ILMRE NR 38

Luulevõistluse laureaadid

Marge Viirg

 

LAUPÄEV  14.03.2015

 

Kas on laupäeval tähtsamaid asju, kui elu?

Kõndisin oma tuttavat teed kodu poole

 ja seal ta lamas - eelmise kevade sõber.

Ta sai suvega kaks poega – ühe endasarnase musta,

 kellel austraaliakujuline valge laik ninal ning teise,

 vesihalli pikakarvalise ja kartliku.

Viimast ma temalt endale küsisingi – algelises,

 

läbiproovimata kassikeeles. Kas ei kõlvanud mu vorstiviilud

 

või polnud ma piisavalt kassimeelne aga poega ta mulle ei

 

usaldanud. Jäime vaid teretuttavateks, headeks naabriteks

 

tänaseni, kuni leidsin ta kraavipõhja prügis lebamas oma

 

kadunud kassieluga.

 

 

MÄRTS

 

Oli vist viimane külmahaare

selle kevade ööhärma hirm

märtsisüdame selg vedas kaare

kelluka suudlusest valge maapind

 

Sinu huuled on tundetud päikesevahust

samm külma maapinna komistus

mis saab kevadõite südamerahust?   

kui saabub soojuse unistus

 

 

 

 

 

* * *

 

Mõelda vaid nii lähedane

täiuslikum imeline rahu

kui varjud sirutuvad seljataha

ilm Sinu sisse inimnäona mahub

 

ma üksinda ei kujutagi ette

sus enda alistunult tunnen ära

hull õnnelikem meelepettes

südames Sul üksikute kevadsära

 

kord avataar jookseb mu juurde

hetkest hoolides vabana loov

sirutun päikesesillale suurde

kiirtesülemikudrus tärkame koos  

 

Hirviö

 

SÕNA, MIDA EI TAHA ÖELDA

 

Sõda on nagu kärvanud rott,

mis lehkab põrandapraost,

ise oled justkui pankrott,

kes püüab hoida end vaos.

 

Haisuga harjunud, juba sööd,

kuigi ei tunne maitset.

Keegi veel hingekella ei löö,

leinates rõõmu maiset.

 

Kliimamuutuste ulguvad tuuled

tegid inimesed hulluks:

keegi kedagi enam ei kuule,

ega aru saa, nagu tulnuk.

 

 

 

* * *

 

Kui toibud tegemistest, ootamatult näed,

kui kaunilt särab õhtul Viru tänav,

ja hetkeks lausa õnnelikuks saad,

et vaatad seda pilti siin ja täna.

 

 

 

DAPHNIS JA CHLOE 2

 

Kui Suur Tabu me vahelt äkki kadus,       *

me pole kuulnud kuigi palju inimihust,

ja Vana Testamendi kaval madu

ei ole midagi meil sosistanud ihast.

 

Me pole rutanud, meid juhtis mingi ind,

me nautisime igat ööd ja päeva,

me aimasime, eksimuse hind

on kohutav, kui langemine taevast.

 

See oli võluv, nõnda käsikäes

koos astuda me esimesed sammud,

ei mingi pimestava ihaleegi väes,

meil kõik on meeles, olgugi et ammu.

 

Need kogematud puudutused, mis

elektrilöökidena läbisid me hinge,

ja helge rõõm, mis valgustas meid siis,

kui oli hajunud see ebameeldiv pinge.

 

Jah, hing meil oli ühine, ja nüüd

sai üllatavalt ühiseks ka keha.

Ei ole kõlanud veel tungiv loodushüüd,

ei ole teadnud me, mida saab veel teha.

 

Meil piisas, et Suur Saladus on nüüd

just nagu mängulaual – õpi selgeks,

ja mitukümmend pisikest tabud

meil olid ees, kõik jäid meil selgelt meelde –

 

need liigutavad avastused, mis

meil paistsid algul vallatult hulljulged,

on meie õnn ja meie paradiis,

me armsad mälestused, tulge meile, tulge!

 

Neid mälestusi kirjeldada suudaks

ehk samahästi, nagu luulet proosas,

või muusikat kui kokkuvõtteks muudaks,

või seletaks, miks maalil nahk on roosa.

 

* - kui Lugeja on harjunud sõna tabu hääldama rõhuga esimesel silbil,

võiks esimene rida kõlada nõnda:

Kui Tabu meie vahelt äkki kadus, ...

Merike Tiimann

 

* * *

 

Üht värelust habrast ja õrna

ma vaatama jäin sinu sees.

Kui tundnuks ma end läbi sinu,

kui polekski olnud sa mees.

 

Ma muretult lasin sul võtta

kõik pärlid, mis olid mu kees

ja ise sain tantsivaks leegiks

kõigil halgudel sinu lees!

 

Mis edasi sai, pole tähtis,

sest lõpp tuli varsti me loos...

Aja möödudes selgemaks sai -

su uhkus, see oli vaid poos!

 

Kuid valugi kannan kui kinki.

Kirg tärkab mus endises hoos:

tõeliselt elasin korra vaid -

kui olin ma sinuga koos.

ILMRE NR 37

Luulekevad 2015

Margit Saladus

Kevad südames

Ma päiksekiiri tunnen oma ihul
ning palgeil kumab rõõmupuna
ja mõtted püsivad vaid Sinul-
mind võiksid silitada juba!

Su embust tunnen oma meeltes,
mind vallutanud ootusärevus.
Mil väljendada võiks end juba kehakeeltes
ja tunda ihus kirevärelust!?

End tahan tunda Sinu embuses-
seal olla oleks nõnda hea.
Võin lendu tõusta sinu lembuses-
käib Sulle mõeldes ringi minu pea.

On lõpuks jõudnud kevad minu hoovile
ja naeratus taas õitseb minu suul.
Ehk korra lendu tõusta koos me proovime
ja laseks minna hetkeks kõigel muul!?

2014

 

 

Julia Legatavitšute

Lahkumine

Ma kannan sind

uneliiva radadel, mis
hommikuti pudenemas
põskedelt,

soojas mälestuses,
askeetlikus toas,
teises reaalsuses,
su huultelt langevate
sõnade kõlatus vandes,

hüljatud suudluste rajal
punase kleidi
piirjoonte taga,
meid läbistanud
tõe lähedal,
minut enne
ukse sulgumist.

Ma kannan sind,
kiiresti kustuvas
sügisvalguses,
eemalduvate
sammude kajas
uduselt tänavalt,
täitmatus tühjuses
kahe sõna vahel
sügaval eneses.

ILMRE NR 36

Luulekevad 2015

Algab igakevadine luulevõistlus! Soovitav on saata 5-6 luuletus mistahes teemal.     Võistlusel võib esineda ka  varjunime all, kuid meile palume teatada ühtlasi oma õige nime, aadressi, (ka tavapostiaadressi), telefoni, vanuse, õpilastel kooli ja klassi või kursuse, täiskasvanuil vanuse ja  elukutse.

   Kõigi vähemalt II vooru jõudnutega võtame ühendust   ning paremiku  luuletustest avaldame koos autorite fotodega  trükis  luulevihikuna. Võistluse piduliku lõpetamise ja laureaatide auhindamise teeme 14,juunil Kesk-Eestis  Kirna mõisas.

 

                                      Eesti  Luuleklubide Liit

 

ILMRE NR 35