ballikleit, sügava dekolteega. Nad kummardasid vasakule ja paremale, jutlesid külma trotsides – nagu poleks elus midagi juhtunud. Revolotsioon? – Pole kuulnud..

Varsti pärast seda bolshevikud areteerisid Gumiljovi ja laskid maha.

JAAGUAR

Imelikku und ma nägin täna:

taevas särasin, kuid selles loos

oli mulle ette söödetud

siiski mitte kõige parem õnneloos:

muundusin ma äkki jaaguariks,

käisin ringi metsikuna ihates,

tuli lahvatamas südames ja silmis,

tõmblus tugevates lihastes.

Tegin hüppe inimelamusse,

- ehk see retk küll tundus mõnevõrra hull, -

öise saagi, oma osa järgi,

mis ju Loojast määrat oli mul.

Enda ees siis nägin imekaunist

lausa kuningannamoelist naist.

„Õnne kehastus, mu paleus!“ –

hüüdis keegi minus – võis ju olla – vaist..

taltusin ja jäingi liikumatuks,

kuuletudes talle – nii ma seal

sain kui shaakal koerakarja saagiks –

juba olid hulgandi mu peal.

Vaikselt lahkus ta, kui oleks tahtnud öelda,

et ta eales kedagi ei sega.

Kuukiir üha kardinates huljus,

tähed kõnelesid kalliskividega.

KAHTLUS

Siin olen üksi nüüd sel õhtutunnil

ja aina mõtlen temast – tundesunnil..

Kui võtan raamatu ja kui ma loen sealt sõna „tema“,

jään kohe jälle temast meelisklema.

Siis heidan kägiseva voodi peale maha,

kuid mitte magada, vaid oodata ma tahan..

Taas tõusen, vaatan aknast: udu kohal

täiskuu mu poole ujub ja on kohe kohal.

Seal peenra juures ütleski ta „jaa“ mul tasakesti.

See „jaa“ on minus nüüd ja nii jääb igavesti.

Kuid korraga kui mingi pahatahtlus

pead tõstab minus ebamugav kahtlus:

teid sõnapidajana olemaski pole,

ei ole olnud ja ei ole..

see „jaa“ ja suudlus männi juures uduvines

on vaid üks kevade ja une sonimine..

HAIKU

Gasellisilmadega neiu

läheb mehele ameeriklasele –

miks küll avastas Kolumbus selle Ameerika!..

xxx

Olime kui lennus pargiteedel –

Kõikjal aina liugles  meie eel

kuldseid lehti – oli õhus

ja ka tiigikese seisval veel.

Mulle usaldas ta oma mõtted –

kõik, mis armastusest mõelda võib

neiu, kes veel ise seda kogenud ei ole:

kõik nii udusuleline hõib:

Rääkis: „Armastades inime on vaba,

õilis süda aga on vaid sel,

kelle armastus ei kustu iial,

vaid on ikka sama tundlik, hell.“

Vaatasin ta suuri selgeid silmi,

kujutasin teda ette ka

raamis, mille maalisid ta ümber

kuldselehelised puud koos vetega.

Mõtlesin: „Ei, armstus ei ole see,

vaid kui metsatulekahi – saatuses.

Isegi kuid sellest pole olnud juttu meil,

Kuulun sulle viimses vaatuses.“

xxx

Palju on neid, keda armastus käsib:

„Muretse peavari!“

ja varsti neil all hõbepajude

juba hullab lastekari!

Mõned armastavad hoopis tuimalt –

saatuse sabas vantsides,

mõned mõrudaid küsimusi esitades,

aga mõned armastavad – tantsides!

Kuidas armastad sina, mu tüdruk,

kuidas võtad oma elu seada?

Ei või olla, et sa sisimas ei sütti

salatulest, mis on sulle juba teada!

SINUST!

Vaid sinust, ei midagi endast

ma võtan laulu sesse,

sest tumedas inimsaatuses

oled kutse kõrgustesse.

Kui ka tähed, uhked ja kõrgid,

meie Maast kõik pöörduksid ära,

jääb meile kaks parimat tähte:

sinu silmad ja nende sära.